Benazir ja Ene

Nii nad siis tapsidki meie Benaziri...

Mu täditütar Ene Susi tundis Benazir Bhuttot ja oli tast väga heal arvamusel, lausa vaimustuses. Ene nimelt käis sageli Pakistanis ja Afganistanis, ta töötas Peshawaris ühe põrandaaluse ajalehe juures aastatel 1992-1993. Pakistani ja Afganistani vabadus olid talle südameasjaks, niisamuti nagu ka Eesti vabadus. Pea pooltel piltidel, mis tast tehtud, on Ene kas kuskil demonstratsioonil, uljalt lipu või loosungiga vehkimas, või mõnel poliitilisel kongressil, kuhu ta mindki, kui ma Ameerikas olin, kaasa katsus tirida. Ta kirjutas kirju Ronniele ja Nancyle, nõudes, et nad Afganistani vabaduse heaks midagi ette võtaksid, ja valis protestiks Ross Perot´d (tema isa Ruudi oli vabariiklane). Oma hingepõhjas igatses Ene olla nagu Benazir, aga ta oli oma õnnetuseks pagulane, kes ei saanud võidelda oma kodumaa vabaduse eest ja pidi seepärast võitlema võõraste maade vabaduse eest. Afganistan oligi peaaegu nagu Eesti, sest ka Afganistani ründasid venelased.

Loen praegu ta kirju ja mäherdune huvitav elusaatus sealt avaneb! Ene kirjutab, kuidas ta oli Peshawari hotellis, ootas oma armukest Ismaeli ja kuulas, kuidas pommid ümberringi kärgatasid. Ega kartnud põrmugi. Tal oli seal Pakistanis palju mehi. Ene oli ilus naine. Nagu Benazirgi.

Benazir Bhutto julguses on midagi kohutavalt ilusat, kas pole? Kui kerge oleks tal olnud elada eksiilis ja sinna jäädagi, aga tema otsustas tulla tagasi, teades hästi, mis võib juhtuda. Kuuldes, kuidas pommid tema ümber kärgatasid.

Olgem tänulikud iga inimese eest, kes tuletab meile meelde, kui tähtis on olla ise, võidelda õiguse ja õigluse eest mistahes hinnaga, mitte alistuda autoriteedile, sest nemad õpetavad meile, mis ja kui kallis on vabadus. Olgem tänulikud, sest selliseid inimesi on vähe.