Viru ment rajab teed presidenditoolile

Endine Viru ment Jüri Pihl ja tema noor naisuke Lavly Lepp, Delfi veebist.

Kas pole sümboolne, et endine, nõuka-aegne Viru ment, kes käis veel paar aastakümmet tagasi Tallinna kesklinnast punkareid ära ajamas, et mitte varjutada nõukogude ühiskonna roosamannavahulist palet, et see tegelane on saanud just selle erakonna juhiks, mille kui just liikmete, siis vähemasti toetajate hulgas on muu hulgas ka endised punkarid. Tekib kohe küsimus, miks. Miks valis Pihl just sotsid, kuigi oma endise-nõuka-aegse imagoga sobiks ta pigem Reformierakonna ridadesse, just seal on palju endisi kompartei ninamehi ja nende tallalakkujaid. Kui arvestada, et Pihl pole eriti tark mees (või kas saab targaks pidada meest, kelle karjäär koosneb suuremalt jaolt nätsupakkide, teksapükste ja valuutaga hangeldajate tagaajamisest), küll aga väga suurte ambitsioonidega, siis ma usun, ja ma arvan, et ma ei eksi, et ta oma arunatukesega endamisi mõtiskles, kodus teleka ees parema käega vasakut peapoolt sügades, ja vaatas, millise erakonna esindaja sai presidendiks (Ilves on kah juhtumisi sots!!!), ning hakkas ise ka sotsiks. Mäletatavasti sai temast sotside partei liige alles 2 aastat tagasi, samal ajal kui sotsid tõid ta siseministriks. Sotside varasem juht Toomas Hendrik Ilves oli just saanud presidendiks.

Niisiis, sedapsi. Nüüd võib vaid arvata ja imestada, kuidas selline, sotsidega alles liitunud tegelane, kelle ajukapasiteet ei ületa oluliselt Urve Palo oma, et kuidas selline tegelane sai sotside juhiks. Kuigi sotside endi seas on tarku ja võimekaid inimesi, ma ütleksin, jalaga segada. Umbes nii, et võta üks ja viska teist. Selliseid, ütleme, Padari tegu ja nägu inimesi. Või noori ja entusiastlikke. Kes suudaks seda erakonda auga juhtida. Aga ei, juhiks sai hoopis see Viru ment. Sellest saab järeldada ainult üht: sotside hulgas, paraku, on kõige rohkem selliseid tegelasi, kel on mõni luukere kapis. Kõige rohkem selliseid, kel on palju kaotada juhul, kui Pihlist ei saaks erakonna juhti. Sest Pihlile, kes pikki aastaid juhatas Kapot ja juhatab ilmselt siiamaani (sest see torulott, vabandust väljenduse eest, aga Raivo Aeg on ju torulott, ei jaga tollest asjast ööd ega mütsi), on teada enam-vähem kõik juhtivate poliitikute luukered. Seda nii nõuka-aegsest kui ka hilisemast ajast. Ja need luukered on siiamaani kapis, sest ega Pihl nii loll ka pole, et hakkab neid avalikkuse ette tooma. Jagajale, nagu öeldakse, jäävad vaid näpud. Ja nii juhtuski, et Ivari Padar, olgu saatus talle armuline, saadeti Europarlamendi ukse taha sitsima (huvitav oleks teada, mis on need tema luukered, et ta nii kergesti taanduma pidi) ning Pihlist, kes pole ühelgi valimisel varem kandideerinud ja keda ilmselt rahvas kunagi kuhugi ei valiks ka, sai SDE ainuke, toonitan AINUKE kandidaat erakonna juhi kohale. Sest Katrin Saks ka taandus (huvitav, mis luukere sundis teda taanduma?).

Ja nii ongi saanud mehest, keda rahvas poleks muidu mitte kuhugi mitte kunagi valinud, saanud ühe, tõsi, mitte just suure, aga ühe erakonna juht. Väärikas ametipost igal juhul. Kust võib tõusta, ütleksin, ja arvestades Eesti senist kogemust, kuhu iganes. Lisaks tollele parteilisele postile on Pihlil praegu käes võim, temale alluvad kõik jõustruktuurid (eriolukorras kamandab siseminister ka sõjaväge), ning lisaks kontrollib ta prokuratuuri ja Kapot, mis omakorda kontrollivad kõike muud. Kui just rahva arvamus välja arvata. Aga ka rahva arvamust on võimalik kontrollida. Sest see Andrus Ansipi väidetav 100 mln osalus Emajäe Ärikeskuses, mille kohta soovitas Pihl teha politseile, so siis sisuliselt talle endale kaebuse, võib talle omma juba AMMU teada. Ning Ansip ja Ansipi peremees Neinar Seli sellega ilusti lõa otsas, Ansipi kaudu ka suurem osa Eesti ajakirjandusest, näiteks Postimees, Kanal 2, seega ka rahva arvamus. Ja kui juba Ansip ja Seli ja Mart Madastik ütlevad, et just härra Pihl on sobiv kandidaat, ütleme, presidendi ametikohale, siis ta seda ka ON! Punkt. Arvata võib, et Pihl jääb ka AINUKESEKS kandidaadiks presidendi ametikohale. Ning arvestades praegusi võimujooni Riigikogus, ja seda, et Eestis ei vali presidenti mitte rahvas (sest eliit arvab, et rahvale ei saa nii vastutusrikast ülesannet omistada nagu seda on presidendi valimine), vaid Riigikogu, siis pole midagi imestada, kui Pihlist saab Eesti president sama elegantselt nagu ta seni on tõusnud oma ametiredelil. Ja võib arvata, et Pihlil on ühte koma teist teada IGA 101 tegelase kohta Toompeal. Mistõttu tema kandidatuur ei läheks isegi mitte arutusele valimiskokku.

Nii et, sõbrad, kas veame kihla, et Viru mendist saab järgmine Eesti president?! Ma olen üsna kindel, et oma ametis üha enam kössi vajuv Toomas Ilves teatab varsti, et just Jüri Pihl suudab kõige paremini edasi kanda Lennart Meri-likku vaimu. Ja Pihl oleks juba selline mees, kes presidendina isegi ei vajaks loobumist ex officio kohustest jõustruktuuride juhtimisel. Tal on need juba praegu olemas.

Pihli ainuke mure on see, et sutsu enne 2011. aasta presidendivalimisi toimuvad Riigikogu valimised. Ja seal võivad praegused jõujooned mõnevõrra muutuda. Näiteks Keski ja Rahvaliitu saadab senisest suurem edu. Ja pole siis ime, et Pihlile alluvad asutused on asunud tümitama just neid erakondi. Ja ma kujutan ette, et seni nähtu on alles eelmäng. Nagu kirjutas viimane Kesknädal, on Kapo asunud üha aktiivsemalt ise reaalsust konstrueerima. Sel ametkonnal on selleks piiramatud võimalused. Ja eesmärk on üllas: Pihl presidendiks. Ja siis, võib juba ette kujutada, et presidendi vastuvõttu ei ilmestaks mitte proua Evelini sõbranjed, vaid "teenekad" Kapo komissarid.