Tõe monopolist

Väljavõte SLÕhtulehe veebist.

Meie pöördumise valguses tahaks rääkida tõe monopolist. Et miks on üks ja seesama asi lubatud jupiterile, aga pole lubatud härjale, või umbes niimoodi.

Kui vaadata Kadri Kõusaare ja Olavi Ruitlase keisse, siis mida tegid nemad teistmoodi, kui teeb igapäevaselt ajakirjandus? Kasvõi minu juhtumi puhul, kus mind tembeldati ajakirjanduses seksihulluks. Ütleme siis, et sellega võrreldes olid Kõusaar ja Ruitlane lausa delikaatsed.

Ja hakkamata lahkama asja, et iga kirjanik ammutab oma ainese elust enesest. Seda tegi juba piibliloo autor, ja on teinud ülejäänud kirjutajad, keda võib kõrvutada jumala-loojaga, juba iidamast-aadamast. Ikka elust enesest. Mistõttu on selle elu enese, sellest rääkimise ja kirjutamise keelustamine üks äärmiselt tobe ettevõtmine.

Aga vaadakem hoopis seda, millise imelise kerguse ja KIIRUSEGA keelustas kohus Magnuse filmi ja Ruitlase blogi. Ja keelustati kohe lausa kogu maailmas, ja internetis, vot see on tase! Mis muidugi ei takista neid teoseid tarbimast, salaja teki all. Eksole. Aga ikkagi, see imeline kergus ja kiirus. Mille osas näitas kohus tohutut, ma ütleks isegi et meeletut entusiasmi. Eesti kohtusüsteemi kohta lausa enneolematu!

Ja samas, nagu panete tähele, millise aegluse ja loidusega menetletakse minu keissi SLÕhtulehe ja Postimehe vastu. Ning paljusid muid sarnaseid keisse. Kuigi, ja alust oleks küllaga, võiks enamiku Eesti lehtedest päeva pealt kinni panna. Ja seda maailmalaiuselt, nagu soomlased armastavad öelda!

Et miks on nii, et nö suured lehed võivad rääkida ja kirjutada asjadest nagu nad on, aga seda ei või teha Kadri Kõusaar või Olavi Ruitlane? Kuigi seaduse ees on kõik võrdsed. Vähemasti ei tea ma seadust, mis lubaks ühel ajalehel teise nn eraelus sonkida ja valefakte masstiražeerida (ja seda kõike seejuures ülimale tõele pretendeerides- seda ju lehed lubavad), aga ei luba kirjanikul või filmi autoril elu kajastada nagu ta seda näeb, pretendeerimata seejuures ülimale tõele. Et ajakirjandusele on lubatud kõik, aga ühele kirjanikule mitte midagi, kui järeldada kohtupraktikast. Et siis kirjanikud peavad kirjutama mingeid roosamannalisi heietusi, millel pole reaalse eluga mingit pistmist, ja mis kedagi seetõttu ei huvita ega hakka huvitama. Miks on see nii?! Et kas siis kirjanikud peavad oma tööd jätkama eksiilis, nagu see on kujunenud tavaks paljude otsekohese ütlemisega kirjanike puhul, kes on kirjeldanud elu islami-riikides.

Noh, Eestis minu teada kedagi veendumuste ja vaadete pärast ei represseerita, vähemalt mitte sellises mastaabis nagu see oli tavaks nõuka-ajal. Aga milles siis probleem?! Miks ei võiks siis lasta teha autoritel oma tööd? Miks on vaja anda tõe monopol üheselt ajakirjandusele, puksides teised lillelõhnalistele aasadele, kus mesimummud õielt õiele lendavad.

Või ongi küsimus ja asi peamiselt selleks, et keegi, ükski kohtunik, ei julge jupiterile, etableerunud väljaannetele, nende kirjastajatele turja hakata. Sest mida kõike võib siis ka selle kohtuniku kohta järgmise päeva lehest lugeda? Või kes teab, milleks kohtunikul (eriti, kui ta on veits saamatu) ajalehte vaja on. Aga Kõusaar ja Ruitlane, selge, nemad pole millekski võimelised. Noja kui nad mõne kohtuniku raamatusse või filmi panevad, who cares?! Raamatul ja filmil pole kaugelt seda auditooriumi, mis ühel ajalehel. Millega võb tappa kärbse, ja peaministri.

Ja kui selles on küsimus, milles ta ilmselt ka on, milles siis muus, siis oleks aus ja otsekohene see seadusesse sisse panna. Et reeglid oleks üheselt selged. Et ajakirjandus on püha loom, ja teised pidagu oma lõuad. Iseasi muidugi, kas ajalehes avaldatud järjejutus võivad loojad oma julgeid tekste avaldada, ilmselt võivad, kui see väljaandele piisavalt sisse toob. Ja siis ajeleht, selle omanikud ja väljaandjad otsustavad, palju nad sellele nässile autorile poetavad. Või mis?