Mis Ingrid rääkis selja taga töökaaslaste kohta, Osa XIII: Margus

Müil on vasakult teine, olnud muu hulgas Psychoterrori (pildil) kidramees, kujutis Psychoterrori kodukalt.

Nüüd võtan ette Pedaru-eelse Kroonika tegevtoimetaja Margus Müili, kes juhtis Kroonikat ajal, kui Ingrid oli lapsega kodus, 2002/2003 vahetusel. Ja mil Kroonikal läks hästi, märksa paremini kui praegu Ingrid Tähismaa juhtimisel, mil töötajad on stressis, jooksevad minema ja Ingrid kriiskab ja karjub töötajate peale. Töökeskkond on muutunud loominguliste inimeste jaoks täiesti talumatuks. Isegi raha eest pole võimalik töötajaid kinni hoida.

Müili teemat tuleb alustada sellest, et Ingrid on alati osanud oma töökohustused sujuvalt teiste kaela veeretada. Kodus olin see mina - kantseldasin poisse, tegin majapidamistöid ja süüa. Tööl oli selleks tegevtoimetaja, kes tegi ära kõik nn musta töö ehk kui päris täpne olla, siis tegi valmis kogu ajakirja, mida Ingrid siis kodus uuris ja kust lasi mul vigu otsida. Ja üks asi, millest ma kunagi aru ei saanud, miks ei suutnud Ingrid end materjalidega juba enne Kroonika trükkiminekut kurssi viia. Tundus, et Ingridi arusaam peatoimetaja ametist oli, et tema eputab televisioonis, seltskonnas, näitab oma kostüüme ning sõlmib enda jaoks kasulikke tutvusi ja diile. Saab kingitusi, flirdib ja käib tasuta reisidel. Ning võtab priske palga välja, ilma vaeva nägemata. Näiteks asi, mis mind Ingridi puhul väga imestama pani, oli see, et ta isegi ei teadnud, kuidas ajakirja maketti joonistatakse. Kui Müili polnud, oli ta paanikas ja otsis kedagi, kes selle ära teeks. Kuigi ühe korraliku peatoimetaja väga oluliseks eelduseks on, et ta oskab maketti joonistada või vähemalt teab, mida see sõna tähendab. Ingridi suur puudus oli see, et ta ei jaganud arvutitest mitte midagi. Aga arvutitest ei jaganud, kuna ei osanud keelt.

Nõndaks. Et siis mina olin tema tööori kodus. Kroonikas oli see inimene seitsme aasta jooksul Margus Müil, kes minu meelest oleks oleks võinud vabalt ise peatoimetaja olla, nõnda, et Ingridit poleks vaja olnudki. Ingridi arvates oli Müil mühkam. Ta ei käinud ühelgi aastal Kroonika seksikate peol, hoidis omaette ja isegi oma lapse saamisest rääkis alles siis, kui laps oli käes! Mõelda vaid! Ingrid oli nii nördinud, et Müil ei käinudki talle pihtimas, et ta naine käima peal on...

Müili kirus ta nende aastate jooksul pidevalt, kuigi sai tänu tema töökusele oma sõbrannadega Ajakirjade Kirjastuse krediitkaardi eest muudkui kohvikutes lobiseda ja teisi taga rääkida. Ingridit ajas närvi, et Müil polnud tema poolel, vaid hoopis ajakirjanike huvide eest väljas. Samuti lootis Ingrid alguses, et saab Müili näol endale ustava koera, kes käib ja klähvib kõik ette, mida Ingridi selja taga räägitakse, kuid sai hoopis lõukoera, kes ta enda peale tigedalt haukus. Ja nagu ma juba rääkinud olen, ei meeldi Ingridile, kui keegi talle vastu vaidleb. Kohe mitte üks raas ei meeldi.

Kui Ingrid oli meie teise pojaga kodus lapsepuhkusel, kartis ta pidevalt, et Müil võtab ta koha ära. Kurtis, et toimetus suhtub temasse külmalt ning on Müili poolele üle läinud. Sellepärast jäi ta ka vaid pooleks aastaks lapsega koju, et minna suures hirmus kähku tagasi. Sest Müili juhtimisel hakkas Kroonikal hästi minema ja Ingrid kartis, et saab üldse kinga. Et saadakse aru, et teda pole üldse vaja. Tööle naastes küsis Ingrid, mida Müil kompensatsiooniks hea töö eest tahaks, kas tasuta reisi Egiptusesse koos Reet Linnaga või veel miskit. Müil ütles, et ta puhkuse ajal tööd teha ei tahaks, võtaks lihtsalt jõulude ajal nädala vabaks.

Viis kuud pärast Ingridi tööle naasmist, küsis Müil oma lubatud puhkust. Seepeale sõimas Ingrid tal asja eest teist taga näo täis. Ja Müil kui sitke poiss ei jäänud vastust võlgu, ta pani lahkumisavalduse lauale ega lasknud Ingridil isegi hakata vabandama ja lõpetada lauset: "Aga missugune palgatõus...". Samas vaimus läheb ka praegu kuuldavasti tervel Kroonikal, sest inimesed viivad üksteise järel lahkumisavaldused lauale ja on nõus peale maksma, et Ingrid Tähismaaga enam mitte kunagi koos töötada.

Võib arvata, et kui varem olin mina see, kes Ingridi plahvatuslikku loomust oma rahulikkusega taltsutas, siis nüüd saavad kõik pursked omale Kroonika ajakirjanikud. Ja mul on Kroonika töötajatest tõsiselt kahju, sest Ingridil esineb kontrollimatuid vihahooge, millega on väga raske harjuda. Ta tuli mulle mitmel korral lausa kallale, pärast vabandas ja ütles, et ei mäleta sellest midagi. Ta võib selliselt teist inimest raskelt vigastada, ilma et midagi mäletaks. Või isegi kellegi tappa. Ja seda täiesti kaine peaga.