Väljavõte ajalehest Pealinn.
Irja eelmise sissekande jätkuks soovitan lugeda viimasest ajalehest Pealinn Edgar Savisaare kirjutist 1934. aasta riigipöörde kohta. Selles võtmes on sündmusi kajastanud mitmed Soome allikad, Eesti ajalooõpikud on aga kahjuks jätkuvalt täis mingit vaikiva ajastu aegset vahtu selle kohta, et Päts oli igati tore mees. Umbes sellises võtmes, et demokraatia ostus Eestile ühtäkki ohtlikuks: Pätsi oponendid, pahad mehed vapsid oleks läbi demokraatlike valimiste võimule tulnud - oi-oi. Ja Päts tegi õieti, et demokraatia kukele saatis ja end diktaatoriks kuulutas. Ning riigi vapsidest puhastas. Savisaare artiklist leiab külap iga eestlane huvitavat infot oma teadmistele täienduseks, ja saab tõmmata paralleele tänase Eestiga, mis on olnud iseseisev enam-vähem sama kaua kui toona: 16 aastat.
Nii mõneski demokraatiat austavas riigis oleks üleüldine leinapäev see päev, mil toimus sõjaväeline riigipööre, kus võimu haaras diktaator, kes saatis laiali parlamendi ja selle riigi lõpuks hävitas. Eestis ei panda seda justkui üldse tähelegi. Kuigi 12. märts on just Eesti jaoks selline eriline päev. Tänavu veel eriti eriline, sellest möödus 75 aastat. Palju räägitakse olukorrast Kuubal ja sellest, et Fidel Castro on paha mees. Või siis Põhja-Koreast. Või Valgevenest. Või Iraagist. Aga Eestil on endal selline kogemus olemas, siinsamas, nina all. Sellest ei taheta millegipärast rääkida.
Miks see siis nii on, et sellist päeva ei meenutata? Raske uskuda, et eestlase jaoks on diktaator nõnda armas, kuigi tont seda teab. Näiteks Olari Taal õhkas alles hiljuti, et Eesti vajaks üht valgustatud monarhi, ehk siis diktaatorit. Ja kui arvestada veel eestlaste suurt sõprust grusiinidega, kes siiamaani oma isakest-Stalinit austavad, siis võibolla tõesti. Nii nagu eestlased austavad siiamaani oma suurt diktaatorit, Konstantin Pätsi, kes vaenuliku võõrriigi sõjaväebaasid ilma ühegi püssipauguta sisse lasi ja nõndaviisi oma riigile ja rahvale hukatuse tõi. Lihtsamalt väljendudes oli Päts äraandja, riigireetur. Nagu on siin kohvikus olnud ka juttu. Aga millegipärast on nii, et üks riigireetur, koos oma jüngri Johan Laidoneriga on suurmees, kellele on pühendatud mälestussambad ja lausa terved muuseumid, ning teine riigireetur (Herman Simm) on täiesti maa sisse tambitud.
Enne kui hukka mõista võõramaised diktaatorid, peaks Eesti hukka mõistma kodumaised diktaatorid. Ükskõik kui valus see otsus siis ka ei oleks.
6 kommentaari:
"Eesti ajalooõpikud on aga kahjuks jätkuvalt täis mingit vaikiva ajastu aegset vahtu selle kohta, et Päts oli igati tore mees. Umbes sellises võtmes, et demokraatia ostus Eestile ühtäkki ohtlikuks: Pätsi oponendid, pahad mehed vapsid oleks läbi demokraatlike valimiste võimule tulnud - oi-oi."
Millised õpikud, nimelt?
Võta üks ja viska teist.
Huvitav, Eedik on nüüd ka ajaloolaseks hakanud?
"Nii nagu eestlased austavad siiamaani oma suurt diktaatorit, Konstantin Pätsi, kes vaenuliku võõrriigi sõjaväebaasid ilma ühegi püssipauguta sisse lasi ja nõndaviisi oma riigile ja rahvale hukatuse tõi"
Päts ei põhjustanud hukatust. Kui baaside lepingut poleks sõlmitud, oleks Nõukogude Liit 29. septembril 1939 Eestile kallale tunginud. Ja võiks seda väitekirja lugeda:
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/1370/24/tekst.pdf
"Võta üks ja viska teist."
Nimeta kas või ÜKS õpik, kust leiaks sellise käsitluse. Kooliõpikud tunnen unepealt, aga õigustusi riigipöördele ma ei mäleta, isegi mitte Vahtre ja Laari gümnaasiumiõpikust.
Huvitav küll. Minu teada hävitas Eesti riigi ikka Nõukogude Venemaa. Aga nüüd tuleb välja, et hoopis Päts.
Postita kommentaar