teisipäev, 3. juuni 2008

Üks põnev tagasiside seksihulluse kohta ja meie kommentaar

Saabus selline tagasiside:

Tere Inno,

Aitäh vastuse ja kommentaaride eest minu eelmise meili suhtes! Mulle tõesti meeldis Irja vastus. See on just sedasorti vastus, mida võiks eeldada enesekindlalt, seksikalt, vabalt ja õnnelikult naiselt. Seda enam olen ma veendunud, et sul on Irjaga tõeliselt vedanud. Siiski tahaks seda teemat edasi arendada.

Nagu ma enne vihjasin, pannakse diagnoosi "seksihull" liiga kergekäeliselt. Kes tegelt üldse "seksihulluks" tituleerimist vääriks? Just lugesin SLÕhtulehe lugu näitlejatar Megan Foxist, pealkirjaga "Maailma seksikaim naine on täielik seksihull" . Et tal olevat libiido võrreldav teismelise poisiga, et tal olla ilgelt suur seksiisu. No miks see ebanormaalne on kui mõnel inimesel on ikka päris kõrge sugutung? Eriti kui tegemist on naisega. Kui mees pidevalt seksi tahab, siis talle just sobibki ehk kõige paremini naine, kelle sex drive on keskmisest kõrgem. Või ma eksin? Või on viga ikkagi selles puritanistlikus hoiakus seksi suhtes, et ses osas peab olema leebemal juhul mõõdukas, rangemal juhul aga äärmiselt kasin, et umbes nagu katoliiklased või nii? Seesama hoiak, mis laseb pööblil sõimata sind "seksihulluks" ning Irjat "nikunäljaseks küülikuks" kui tsiteerida üht suvalist selgelt kibestunud netikommentaatorit. Samas jällegi, kas on ikka normaalne, kui inimene masturbeerib pea 20 korda päevas? Või on seksuaalseks patoloogiaks vaja midagi enamat?

Mis puutub sõltuvusse, siis teie veebipäeviku kõige varasemas versioonis tuli välja, et te mõlemad tunnete, et olete teineteisest sõltuvuses. Enamasti, kui räägitakse kellestki sõltuvuses olemisest, siis ikka viidatakse selle kahjulikkusele ja destruktiivsusele. Teie suhe on küll eluterve ja õnnelik ning see on hea. Kuidas te teeksite vahet sellel elutervel sõltuvusel teisest inimestest ning sedasorti sõltuvusel, mis mõjub sõltuvale poolele laastavalt? Kust jookseb see kriitiline piir?

Parimat!

Inno kommentaar:
oleme tõesti teineteisest positiivses sõltuvuses, kui nii võib väljenduda. Mina siiski ei nimetaks seda sõltuvuseks, kuigi see sarnaneb sõltuvusega, vaid oleme oma aruteludes jõudnud järeldusele, et see on siiski sobivus. Mis tähendab, et tunneme, et oleme koos nagu üks tervik, umbes nii nagu keha on sõltuvuses jalgadest ja kätest. Või nagu keha sobib jalgade ja kätega. Ja oleme ka kogenud, et ainult koos oleme õnnelikud, ainult koos olles on meil hea.

Ja mina ei tõmbaks piiri normaalsuse ja ebanormaalsuse vahele seksuaalsuse osas, sest inimesed on väga erinevad. Ühele on normalne seksida kord aastas, teine tahab 20 korda päevas. Eks see sõltub paljudest asjaoludest ja ma olen kindel, et see, kes seksib korra aastas ja arvab, et see on normaalne, võib teatud tingimustel seksida ka 20 korda päevas ja ikka jääb väheks. Näiteks sobivas suhtes. Muide, ka mina olen arvanud varem, et normaalne on seksida kord-paar kuus. Kõik sõltub keskkonnast ja oludest. Kas elad koos sobiva kaasaga või mitte. Ja näiteks haigena kaob ka seksiisu.

Suur seksiisu võib viidata ka muule. Et inimene on pinges ja on leidnud seksi, et neist pingetest vabaneda. Seks on väga efektiivne pingest vabanemise vahend, nagu olen juba kirjutanud. Ma ise olen ka end rahuldanud pingete maandamiseks, näiteks siis, kui und ei tulnud, oma varasemas suhtes. Vahel mitu korda järjest õhtu jooksul. Sel ajal, kui abikaasa kõrval magas.

Ja ma võin oma kogemuse põhjal öelda, et harmoonilises sobivas suhtes loksuvad tahtmised ise paika. Nii et see ei laasta mitte kedagi, ja et seda ei saa nimetada mingiks sõltuvuseks, vaid nauditavaks kooseluks.

Irja: oi, kui huvitav küsimus jälle! Ma arvan, et laastav sõltuvus saab olla vaid ühepoolne. Ehk siis üks elukaaslane on teisest sõltuvuses ega lase teda lahti, aga teine ihkaks tegelikult vabaks. Selline sõltuvus on laastav nii kinnihoidjale kui äraihkajale. Kinnihoidjale seepärast, et ta peab kogu aeg leiutama uusi trikke, kuidas äraihkajat kinni hoida, ning äraihkajale seepärast, et tal pole õhku, õhuta ei saa aga elada. Paljud, kes oma naist või meest kinni hoiavad, ei saa aru, et sellega röövivad nad eelkõige iseendalt kallihinnalist aega, mille võiksid kulutada õige kaaslase otsinguteks.

Positiivne sõltuvus on selline, mida sa tegelikult ei koge sõltuvusena ses mõttes, et see ei kammitse sind. Kui sa ka tegelikult tahad teisega kogu aeg koos olla, siis kummalisel kombel on see hoopis vabastav. Sa vabastad end ebavajalikest ja koormavatest suhetest, sest need on korraga tarbetud ja väsitavad. Vabastavaim tunne maailmas on see, kui sulle piisab täiuslikuks õnneks vaid ühest inimesest. Olen Innoga pidanud rohkem filosofeerimismaratone kui kogu oma ülejäänud elus kokku ning ma ei võiks endale soovida paremat sõpra. Temaga on iga hetk huvitav ja milleks siis neist hetkedest loobuda? Kui see on sõltuvus, siis see on parim sõltuvus maailmas!


3 kommentaari:

Edmund ütles ...

Aitäh Inno vastuse eest.

Seda ma isegi tunnistan et seksiisu kipub varieeruma. Siiski, ma võin julgelt õelda seda, et osadel inimestel on ikka kindlad kalduvused sugutungi osas. Osad inimesed tahavad nikku pigem iga 4 tunni kui et iga 4 nädala tagant. Mina isiklikult ei suudaks kohe mitte kuidagi olla üle parimal juhul pooleteise kuu rahuldamata. Enamasti on need intervallid kõvasti napimad. Aga samas osad ikka suudavad seksimata olla märksa kauem. Kuigi jah, ei tea mis värk on näiteks kristlike padukonservatiividega, kes seksile enne abielu ei ütlevad? Äkki nad raisad ikka peksavad pihku salaja?

Inno ütles ...

No kristlik kultuuriruum on sajandeid olnud üks inimkonna ajaloo suuremaid silmakirjalikkuse ja valelikkuse etalone, kui juba Dekameroni lugeda, näiteks, et mis paistis välja ja mis oli tegelikult. Umbes nii, et kui poolt usud, oled ikka poolega petta saanud. Uskuda saab enamasti ainult iseennast, kahjuks või õnneks, oma intuitsiooni.

Edmund ütles ...

Kurb tõesti mõelda, mida kõike on tehtud sellise silmakirjalikkuse ja valelikkuse kontekstis. Samas ma vaatan, et piiblis muidugi leidub teie jaoks tarku sõnu kah ja et mingit jumalat te vist suisa usute. Olete deistid vms?

Irjale: Sinu kommentaar sõltuva laastava suhte osas on igati asjalik. Siiski, ma ei olnud päris täpne sõltuvuse osas. Jah, see kinnihoidja ja äraihkaja vaheline rabelemine on tõesti laastav, aga ma tegelt lähtusin ka isiksusest, kes ongi sõltuv. Psühhopatoloogias suisa on selline isiksusehäire klassifikatsioon nagu sõltuv isiksus. Sellele on iseloomulik:

(a) teisi õhutatakse tegema või lubatakse teha enda eest enamikku eluliselt olulisi otsuseid;

(b) oma huvide allutamine nende inimeste huvidele, kellest ollakse sõltuv, liigne järeleandlikkus;

(c) vastumeelsus esitada isegi põhjendatud nõudmisi inimestele, kellest sõltutakse;

(d) üksi olles abitus- ja ebamugavustunne liialdatud hirmu tõttu, et ei suudeta enese eest hoolt kanda;

(e) hirm, et lähedane inimene hülgab ja on vaja ise enese eest hoolitseda;

(f) vähene võime teha igapäevaotsuseid ilma teiste tugeva toetuse ja nõuanneteta.

Kaasneda võib enese tajumine abitu, ebakompetentse ja jõuetuna.

Eelnev oli muidugi kopipeist mingist netikonspektist, aga ma arvan et aimu saab sest küll. Kui kinnihoidja satub just sellise vaese abitu otsa, mitte aga kangekaelse Irjavaherliku äraihkaja otsa, siis see vaene abitu ongi eluaeg lõksus ja see kinnihoidja võib tema niigi kurba seisundit aint hullemaks ajada oma manipulatiivse kräpiga. See on see laastav sõltuvus millele viitasin.