Jäime pooleli sääl, kus Georgist sai leegionär...
"Õieti tahtsin juba aasta tagasi astuda Eesti Leegioni koos oma sõbra Otto Peetsoga. Otto oli minu väga hea sõber ja elas Tartus minu isa majas koos oma ema ja võõrasisaga. Tema võõrasisal oli siin kellassepa töökoda. Otto võõrasisa Nikolai Lauri oli väga hea kellassepp, kuid kui jooma hakkas, siis kestis see umbes kaks nädalat. Siis jõi ta kõik oma rahad maha ja pani ka riided panti. Ainult oma kellassepa tööriistu ta ei puutunud, samuti võõraid parandada antud kelli. Kui joomatuur mööda läks, siis hakkas Nikolai jälle tööle ning maksis oma võlad, ja see kestis kuni järgmise joomatuurini.
Nagu ma juba mainisin, tegime Ottoga juba avaldused sõjaväkke astumiseks, kuid minu isa väga tugeva vastuseisu tõttu jäi minul see asi pooleli. Otto aga saadeti Narva rindele, kus ta sai 1944nda aasta kevadtalvel kergelt haavata ja oli Tallinna haiglas ajal, kui nõukogude lennuvägi Tallinna pommitas. Pärast Tallinna pommitamist tuli ta Tartusse "hüppesse" ehk deserteerus ning siin elasime koos üle Tartu pommitamise ja elasime lõbusalt kuni ajani, mil läksin ema juurde koolivaheajale. Otto aga jäi purjuspäi dokumentide kontrollile vahele ja kui ta autole paigutati, siis virutas ühele sandarmile jalaga.
Deserteerumise ja sandarmile vastuhaku eest paigutati ta Patarei vanglasse. Seal jäi ta tüüfusesse, mida jutu järgi levitasid vene sõjavangid, puhudes läbi toru haigetelt võetud täisid vangis olevate sõdurite kambritesse.
Paar kuud enne Punaarmee sissetungi sai Otto vanglast vabaks ja oli mõni aeg Klooga õppelaagris ning hiljem Tallinnas. Mõni päev enne Punaarmee sissetungi Tallinnasse võeti võim sakslastelt üle ning Toompeal heisati sinimustvalge lipp (Otto vihjas isa sõbranna Anna kinnitusel, et ka tema oli olnud lipuheiskajate seas - Irja).
Kui venelased olid Tallinna vallutanud, tõmbas Otto erariided oma vormile peale ja püüdis naasta Tartusse. Õnnetuseks jäi ta teel kontrollile vahele ning kui kontrollijad-Punaarmeelased avastasid tema erariiete all saksa vormi, siis tulistas üks sõdur teda rindu, ise karjudes: "Ah, tõ jebannõi fašist!". Ottol tungis kuul eest läbi kopsu ning väljus õlast. Kuulitabamuse tagajärjel kukkus ta maha, kuid kuna ta oli noor ja tugev poiss, siis hüppas uuesti püsti ning et ta valdas üsna hästi vene keelt, siis hakkas protesteerima, et meie võitleme siin sakslaste vastu ja pole õiglane teda maha tappa.
Õnneks juhtus kohal olema arusaaja ohvitser, kes andis käsu Otto ellu jätta, ning poiss visati veoauto kasti ja toodi Tartu haiglasse, kus ta peatselt paranes.
Pöördun nüüd tagasi enda sõjaseikluste juurde. Kui olin end sõjaväkke arvele võtnud, pandi meid rongile. Siin juhtus mul väike äpardus. Kuna ärasõit viibis, siis otsustasin veel kord kodus ära käia. Kohtusin isaga, kes veenis mind sõjaväkke minekust loobuma, kuid mina olin kindlalt otsustanud siiski minna ning läksin tagasi raudteejaama.
Seal selgus, et ešelon koos nekrutitega oli ära sõitnud. Õnneks oli maha jäänud ka üks saatemeeskonna mees ning me sõitsime reisirongiga ešelonile järele. Teel olles kontrolliti meid saksa sõjaväe sandarmite poolt, kuid kuna teisel mehel olid dokumendid korras ning luba nekruteid saata, siis me jätkasime teekonda.
Vagunis juhtus teine äpardus. Nimelt jäin seal tukkuma koos prillidega. Une pealt aga kukkusid mul prillid maha ja üks prilliklaas mõranes. Selle mõranenud prilliklaasiga jätsin küll veidi hädise mulje, kuid hiljem võis sellest isegi kasu olla, kui tuli tagasi koju pöörduda.
Niisiis saabusin augusti alguses Kloogale, kus mind määrati sidekompaniisse. Väljaõpe Kloogal oli väga pingeline. Meid õpetati relva käsitsema, telefoniliine rajama ja kuidas lahingus käituda. Eriti on meelde jäänud, et rangelt nõuti, et maha heites oleks kontsad tihedasti vastu maad surutud, et kuul ei purustaks kontsa.
Hiljem lahingus oli väljaõppest väga palju kasu. Väljaõpe Kloogal kestis peaaegu 20nda septembrini. Kuulusime relva SS-i 20nda diviisi koosseisu ja relva SS-i väeosadele tätoveeriti käele veregrupp. Õnneks meile seda siiski teha ei jõutud ning hiljem päästis see mind süüdistusest kuulumises saksa sõjaväkke.
See võis olla 18-19nda septembri paiku, kui läks lahti jutt, et Klooga õppelaager likvideeritakse, meid aga viiakse Paldiskisse, kust sõidame laevaga Saksamaale...
Jätkub! Järgmises osas saame teada, mida arvasid lahkumisest Saksamaale noored eesti leegionärid, kuhu edasi suunduti ning mis edasi sai. Muuhulgas käiakse luurel ja ollakse surmaga silmitsi ning vahva sõdur Georg võtab kirbule vene komandöri!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar