Maksim Reva: olin poliitvang

Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Maksim Revaga. Reva jätkab muljetega vangla-elust. Pärast Tartu vanglat oli Reva kriminaalasja raames taas Tallinna vanglas. Ja kogu selle aja oli Tallinna vanglas samas kambris kaks vaba kohta. Et nii töötab Eesti kaitsepolitsei! Reva kirjutas selle hullumeelse kambri kohta veel seletusi ja Kapo lubas, et võtab midagi ette, ent midagi ei võetud ette. Ilmselt oli selline surve vajalik selleks, et inimest murda. Psüühiliselt murda. Sest vanglas viibimine ise juba on psüühiline löök. Reval võttis pärast vanglat pool aastat aega, enne kui taas normaalse elurütmi sisse sai. Ja vanglas on suurepärane võimalus hakata kurjategijaks! Õpid tundma inimesi, seda elu seal, tutvud inimestega. Vanglas on väga kerge elu kurjategijal, aga mitte tavalisel inimesel, kelle jaoks pole vangla keskkond harjumuspärane. See on umbes nagu sõjast tulnu tunne, et mis te muretsete igapäevaste asjade pärast, päike paistab, sa näed horisonti! Ja rohkemat polegi vaja!
-Põhimõtteliselt olid siis poliitvang?
-Põhimõtteliselt jah. Aga raske on öelda, mis on poliitiline. Mitte kuskil kohas peale NLiidu polnud puhtalt poliitilisi vange. Eestis võib kinni minna karistusseadustiku järgi, massirahutuste korraldamise eest. Aga need põhjused, millel need rahutused seisid, olid jah puhtalt poliitilised. Ja need inimesed, keda süüdistati massirahutuste organiseerimises, ajasid teatud poliitikat. Nad istusid oma poliitilise tegevuse eest. See on selge.
Mul on endal väga kahju sellest 7 kuust, mis ma trellide taga veetsin, mu laps elas seda raskelt üle, tema jaoks oli see suur stress. Teisalt olen ma ise pärast vanglat tugevalt muutunud. Avardunud on maailmavaade, ma kohtusin paljude huvitavate inimestega, kellega muidu poleks eales kohtunud. See on kõige tähtsam. Ma olen tugevemaks saanud. See on ka põhjus, miks mind ja Linterit Kapo enam ei tüüta, minu jaoks pole Kapo enam huvitav, ma ei karda enam neid. Mul on nendega igav. Kui tegemist oleks CIA või FSBga, siis oleks juba põnevam! Aga Kapo on lihtsalt lapsed, nendega on igav.
-Mis plaanid sul on edasiseks?
-Peamine plaan on oma tegevust jätkata, kohtuasjaga edasi minna (kohtuasja arutamine on lükkunud aprillikuusse). Tegeleda Eestis ühiskondliku tegevusega. Töötada vene kogukonnaga, püüda seda kuidagi struktureerida, et ta poleks vähemalt marginaalne. Väljuda marginaalsest positsioonist. Osaleda valimistel.
-Kas oled Venemaa kodanik?
-Ei, ma pole kodanik.
-Sul on siis hall pass?
-Mul on hall pass. Kui ma võtaks Vene kodakondsuse, siis võib juhtuda, et mind enam Eestisse ei lasta. Näiteks iga kord, kui ma Eestisse tulen, pole minu kohta arvutis mingeid andmeid. Kui kellelegi helistatakse kuhugi, siis ilmuvad arvutisse minu andmed. Kui mul oleks Vene pass, siis ei hakataks minuga üldse rääkima, vaid saadetaks tagasi. Teie kohta andmeid pole, minge ja pöörduge Peterburi või Moskva saatkonda. Võibolla saan ma sõita Lätti selle passiga, aga mitte Eestisse.
-Aga perekond, kas see siis midagi ei tähenda?
-Nojaa, läbi kohtu, võibolla kunagi saan võimaluse Eestisse tulla, aga see võtab aega. Ma ei saa siin enam osaleda ühiskondlikus elus. Ka meie arest oli vajalik vaid selle jaoks, et Reva ja Linter isoleerida ühiskondlikust elust. Ma ei saa aru, miks Mark arreteeriti, ilmselt ei pidanud närvid vastu. Sest Eestis oli vaid kaks inimest, kes neist asjadest oleks olnud võimelised julgelt rääkima, need olid Reva ja Linter. Politseinikud tunnistasid vanglas ise, et ainus põhjus, miks Reva vahistati, oli see, et ta oli sõitnud Strasbourgi. Strasbourgis ütles talle üks saadik, et eestlased on 15 aastat seal rääkinud, et mingit vene probleemi Eestis ei eksisteeri, et kõik on kõige paremas korras, nüüd ilmusid siia sina. Mis sa arvad, mis sinuga oleks Venemaal tehtud? Reva vastas: ma arvan, et mind oleks kinni pandud. - Aga kas sa arvad, et Eesti valitsus on nii rumal, et sind kinni ei pane?
Reva jätkab, et kui ta Strasbourgist naasis, siis oli ta tõsiselt hirmul, et kui jõuab lennukiga Tallinna, siis arreteeritakse ta kohe. Ent teda ei arreteeritud. Siis pärast seda, 26. aprillil olid tuttavad imestunud, et teda pole veel kinni pandud, ta ütles tuttavatele, et küll varsti pannakse. Ta oli selleks juba valmistunud, ja vanglaelu hakkas talle koitma alles pärast 1,5-kuulist kinni-istumist.