Peeter Ernitsa kohtumine dozor-lastega, XVI osa

Ajakirjanike liidu esimees Peeter Ernits räägib, et temal on pronkssõduriga isiklik side. Nimelt, kuju autor, keda kutsuti Enn Karlovitš (Roos) oli tema suvilanaaber Kloogal. Ja igapäevane külaline Ernitsa kodus. Või oli tema nende pool. Ja tema kasvas koos Ennu lastega. Ja Peeter teab isiklikult seda perekonda ja pronkssõduri lugu, palju enne seda, kui sellest hakati rääkima. Ning siiamaani käivad nad omavahel läbi. Just seal päeval oli Ernits rääkinud ja teinud intervjuu Ennu vanema tütre Linda Roosiga. Kes rääkis, isegi Eesti natsionalistid ei usuks seda, kuidas kuju tegelikkuses valmis, ja polnud mingit Aljošat, kavandites oli nimi "Sõdur Sass", mis oli väljas ka aasta lõpus ühel kunstinäitusel. Loomulikult oli eestlane ka see modell, kelle järgi see kuju on tehtud. Mingit Aljošat pole olemas, on huvitav, kust see nimi üldse välja kargas. See juhtus paar aastat enne kuju eemaldamist. Ernits räägib, et käis igal aastal loendamas inimesi seal kuju juures, ja avaldas numbrid, mis omakorda ei meeldinud võimudele. Mistõttu on Ernitsal isiklik suhe selle kohaga, samuti asus samas lähedal maalehe toimetus.

Dozor-lane räägib, et tema juurde tuli mees nimega Šaumjan, kes rääkis, kuidas oli isiklikult juures, kuidas üks ekskavaatorijuht kaevas pronkssõduri platsi juures maa seest välja ühe luukere koos pealuuga, mispeale saabus Mart Laar ja käskis selle pealuu tagasi maa sisse suruda. See oli toimunud 1994. aastal. Kaevamistöid tehti seoses pärnade istutamisega tee äärde. Leonora Linter teab rääkida, et kaevamine lõpetati seal tookord pärast juudi kogukonna sekkumist, kuna sinna oli maetud juute. Linter küsib samas, ega Ernitsal pole juttu olnud ametnikega, mitu valvekaamerat oli tol õhtul linna välja pandud ja miks ei reageeritud, kui rahvamassis olid eestlased, kellel olid kaasas kotid munakividega. Ernits ütleb, et ka tema on kulnud jutte musta värvi kotist kividega.

Dozor-lane küsib, miks ei näidatud ühelgi kohtuprotsessil nende valvekaamerate lindistusi, mis olid välja pandud kaupluste vaateakende juurde. Kust oleks siis olnud näha, kes viskas sisse vaateaknad. Ja kuhu need lindistused kadusid. Ernits ütleb, et tema ei tea öelda ja see on tema jaoks huvitav info. Dozor-lane ütleb, et sama lugu oli Dmitri Ganiniga, kelle peale olid surmaööl suunatud kaamerad, ent mis olid mõne päeva pärast eemale pööratud ja salvestused kadunud. Fotodelt võis välja lugeda, et veel järgmisel päeval olid kaamerad suunatud Ganini suunas. Leonora Linter ütleb, et ajakirjanikud pole neid küsimusi kuulnud. Ta jutustab, kuidas üks noormees rääkis, kuidas ta võeti koos kolme kaaslastega pronksiööl kinni ja viidi Tartusse, kus noormehi julmalt peksti ja sunniti tunnistama, et (Dmitri) Linter ja (Maksim) Reva olid rahutuste organiseerimise taga. Hiljem, kui süüalused toodi Tallinna vanglasse, polnud neist noormeestest fotosid. See noormees rääkis, et tema Reva ega Linteri vastu, kes viibisid siis veel vabaduses, tunnistusi ei andnud, aga ta ei osanud öelda oma kolme ülejäänud kaaslase kohta. See noormees pandi vangi nii, et tema lähedased ei teadnud, kus ta on.