Tervis on isiklik asi. Või ei ole siiski?!

Täna hommikul ütles ETV hommikuprogrammis Jõulutunneli saatejuht Margus Saar, et tervis on isiklik ja delikaatne asi. Mis ometi ei sega tal inimeste eraellu ja tervise nüanssidesse süüvimast. Et head teha. Aga see selleks. Ja ma ei pane talle seda pahaks. Oli lihtsalt huvitav kuulda klišeed, et tervis on isiklik asi.

Sest, õigupoolest, kuivõrd isiklik asi on meie tervis?! Kuivõrd isiklik ta üldse saab olla?!

Ok, ma saan aru, et haige olla on piinlik. Mingist kuskilt kätte õpitud harjumusest. Ka minu isa ütles, et õige mees ei ole haige, ja kui on, siis ei tunnista seda. Õppisin oma vanematelt, et haigusest tuleb ruttu üle saada, rohtu süüa, kui vaja. Palju rohtu süüa. Ja et haigusest pole viisakas rääkida. Arstide suhtes olid mu vanemad umbusklikud ja nende juurde mindi viimases hädas, kui üldse. Suhtumine oli, et pigem tulgu surm, kui lähen arsti juurde. Pigem surm, kui tunnistada oma haigust, rääkida sellest. Sest haigus on niiiiii isiklik asi, et oi-oi-oi. Nii isiklik, et sellest ei räägita isegi oma lähedastele, kõige lähedasematele.

Ja teatud haiguste puhul, nagu tripper, süüfilis, aids, on haige olla nii piinlik (ja mitte ainult haigele endale!!!), et seda isegi ei mainita järelhüüetes. Või kui, siis öeldakse: "pärast pikka rasket haigust..." Aga miks?! Miks ei võiks haigustest rääkida ausalt ja avameelselt, nii nagu räägitakse, ütleme, kuritegevusest. Kurjategija kohta räägitakse kõik välja, haige kohta mitte. Kuigi haige inimene võib olla palju suurema kurja tegija kui see, kes varastas poest kohukese. Küsite, et miks ja kuidas. Aga palun! Näiteks võib aidsihaige nakatada surmava viirusega paljusid teisi. Samuti võib surmavalt mõjuda gripp, mõnele inimesele. Mis ometi ei takista gripihaigetel rahvamassis ringi sagimast. Rääkimata aidsihaigetest. Aga haiged pole kurjategijad, enamasti pole nad ise oma haiguses "süüdi", nad ei tee kurja tahtlikult. Haigus tuleb teatud eeldustest, aga ka teadmatusest. Ja teadmatus tuleb sellest, et haigustest ei räägita. Selline nõiaring.

Millegipärast on nii, et haigus on isiklik niikaua, kuni ta pole surmahaigus. Enne surma, enne võimalikku invaliidistumist, invaliidistudes vms tavaliselt hakatakse haigusest rääkima, või siis, kui pole enam muud võimalust. Näiteks vähihaiged ja viimasel ajal ka nn ihtüoosi haiged on hakanud end avalikult presenteerima, ja oma haigust, et saada ühiskonnalt toetust. Aga ma ütlen ausalt: toetust vajab iga haige, ja seda juba haiguse varases staadiumis. Ja selleks, et seda avastada, on vaja rääkida haigustest ja haigetest, avameelselt. Või mitte?! Aga kui ei räägi, siis ei saa keegi teada, et inimesel on haigus, või milline näeb üldse välja üks haigus. Või mis on üldse haigus. Ja kui ei saa teada, siis ei saa aidata.

Ok, võib mõelda nii, et see on iga inimese enda asi, kas ta on haige või mitte, kas ta sureb või mitte. Aga nagu juba öeldud, võib haige, kas tahtmatult või tahtlikult, nakatada paljusid teisi. Kui on tegemist nakkushaigusega. Ja mõne muu haiguse, näiteks vähi puhul, tähendab haigusest rääkimata jätmine seda, et teised inimesed ei tea sellest haigusest midagi. Ei oska seda endal avastada. Ja ei saa ega tea ka haiget aidata. Ja miks ei võiks haiget aidata?!

Ja ma ei saa aru ka sellest, mis nn komplikatsioone või haigele valmistada see, kui teised teada saavad, et ta on haige. Minu meelest on just vastupidi, seda inimest hakatakse aitama. Sest haigus tekitab kaastunnet. Küll võib komplikatsioone, nii lähedastele, kui tervele ühiskonnale valmistada see, kui haige oma haigust teiste eest varjab.

Tervis ei ole isiklik asi, ei laiemas ega kitsamas plaanis. Laiemas plaanis seetõttu, et see puudutab kogu ühiskonda. Kitsamas plaanis seetõttu, et haiguse varaseks tuvastamiseks ja selle raviks on vaja informatsiooni, kogemusi.

Aga millegipärast on inimese tervisest rääkimine tunnistatud tabuks. Seda just ajakirjanduses. Ja ma ei saa aru, miks. Eriti, kui arvestada, et tervis on kõige kallim vara, nagu räägitakse. Muust, palju tühisemast varast tohib rääkida, rahast näiteks, aga tervisest mitte.

Ja ma ei hakka rääkima, kui palju sosistamist ja seljataga rääkimist põhjustab tervise "isiklikkus".