Pronksiöö sündmustes süüdi NÄKSIP

Väljavõte Postimehe veebist.

Peaminister Andrus Ansip ehk Näksip, nagu teda siseringis kutsutakse, ütleb, et ta on igati tubli mees ja et tänu tema ponnistustele on Eesti säilitanud usaldusväärsuse.

Mina nii optimistlik ei oleks. Esiteks kaotas Eesti oma usaldusväärsuse just nn pronksiöö käigus. Ja selle korraldamises saab süüdistada ainult Ansipit. Või keda siis veel?

Linteri, Reva jms isikute süüdistamine on sama tark, kui süüdistada Lihula samba mahavõtmisega seotud märulis kohalikke elanikke, kes jõudsid sündmuskohale, aga ei suutnud peatada öö varjus toimunud mälestussamba eemaldamist. Toimus konflikt, millest näidati videolõike ka telekas, kus siis kohalikud elanikud loopisid kividega nii samba mahavõtmist turvanud politseinikke kui ka kraanajuhti, kes sai lausa obaduse vastu pead. Elanike vastu suunati omakorda pisargaasi- ja veekahurid, see on siis valitsus suunas relvad oma rahva vastu. Kas valitsusel oleks vabadusvõitlejate samba eemaldamine läinud sama libedalt, kui sammas asunuks Tallinna kesklinnas?! Ma kahtlen selles. Ma kardan, et ka siis oleks läinud linnas mölluks, kui kohale oleks tulnud sammast kaitsma sadu pealinna eestlastest noorukeid. Saatuse iroonia on see, et Lihula sammas on ikka püsti, Lagedil asuvas Eesti Vabadusvõitluse muuseumis. Oli siis vaja asja nii rohmakalt ajada? Lihula ämbris süüdistati algul samuti kohalikke elanikke, ent kui asja vähe seediti, siis jäid otseselt süüdi toonane siseminister Margus Leivo ning peaminister Juhan Parts. Selle aktsiooni tagajärjel kaotasid oma koha nii Parts, tema valitsus kui tema erakond Res Publica.

Nüüd vaatame, tagantjärele targematena, mis siis toimus pronkssõduri juures. Kõigepealt tuletagem meelde, et kümmekond aastat tagasi, kui Isamaaliidu esindaja Jüri Mõis oli Tallinna linnapea, leppis ta venelastega kokku, et sammas jääb oma kohale. Selle eest sai Mõis omale volikogus venelaste hääled ja linnapea koha. Pärast seda oli mõnda aega vaikus, kuni 2004. aastal võeti maha Eesti vabadusvõitlejatele pühendatud Lihula sammas. Pärast seda aktiviseerusid vabadusvõitlejad ja nõudsid üha valjemalt vastutasuks pronkssõduri mahavõtmist. See oli ka üks Reformierakonna valimislubadusi: samba mahavõtmine. 2007. aasta kevadel, kohe pärast valimisi hakatigi asju selles suunas liigutama. Venelastele muidugi lubati, et sammas jääb kohale, lihtsalt hauad kaevatakse lahti ja põrmud maetakse ümber. Venelased olid samba valvamiseks loonud rühmituse Notšnoi Dozor (Öine Vahtkond). Mille esindajad siis pidasid samba üle valvet. Kuni nad aeti samba ümbert minema ja samba ümber püstitati telk. Pärast mida venelased aktiviseerusid, Tõnismäel raamatukogu juures peeti miitinguid. Kuni raamatukogu juurest aeti minema ka miitingulised. Seejuures kasutas politsei taas veekahurit (mis läks esimesel päeval rikki) ja kilpe ning nuiasid. Ja neid politseinikke loobiti samuti kividega. Politsei ajas miitingulised Tõnismäelt Endla tänava, Vabaduse platsi ja kino Kosmose suunas. Ja edasi nende tegevust millegipärast ei kontrollitud. Linn jäeti täiesti kaitseta vihale aetud rahvamassi meelevalda. Ma usun, et kui seal oleks venelaste asemel olnud vihale aetud eesti noored, oleks nad käitunud täpselt samamoodi. Kes on siis selles süüdi? Kas need noored, kes väevõimuga oma miitingult minema aeti? Või valitsus, siseminister Jüri Pihl ja peaminister Andrus Ansip, kes kogu seda tegevust juhtisid, kes olid selle õhtu arhitektid. Nad ei saa pugeda väite taha, et nad ei teadnud, mis juhtuda võib. Kapo oli teinud eelnevalt mitmeid võimalikke stsenaariume ja hoiatanud rahutuste puhkemise eest. Miks selle vastu midagi ette ei võetud? Kas see oligi eesmärk, lasta noortel möllata, ning ise nautida hiljem kangelase aupaistet?! Ilmselt küll. Reformierakona populaarsus tõusis pärast "õnnestunud" sambaeemaldust taevasse. Vaatamata sellele, et paljud inimesed kannatasid suurt kahju.

Kuidas oleks pidanud siis valitsus käituma? Veel päev enne pronksiööd ütles rahvastikuminister Urve Palo intervjuus ajakirjandusele, et sammast ei hakata öö varjus minema viima. Aga nii just tehtigi! Ja see on puhas mula, et sammas viidi minema alles siis, kui rahvas mässama hakkas. Või siis, tõepoolest, kui tähte närida, siis VIIDI MINEMA, autokastis mässu ajal. Aga sammas võeti maha juba siis, kui mingit värki veel polnud. Sellepärast oligi vaja see telk püstitada. Ja võtta ümbrus politsei valve alla, miitingulised Tõnismäelt minema ajada. Et autod saaks samba turvaliselt minema viia. Ehk sisuliselt kaitses politsei tol päeval üht suurt metallikobakat, jättes linnaelanike vara ja tervise kaitseta. Mille tulemusel said paljud inimesed viga ja üks inimene lausa surma. Ta võis olla vabalt heauskne mööduja, täiesti süüta inimene. Paljud täiesti süüta inimesed pidid veetma öö arestikambris või kuskil angaaris. Külma käes.

Valitsus oleks pidanud leidma diplomaatilise tee olukorra lahendamiseks, mitte alustama sõda ühe osaga elanikkonnast. Samamoodi oleks tulnud talitada Lihula samba puhul. Andrus Ansip peaks tagasi astuma, kuna ei suutnud olukorda rahumeelselt lahendada, mistõttu kannatas tema tegevuse tõttu sadu inimesi ja üks inimene sai surma. Kas see pole piisav põhjus tagasiastumiseks?!

Pealegi kannatas samba-jama tõttu Eesti usaldusväärsus. Muidu rahulikust Eestist sai pingekolle. Mina välismaalasena näiteks ei julgeks Eestisse tulla veel niipea. Mine tea, mis juhtuma hakkab. See mõjutab aga otseselt turismi ning muud äritegevust.

Ja ainus garantii selleks, et selliseid asju enam ei juhtuks, on Andrus Ansipi taoliste meeste eemaldamine riigi juhtimisest. Sellepärast kutsumegi üles mitte hääletama valimistel Ansipi erakonna Reformierakonna poolt.