Eesti viimase aja edukaim ajakirjandusprojekt, Naisteleht.
Saabus selline tagasiside:
Tere, Inno,
kuigi te enam ajakirjanduses tööd ei tee, olete väga paljude jaoks ajakirjandus guru.
Avaldasite blogis, et Kroonika on kaotanud 200 000 klienti ja Naisteleht võtab nende
kliendid üle. Kas te seletaksite lahti, miks Naisteleht on edukas, kuigi nende boss ei
käi tantsusaadetes, ei ole nii palju oma piltidega oma ajakirjas. Sama küsiksin Justi kohta? Anu Saagim on igal peol ja televisioonis, aga nende kliendinumbreid on veel väiksemad kui Kroonika
kliendinumbrid.
Aitäh, kui saate vastata.
Loen teie blogi iga päev!
Ja minu vastus: tänan komplimendi eest! Püüan anda endast parima ajakirjanduse telgitaguste valgustamisel ja analüüsimisel, mis on suht tänamatu töö, ent kokkuvõttes peaks andma ühiskonnale parema ajakirjanduse, ajakirjanikele meeldivama keskkonna jne.
Milles peitub Naistelehe võlu?! Ma olen ise ka Irjaga viimastel nädalatel ostnud väga hoolsalt Naistelehte, ja kaalume tellimuse vormistamist. Kuna sealt kiirgab sära ja entusiasmi, mida ei saa öelda MITTE ÜHEGI TEISE AJAKIRJANDUSVÄLJAANDE KOHTA EESTIS. Kunagi oli see säde Ekspressis, siis Liivimaa Kulleris, siis Liivimaa Kroonikas, siis BNSis, siis Kroonikas, siis vahepeal Äripäevas, siis Delfis. Ja nüüd on ta siis Naistelehes. See on mingi seletamatu aura, mis paneb lugejaid huvituma. See paistab välja, on atraktiivne ja tõmbab masse ligi. See on nähtav ja tunnetatav, ja päris kindlasti ei õpetata selle saavutamist Eesti ülikoolide ajakirjandusosakondades. Lühidalt võib öelda, et see on kunst, mis tekib, kui inimesed saavad täita oma unistusi, teha vabalt seda, mis meeldib neile, ja suure tõenäosusega meeldib ka teistele. Entusiasmiga, kirglikult.
Loomulikult pole Naisteleht samuti teab mis suur kunst-tükk, seal annaks paljugi lihvida ja viimistleda, teemade valiku ja artiklite professionaalsuse koha pealt, aga seal on olemas eeldusi kasvada väga tugevaks väljaandeks. Nagu kunagi oli Kroonika, tiraažiga 70 000 ja lugejate arvuga 300 000. Muud sama niši väljaanded, nagu Naised (mis on täielik naljanumber, miks teda üldse välja antakse?!), Just (muutumas naljanumbriks) ning Kroonika (korjab üles kõik igavad teemad) on kahvatumas Naistelehe sära taustal.
Ja vat, ühest asjast ei saa ma tõesti aru: miks pole Kroonikas midagi juttu tantsusaatest??? Ja teistes väljaannetes ka, näiteks SLÕhtulehes. Ok, ma saan aru, et SLÕhtulehes töötavad perverdid, nagu tabavalt ütlesid Juur ja Oja, ja ma ei kahtle selles. Aga Kroonikas töötavad igapidi tublid ajakirjanikud, oma ala tugevaimad tegijad. Kui tantsusaade on sedavõrd kuum, et lööb kõiki vaataja-rekordeid, peaks Kroonika-sugused väljaanded ainult sellest kirjutama. Minupärast võib Kroonika toimetuse ajutiselt tantsusaate stuudiosse üle viia. Tehes intervjuusid, paljastades suhteid, kes kellega käib. Millegipärast tegelevad sellega, taustade kirjeldamisega ainult Kanal 2 Reporter ja Ärapanija. Aga kus on teised?
Kuidas saavad Kroonika ja Justi kliendinumbrid olla suured, kui tegeletakse teemadega, mis kliente ei huvita?! Ja siin pole ka end millegagi välja vabandada. Tantsusaate vaatajanumbrid on suurelt lehtedes välja toodud. Spikker on nö silme ees kõigil. Ole ainult mees ja oska seda lugeda. Näiteks Peep Vainust ja tema ponnistustest tantsusaate võitmise nimel oli suur lugu juba ühes varasemas Naistelehes, mitu nädalat tagasi. Ja nüüd alles täna ärkas ja kirjutas sellest Kroonika. Kirjutades ümber Naistelehe info. Mis toimub?, võiks küsida. Kas infot hoitakse kinni? Kui jah, siis miks lastakse hoida?!
Mulle tundub, et Kroonika allakäik saigi alguse sellest Peep Vainuga läbikäimisest. Vain suutis pöörata Kroonika ajakirjanikud oma usku, mis jutlustab meeletut ettevalmistust ja tööd ühe teatud kindla, väga selgelt piiritletud eesmärgi nimel, ennastsalgavat pingutust, tööd, tööd ja veelkord tööd! Umbes nagu ukselt-uksele raamatute müük, kus sa pead kogu oma energia panema sellesse kolme sekundisse, mille jooksul inimene otsustab, kas ta ostab raamatu, või viskab su välja. See nõuab tohutult kalkuleerimist, viimistlemist, aga ka eeldusi, teatud inimtüübi olemasolu. Ja on efektiivne ühekordsete eesmärkide ja tegevuste puhul. Nagu Esimene Inimene Kuule projekt. Või siis ka tantsusaate kinnipanemine, kuigi seal on palju riske, tantsusaade pole päris kergejõustiku MM. Aga pikas perspektiivis ei vea see Vainu propageeritav mudel välja. Piltlikult öeldes, klient ostab küll raamatu, aga ei taha enam oma ukse taga näha ühtegi müügimeest. Kes kord Vainu koolitusel käinud, sinna enam ei lähe. Kui just välja arvatud need "väljavalitud", kellega Vain seksib, keda reisidele viib ja lõhnaõlisid välja teeb.
Ajakirjandus pole peenmehaanika, vaid kunst. Ajakirjandusväljaanne peab olema nagu lõuna heas restoranis, kus laud on atraktiivselt kaetud, kus on juba istudes värske lilleõis, meeldiv atmosfäär, muusika. Kus tuuakse lauda mõned isuäratajad, aperitiivid, siis supp, praad, magustoit, mida serveeritakse lugupidamisega, ja mis on isuäratavas, atraktiivses vormis. Kõrvale hea vein. Mitte nagu Eesti ajakirjanduses tavaks, et visatakse kliendile ette pooltoores lihakäntsakas, ühes sõnumiga: järage!!! Kunst ei ole orienteeritud ühe kindla eesmärgi hambad ristis saavutamisele, see on protsess, mille tulemused ei avaldu kohe, ent vilju saab maitsta väga pikaajaliselt. Ja mis muutub ajas üha väärtuslikumaks. Ja kunsti ei saa luua hambad ristis, metsikult TÖÖD tehes. Loominguks on vaja vabadust, vabadust mõelda, mõned kutsuvad seda laiskuseks. Aga loojatele tuleb lubada laiskust. Laiskust tegeleda mõne artikliga pool aastat, näiteks, aga need, laisalt sündinud Madis Jürgeni artiklid Ekspressis on kõige paremad. Oleks selliseid vaid rohkem.
Mis Justi ja Saagimisse puutub, siis mulle tundub, et tema potentsiaali ei osata Justis hinnata. Saagim on vaieldamatult Eestis kõige suurem peoloom. Heas mõttes. Käib pidudel, tunneb rahvast, teeb ise pilte, korraldab intriige ja skandaale. Aga loomulikult ei jaksa ta seda kõike paberile vormida, ja ei oska ilmselt ka. Sest ta pole miski kirjainimene. Ta on skandalist, professionaalne skandalist. Tema kannul peaks käima pidevalt 2-3 proff-ajakirjanikku ja fotograafi, kes kõik kirja panevad ja üles pildistavad. Sellise ajakirja nimi võiks minupärast olla Saagim, ja see oleks loetavaim väljaanne Eestis.
Justi kammitseb lisaks tõsiasi, et väljaande omanik Oliver Kruuda on seotud liiga paljude tegelastega, umbes nagu Luik Ekspressis. Ja sellega seoses on liiga palju teemasid sildiga "sellest me ei kirjuta!". See seab nende väljaannete ajakirjanikud väga suure pinge alla, sest kunagi ei tea, milline teema suurele ülemusele ei sobi. Ja annab loomulikult eelise Naistelehele, mille tegijad, noored koolitatud ajakirjanikud on ära ostmata, rikkumata. Ajakirjaniku puhul on suur oskus teha oma tööd nii, et sa ei muutuks oma allikate sülekoeraks. Selline inimene juhi kohal viib väljaande hukule.
Ehk oli veidi abi.
7 kommentaari:
On vana tõde, et liialt semutsevad ajakirjanikud mängivad ennast kinni. Kui semutseb väljaande juht, mängib terve väljaande tupikusse.
Ajakirjanikul ei tohi olla allikatega selliseid suhteid, mis takistab olulist infot avaldamast, kusjuures "oluline" sõltub otseselt väljaande formaadist. Kroonikale oleks tõesti olulised need Tantsusaate telgitagused, aga kui peatoimetaja on kõigiga isiklikul tasandil seotud, siis ta lihtsalt ei saa midagi avaldada.
Meelelahutusmeedias on selliseid asju lademes, kuna ajakirjanike üheks motivaatoriks on see, et "jeee, ma saan olla koittoomede sõber ja neile selveris tere öelda, kuna olen intekat teinud". Et see "boonus" kestaks, ei hakka enam ajakirjanik ühel hetkel võibolla just kõige kuumemaid teemasid välja tirima, kuna ta tahab staarikestega hiljem ka sõps olla. Võibolla kutsutakse teda siis kuhugi grillpeole jne.
Sama toimib tegelikult ka nö pärisajakirjanduses. Meil on küllalt nö vanu kalasid, kes on ennast kas mingi Rotary või Lionsi või vabamüürluse kaudu lukku mänginud. "Vend" helistab "sõltumatule ajakirjanikule" ja lugu jääb ära. Või siis tuleb selline lugu, nagu "vennale" vaja.
Meedias töötades on seda piinlik kõrvalt vaadata.
Tööandjates peaks olema piisavalt sirgejoonelisust, et sellised vaba ajakirjandust takistavad liinid ära lõhkuda. Kahjuks seda ei ole, olgu siis põhjused millised tahes: kas otsustajad ei näe neid seoseid, ei taha näha, ei oska lõhkuda või ise on ka mõne ametliku või mitteametliku vennaskonna liikmed.
Hea kontaktvõrguga ajakirjanik ja kontaktvõrguga heades suhetes olev ajakirjanik on kaks ise asja.
Mind isiklikult on alati häirinud veel selline värk, et sisu pole meil kuningas, millest on Inno ka pikemalt kirjutanud ja mida hetkel ei viitsi lahata.
Küll oleks teine küsimus: rääkige midagi Naistelehe peatoimetajast Marii Karellist. Miks tema NL kolumnid on nii säratud ja harvad lood täiesti ilmetud? Miks ta on jõudnud nii "kaugele", kas tõesti ainult tänu poiss-sõber Siim Saidlale, kes on samas kirjastuses üks kõvemaid tegijaid ja kes teda sinna üldse kutsus Õhtulehest (mu teada). Mulle ta meenutab välimuselt Ingrid Tähismaad, nii et äkki on sarnasusi veelgi :)
Marii pole küll teab mis särav, aga ta on arenemisvõimeline. Ja kuni tema ja ta elukaaslasest boss on mõlemad ajakirjanduses tegevad, ühes meediagrupis veel pealekauba, pole sest miskit hullu. Pigem isegi hea, huvide konfliktid on maandatud. Ent loomulikult võib see tekitada pingeid organisatsiooni sees, kus siis Karell on selgelt eelistatud. See asi tuleks organisatsioonis selgeks vaielda ja rääkida, et asi oleks läbipaistev. Ja kui Karell on tõesti saamatu, siis asendada ta kellegi teisega. Karell võiks siis olla nõustaja, näiteks, kes otseselt töötajatele käsklusi ei jaga. Aga kõik sõltub, loomulikult, olukorrast. Vabalt võb olla, et töötajad fännavad Karelli ja Saidla suhet ja toimetus elab nagu üks organism. Kui Karell on juhina meeskonnaliige. Ma ei tunne nii täpselt seda organisatsiooni, et oskaks täpseid hinnanguid ja soovitusi anda.
väga hea postitus!
Aga miks ei võiks siit blogist uus sõltumatu kõmuväljaanne kasvada? Kas sõltumatu trükitööstus on olemas? Läbimüüki igatahes oleks... Palju külastusi teie blogil päevas on?
Külastatavus ühes päevas.
Postita kommentaar