mille tahaks kohe eraldi üles panna:
Kirjutan siia ühe eestikeelse mõtte-küsimuse. Nimelt võiksite kommenteerida Kõusaare Magnuse-juhtumit. Irja on küll seda põgusalt kommenteerinud (kohtuotsust maha tehes), kuid kuna ma tean veidi tausta, siis huvitab mind just see pool, mis puudutab lihtsa inimese õigust eraelu puutumatusele. Olen seda filmi Kinomajas näinud, ning tean seda perekonda, kellest film räägib. Ning võin kätt südamele pannes öelda, et filmi näol e i o l e tegemist fiktsiooniga - tegevustik on nagu maha kirjutatud selle perekonna elust, kusjuures enesetapu teinud poisi ema on kujutatud väga negatiivse tegelasena, mida võib pidada pea ainukeseks väljamõeldud osaks lkogu loo juures. Kohtuotsusest oli juttu ka viimases ekspressis, kus ollakse muidugi Kõusaare poolt (teadagi miks), nimetades kohtuotsust "Kunstniku loomevabaduse piiramiseks". Kuid kas see praegune keiss ei ole mitte Kõusaare kui rezhissöörina kogenematu ja üle laipade mineva isiksuse teema? Sest teatavasti on filmimaailmas tavaks, et kui tegemist on tõelisest elust saadud ainesega, siis lepitakse ikkagi enne filmi kokku, et ka asjaosalised (kes praegusel juhul on täiesti äratuntavad) filmiga nõus oleks. Praegusel juhul ei tee Kõusaar aga päriselul ja oma loomingul vahet. Ta võib andekas inimene olla, aga kui mina oleks selle poisi ema asemel, siis ma teeks täpselt sama moodi (annaks asja kohtusse ja taotleks filmi keelamist). Mida arvate?
Minu kommentaar:
Tere ja aitäh väga huvitava kommentaari eest. Lugesin nüüd ka Ekspressi lugu ning asi hakkas mind huvitama. Tõepoolest, Kadri Kõusaar on varemgi inimesi oma suva järgi tõlgendanud. Ei ole ju ka Selle Luik säherdune monstrum nagu ta kirjeldab teda oma esikraamatus "Ego". Ses pretensioonikas, aga kuidagi nutuses raamatus on tal küll nimeks "majandusjurist Sirje Südi", aga igaüks saab aru, et tegu on Hans H Luige nüüdsest Ameerikas resideeruva abikaasa Sellega, keda Kõusaar raamatus ei säästa. Näiteks nimetab ta teda põlglikult "kübaraga junniks". Arusaadav, Selle oli Kadri armurivaal, kes lõpuks Hansu endale sai, aga see "selleks". "Kunst" ei peagi objektiivne olema.
Magnus. Ma leian, et igaühel on õigus jutustada OMA lugu. Ehk siis näiteks Mart Laisal on täielik õigus kirjutada oma elust raamat, teha sest film, misiganes. Samasugune õigus, rääkida ära OMA lugu on ka enesetapu teinud poisi emal. Olgem brutaalselt ausad, sellise "kuulsuse" tõi filmile just ärakeelamine; võimalik, et ta võitis seepärast isegi auhindu - ärakeelamises nähakse sageli kvaliteedi tunnust. Meenutagem Salman Rushdiet, ta võlgneb osa oma aurast tema suhtes kehtestatud fatwale. Midagi pole parata, see film on kuulus ning paraku on filmis negatiivsena kujutatud ema selle kuulsuse kujunemisele omalt poolt kõvasti kaasa aidanud. Salman Rushdiele surmaotsuse kuulutamine ei takistanud tema raamatute müüki ning lugemist. Ei takista ka see kohtuotsus Magnuse vaatamist maailma eri nurkades. Kusjuures see film ei pruugigi olla midagi erilist. Nagu, ma julgen öelda, ei ole ka Salman Rushdie raamatud midagi erilist. Aga ärakeelamine teeb ka kakajunnist seksika.
Soovitaksin sel emal avalikkuse ette tulla ning oma lugu ära rääkida. Saan aru, et seda on lihtne soovitada, sest teema on delikaatne ja meie siin väikses Eesti ühiskonnas armastame ju nii väga häbeneda ning end kõikvõimalike asjade pärast süüdi tunda, aga see on ainus viis inimeste huvi tõelust moonutava filmi vastu lahutada. Vaatke, tegelik elu on alati huvitavam kui fiktsioon. Kui poisi ema OMA loo ära räägib, siis loevad kõik ahnelt tema sõnu ning film kui elu odav, hale koopia vajub unustusse. Praegu purjetab ta vaid poisi ema vaikimisel. Teeb ema oma suu lahti, pole filmi enam tarvis keelatagi; keegi lihtsat ei lähe seda vaatama. Kui Magnuse emal julgust on, siis võtku ühendust meiega. Jutustame TEMA loo ära, nii nagu see oli.
16 kommentaari:
Ei ole mina seda filmi näinud, aga kuna olen ema , siis .....TEEKS IKKA sama kyll....kui asi on kirjutatud maha 1:1-le..Kurb on sellest, et ASI ei JÕua inimesteni nii nagu peaks....vaid blufitakse et a 'la KEELAME ÄRA!Jama!Pigem lööb siin nn.kasumit(kui seda peaks nii nimetama)keegi hoopis teine ja hoopis vales kohas jne...JUBE....
Aga Inno ja Irja teile!armas , et olete koos ja räägite sellest mis teile nii meeldib ja PÕHILINE(meie EV jääb seda aina vähemaks)te olete need kes te olete....Mitte Respect vaid nagu eeeeestis siis RETSEPT!;)Olge tublid ja mõnusad!
Kahju jah, mina tahaks ka teada pärisstoorit ja seepärat emale üleskutse, et rääkigu oma lugu ära. Praegu kõik vihkavad teda, teadmata isegi, miks.
Suur tänu heade sõnade eest!
Ma ka väga toetan Irja üleskutset! See wannabe-kirjanik Kõusaar on täiesti teenimatult mu arust märtri-oreooli endale peakohale saanud... vaeseke, näe teda diskrimineeritakse ja loomevabadust piiratakse. Sellised inimesed on kahjulikud ühiskonnale hoopis!
Ootaks ka huviga pr EMA lugu, toeks võiks ta endale võtta seda pajatades mõned kolleegid ja peresõbrad, kes ka asjaga kursis ja mõlema exabikaasa käitumist näinud.
Aga samuti arvan ikkagi, et filmi ärakeelamine nüüd küll õige samm ei olnud - ei kohtu ega ema poolt, valati mõtetult õli tulle, nüüd kõik lõksutavad.
paljas vitt lööb jälle laineid,uus staar prügipussy:
http://www.reporter.ee/index.php/2008/05/18/noormehe-prugi-hulgast-leiti-neiu-aktifotod/
http://www.reporter.ee/
index.php/2008/05/18/
noormehe-prugi-hulgast-leiti-
neiu-aktifotod/
Millegipärast noor mees siiski tappis enda. Võiks ju ikkagi vaadata üht versiooni, miks selline asi juhtus. Ma ei tunne filmi aluseks olnud inimesi, kuid see ei huvitagi. Huvitab protsess, mis toimus peres, meie ühiskonnas.
Kui ema ei ole seal kujutatud õigesti, siis järelikult on ema kujutatud nii, et "õigustada" filmi tegevust. Sel juhul ei ole see see ema. Ma ei hakkaks kunagi panema filmitegelasi tegelikult elavate inimeste asemele. See on raudselt vale, vähemalt 60%.
Pean kohtuotsust valeks. Film on film ja elu on elu.
mina nimetaksin seda laadi filme nagu Klass ja nüüd siis Magnus - kurjadeks filmideks. Elu on PÜHA ja ERAELU on puutumatu. Mis ei tähenda aga seda, et iga suitsiidijuhu korral ei tuleks alustada kriminaalmenetlust süüdlas(t)e tuvastamiseks. KUID see materjal jääb pädevate organite valdussse, vajadusel tunnistatakse ka kohtulik arutamine KINNISEKS. Vaino Vahingu looming toetub küll ka tõsielule, kui SEE EI TRÜGINUD asjaosaliste ERAELLU. Selliste "eneseteraapiliste" vaatemängude kurb külg on võimalus vallandada jäljenduskäitumist - kõigil võib ette tulla ÜLETAMATUID muresid, kuid pääsemiseks piisab kasvõi tibatillukesest abiniidikesest, ühestainumast toetuspunktist! Kahjuks tõttab press kui raisakull (nüüd ka kinu!) saaki ja kõmu haistes alati kohale - et oma leivapalukest välja teenida?
Olen filmi näinud - no ei ole hea! Täiesti mõttetu ja igav film, mille vaevu lõpuni kannatasin. Ning asi ei ole selles, et olen harjunud Hollywoody seebivahtu vaatama, kuna reeglina Hollywoodist pärinevaid filme üldse ei vaata.
Tahaks ka tegelikku lugu kuulata!
Selle kohta on üks hea ütlemine, aga siin blogis seda ilmselt ei avaldata, sest selle blogi autorid on ju täpselt samasugused. Nimelt - oma kodust musta pesu avalikkuse ees ei pesta. Nii on tavaks. Tavasid võib muidugi murda, aga milleks? Kellele see kasulik on antud juhul? Kas sellel ilmselt niigi paljukannatanud perekonnal hakkab sellest grammi võrragi kergem? Ei usu! Kergem hakkab kõusaarel, kes pappi loeb. Simple as that!
Pluss lisaks veel see nüanss, mille Muuli-Samost oma pühapäevases saates välja tõid: kust kuradi kohast võtab mingi kinoliit õiguse eirata kohtu poolt seatud õiguskaitset ja sellest hoolimata filmi näidata? Mis toimub nagu? Sellise asja eest peaks kinoliidu vastutav jope juba ammu kinni istuma. Asi pole kõusaares, sõnavabaduses ega muus sellises. Asi on demokraatliku ühiskonna alustalade, mille üheks osaks kohtuvõim kahtlemata on, kõigutamises. Kui iga klemm võtab kuskilt õiguse kohtu korraldustele kõrge kaarega kuseda, siis kuhu me sedasi välja jõuame? Ise küsin, ise vastan: anarhiasse. Ja mina vähemalt seda ei soovi. Soovin väikekodanlikku korda ja rahu:)
ma ei viitsi üldiselt üldse filme vaadata, aga kui filme teha, siis võiks nad olla realistlikud ja teemal mis aktuaalne jne. Kõusaar on midagi teinud, ja jälle jama, vaata et loobitakse kividega surnuks... maitea. jube jama, keegi sai jälle millegagi hakkama.!! ja mingi enesetapja ema, selle asemel, et mõtleks elu üre järele, kriiskab nii et terve eesti kajab, et polnud filmis õigesti kohendatud... tahtis staariks saada vist. enivei, minumeelest on kõusaar mega suure asjaga hakkama saanud, teinud filmi valmis. ja täiesti absurd on et film keelati, ma kaebaks edasi!, täiesti naeruväärne olukord.
Lubage, lubage.
Vahing puutub eraellu vägagi tugevasti. Paratamatult on vaade teistele niisama avameelne, subjektiivne ja seega ka ülekohtune. Tema seltskond oli lihtsalt intelligentsem.
Minu jaoks mõjusid mõlemad, nii isa kui ema, võrdselt jõhkrate egoistidena. Isa algul rohkemgi.
Nüüd, kohtukeelu valguses, näib, et peamine pole kaotus ega lein. Peamine on endisele elukaaslasele ära teha. Nii muutub ema tõeliselt negatiivseks tegelaseks.
Olgu, Kõusaar reklaamis ajakirjanduses filmi kui tõsielul põhinevat ning kõkutas mehe ümber. Küllap talle sellised luftikustid meeldivad.
Aga miks pidi kohus lööma filmile dokumentaalsuse templi ja seeläbi kinnitama, et ema oli selline nagu filmis kujutatud. Vaat ei saa aru.
Aga ju siis kohus teadis.
Stsenaarium "Ema"
1)Ta näeb filmi
2)Film sarnaneb paljuski sellele, mis tema elus toimus
3)Film ei vasta tegelikult päriselu sündmustele, eriti mis puudutab seda osa, milline on ema
4)Ema mõtleb, et inimesed hakkavad filmi sellegi poolest päriseluga võrdlema ja äkki mõtlema, et filmiema on ka pärisema
5)Tema maine oleks rikutud
5)Genereerib mingi kisa ja bullshiti eraelu puutumatusest ainult selleks, et ta on ilgelt mures, mis küll inimesed temast mõtlema hakkavad.
Minu arust siin on tegu puhtalt selle ema ISEKUSEGA, mitte mingi eraelu puutumatusega.
Lugege läbi:
Elu eitamiselt elu jaatamisele : ühe "vabasurma" kiusatusest pääsnu mõttelend / üleskirjutanud ja laiendanud I. Heinast
Ilmunud Tallinn, 1929 (Tallinn : J. & A. Paalmann),
[J. Heinast, pseud. = Jakob Korts-Lindus]
Kunsti, ka filmikunsti ja kirjanduse pealisülesanne võiks ja PEAKS olema ELU JAATAVA lähenemise valik!
Prantsuse kohus MÕISTIS süüdi suitsiidiõpiku autori, kuna SEE raamat leiti üpris mitmete enesemõrva sooritanute kodust sündmuskoha vaatluse käigus.
Kõusaare filmi "magnuse" kohtuprotsess on spekulatiivne, nö rariteet-turundus.
Kui palju publicityt oleks magnusel siis, kui ei oleks seda kohtuasja? Oluliselt, oluliselt vähem, pealegi piirduks see mõne kultuurinupukese, väikse inteka ja filmiarvustustega. Kohtuasi on filmi toonud uudistesse, lehtede suuruudispindadele, mitte vaid mõned korrad, vaid korduvalt- kohtuprotsessi eri faasides, mis tekitab sihtrühmal sportliku jälgimishasardi ja peale "dramaatilist" kohtuotsust automaatse vajaduse olla ka ise kohtumõistjaks.
Sellise kohtuprotsessi algatamine on imelihtne. Kokkulepet hagejaga teab võibolla väga väike kildkond, mis kindlustab projekti võimsa läbilöögi. Turunduskulude asemel on õigusabikulud, mis sellise tulemuse puhul on täiesti tühised. Oletan, et vaidlus lõpeb kasvõi teises astmes kompromissiga.
Igal juhul on Magnuse puhul tunda autorite soov tekitada kultusfilm. Sellisel juhul võiks muidugi rohkem olla tunda ajastuvaimu ja avangardi.
Mina olen kuulnud selliseid kuulujutte, et kogu "Magnuse" tehniline meeskond vihkas Kõusaart, sest ta ei teinud korralikku tööd ja lasi teistel filmi sisuliselt valmis teha. Veel olen ma kuulnud kuulujutte, et Kõusaar tegi filmi meelega selliseks, et seda hakataks ära keelama, et saada reklaami ja nime.
kasutatagu mistahes reklaamitrikke, ei läheks ma ikkagi sellist kinu vaatama. Ka teleka keeran kinni, kui säält ilma rahata KLASSE ja MAGNUSEID vaadata pakutaks. See pole kunst, vaid parasiitlus! Taolised katsetised jäägu tegijate hingele. Avalik kunst peab tekitama katarsist, mitte õitsetama end parasiit-kunstitegijate-ajakirjanike finantsedu.
Postita kommentaar