Minu kokkupuuted Ivo Parbusega

Väljavõte Postimehe veebist.

Ei hakka spekuleerima, praegu vaid Kapo andmete põhjal, kas Parbus on pätt või mitte, või kas temale andis altkäemaksu Erki Nool. Vahendan vaid oma kokkupuuteid Parbusega.

See oli 14 aastat tagasi. 1994. aasta sügis. Kui värskelt erastatud riikliku ajalehe Rahva Hääl uus peatoimetaja Peeter Tali minuga ühendust võttis. Ta otsis lehte töötajaid ja pakkus mulle Tartu esinduse juhi kohta.

Käisin nö tööintervjuuga seoses Tallinnas, Rahva Hääl asus siis Ajakirjandusmajas (kus, vahemärkusena, ei asu tänaseks enam ühtegi ajalehe toimetust minu teada, seal on mingid kauplused, bürood ja erakliinik; millest on natuke kahju) ja kohtumisele Taliga, keda ma varasemast teadsin (tema õe Piret Tali kaudu), tuli ka Ivo Parbus, keda ma varasemast ei teadnud. Parbus oli selline mõnusa Kingpooli naeratusega joviaalne sell, alati heatujuline nagu Õnneseen kunagisest Vene multikast "Kolmanda planeedi saladus". Tali ja Parbus vaatasid mu siis üle, leppisime kokku palgas, andsid mulle ametiauto, VAZ 2106 võtmed ja saatsid mind heade sõnadega tagasi Tartu poole teele. Minu ülesandeks pidi olema juhtida ajalehe Tartu esinduse tööd, mis esialgu kujutas endast lehe jaoks Tartust tööd tegevale ajakirjanikule Anu Jõesaarele sobivate töötingimuste loomist. Ning muud nipet-näpet organiseerimistööd. Ja etteruttavalt peab ütlema, et see polnud raske, sest Jõesaar oli selline leplik ja vaikne inimene. Ja kuigi pidin pidevalt kohal passima, palus Jõesaar, et kas võiks nii teha, et ta vaatab ise asjade järgi, võtab vastu reklaame, kui vaja, ja tegeleb muuga, sest talle meeldib teha tööd vaikses üksinduses omaette. Mis mul selle vastu olla sai! Rahva Häälest sai minu seni üks mugavamaid töökohti üldse. Ma ei pidanud mitte midagi tegema ja võtsin iga kuu vastu korraliku palgaraha.

Rahva Hääl oli üldse selline huvitav nähtus, ma ütleksin. Ühel päeval näiteks sadas Tartu esindusse sisse Marek Strandberg, lehe tähtis omanik, kes oli oma varanatukese kokku kühveldanud rahavahetuse käigus kokku korjatud rublade edasimüügiga tšetšeenidele. Strandberg vaatas ruumid üle ja ütles, et seoses kulude kokkuhoiuga makstakse mulle pool palgast edaspidi ümbrikus. Mis ma selle peale oskasin kosta. Olin nõus ja lõin kulpi nagu vahva sõdur Šveijk.

Vahetevahel sattusin ka Tallinna, Rahva Hääle toimetusse. Kus olid kõik noored inimesed tööl, sest vana, erastamiseelne seltskond eesotsas Toomas Leitoga olid kõik jalga lasknud ja asutanud Hans Luige kaasabil uue väljaande Eesti Sõnumid, sellest olen juba kirjutanud. Ja see uus seltskond siis alles hakkas õppima, kuidas lehte teha. Eks õppisin seal minagi, noor kollanokk nagu ma olin. Asi käis põhiliselt nii, et Strandberg, kel oli pidevalt meepurk ühes ja lusikas teises käes, nagu karupoeg Puhhil, käis mööda toimetust ringi ja rääkis alati mõne huvitava loo, mis oli harva ajakirjandusega seotud, aga mis oli ometi alati huvitav. Ja neid lugusid oli tal alati varnast võtta. Ja tema partner Agu Kivimägi istus päevad läbi arvuti taga ja uuris mingeid tabeleid, silmad ekraani külge naaldunud. Tema poetas harva mõne sõna. Aga need kaks meest olid alati kohal, tulid hommikul varavalges ja lahkusid õhtul pimedas.

Siis oli toimetuses veel igast lahedaid selle. Näiteks majandustoimetuses Daniel Vaarik, hilisem rahandusministeeriumi legendaarne pressiesindaja ja Hill & Knowltoni juht pärast seda, kui Peep Mühls sealt kinga sai. Seal majandustoimetuses oli tööl veel üks matemaatikaprofessor, kelle nime ma ei mäleta, aga oli väga koloriitne tegelane. Armastas kah igast lugusid rääkida.

Ent ses mõttes oli Rahva Hääl huvitav tol ajal, et kõik usinalt õppisid. Nii oma kui teiste vigadest, põhiliselt oma vigadest.

Parbust nägin päris tihti toimetuses ringi liikumas. Aga ümbriku poole palgaga vahendas mulle alati Peeter Tali, kes oli hiljem kaitseväe pressiesindaja ja on nüüd tähtis kaitseväe ohvitser. Ümbrikus maksti pool palgast tähtsamatele tegelastele, ülejäänud said oma raha raamatupidaja käest allkirja vastu. Nagu see toona käis. Ja see raamatupidaja oli vist ainus, kes vanast Rahva Häälest uude üle tuli.

Mingil ajal 1995. aasta kevadel sai mul sest Rahva Hääle tööst villand. Sai laisklemisest villand, olgu öeldud. Nii imelik kui see ka pole. See töö ei pakkunud mulle enam suurt midagi. Ja siis oligi taas jutuajamine Tali ja Parbusega. See oli teine kord, kui Parbusega lähemalt kokku puutusin. Siis rääkisime pikalt-laialt, mulle tehti seoses tööga etteheiteid, et miks ma Tartus pidevalt kohapeal ei passi. Ma siis ütlesin, et Jõesaar tahab ise omaette olla. Mispeale ütles Tali, et Strandberg olla Tartus käinud ja vihastanud, sest kedagi polnud kohal. Ma siis ütlesin, et võibolla oli Jõesaar lõunale läinud. Siis ütlesid nad, et Tartust tuleb vähe reklaami ja üldse asjad liga-loga. Ma siis ütlesin ka, mis ma sest Rahva Häälest arvan. Ja et ma võin vabalt ametist lahkuda. Neil polnud ka selle vastu midagi. Ja nii oligi töö Rahva Hääles läbi. Andsin autovõtmed tagasi ja sõitsin bussiga tagasi Tartusse.

Hiljem kohtasin Parbust aeg-ajalt tänaval. Ta alati teretas viisakalt, ja naeratus alati suul. Ta tegeles raamatute kirjastamisega. Kirjutas ise Urmas Oti stiilis intervjuusid tuntud tegelastega, nagu Eri Klas, Alar Sikk, Indrek Pertelson, Kaie Kõrb, Navitrolla, Tauno Kangro. Mingil ajal sidus ta end Tallinna linnavalitsusega, oli vist pressiesindaja Mustamäe linnaosa valitsuses. Ja siis liikus ametiredelil vaikselt ülespoole.

Selline põnev mees. Aga mingit erilist luksuslikku elustiili ma tema puhul just ei täheldanud. Oli pigem selline lihtne mees. Sõitis lihtsa autoga.

Niipalju siis.