Juhtumistest sünnipäeval

Valik Taarapõllu talu toodangut.

Niisiis, eile oli küllalt ilus ja piisavalt soe ilm, et otsustsime sõita metsa. Tartumaale, Aravu kanti, Meeksi vallas, mis kuulus kunagi vana Võrumaa koosseisu Räpina kihelkonnas. Kus siis elas pikki aastaid minu vanaema ja kus ma veetsin lapsena enamiku oma koolivaheaegadest ning kus ma tunnen iga metsatukka. Ja kus meil oli plaan korjata jõhvikaid, mis kevadel pärast lume sulamist on eriti valmis ja maitsvad. Võtsime kõik panged ja kilekotid kaasa, et kui saak on hea, saame ka kaasa korjata. Meile nimelt väga maitseb jõhvika mahl, mida saab värsketest marjadest pressida. Irja pakkus, et mina võiks korjata, ja tema siis rohkem sööks. Ütlesin, et eks vaatame, kui kohale jõuame.

Me olime seal käinud, kolm aastat tagasi, ning nüüd otsustasime sama korrata. Jõudsime ilusti kohale, leidsime ka õige metsatuka, ent mis oli probleem, et me ei pääsenud sohu. Vesi oli niipalju suur. Või õigemini sügav. Et me oma madalate kummikutega ei riskinud sumpama hakata. Ja poleks ehk ka olnud mõtet, sest kogu soo oli vee all. Nii et üks vale samm mättalt mättale astudes ja oled prantsti vees. Või umbes nii. Proovisime siit ja proovisime sealt, ent pärast teist-kolmandat ebaõnnestunud katset loobusime. Jalutasime tagasi auto juurde, imetlesime veel kevadisi pajukasse, mis Lõuna-Eestis on juba kenasti väljas ning mõtlesime, mis siis edasi teha.

Siin fotomeenutus kolme aasta tagusest ajast, kui jõhvikatele sai ilusti ligi:


Niisiis nuputasime, mis edasi teha. Irja pakkus, et lähme ehk Võrumaale, sinna Taarapõllu tallu, kus tehakse maitsvaid mahlu ja moose, umbes nagu vanasti vanaema juures. Sealt saaks jõhvikamahla. Aint et meil polnud aadressi käepärast. Irjal oli meeles, et Varstu vald, aga ei midagi täpsemalt. Proovisin siis helistada Ekspress Hotline'i, sealt öeldi kõigepealt, et kõne hind on 14 krooni minut, ja siis otsiti teisel pool tükk aega ja ei mingit vastust. Et neil pole selle kohta infot. Pole ime, firmade puhul on seal nii, et kes ei maksa neile, nende nimesid lihtsalt ei öelda. Nii et ses osas pole sel telefoniteenusel mõtet. Proovisin siis oma GPS-seadme Garmin Nüvi peal sisestada Taarapõllu, ja bingo!, leidiski üles, ja andis täpse asukoha. Ja selle järgi sõitsime siis läbi Räpina Võrru, seal tankisime Statoilis, kus lahke naistöötaja meid leti taga ära tundis ja lahkesti naeratas (Võrumaa inimesed on väga toredad) ning pakkus süüa ka, aga ma ütlesin, et kahjuks ei saa ma seda rämpstoitu süüa, mida Statoil pakub. Ma ei tea, mis seal sees on. Oleks siis veel, et puhas liha ja keedukartul, siis võtaks küll. Aga kõik need saiakesed ja hot-dogid, mida Statoil pakub, ja mis kubisevad säilitusainetest. Ütlesin viisakalt ei. Ostsime pudeli vett, kaks õuna ning Irja ühe tahvli tumedat Ritteri šokolaadi. Ning sealt edasi suundusime üle raudtee lõuna poole kõmmekond kilomeetrit, kus asub see Varstu valla Kangsti küla, kus asub see Taarapõllu talu.

Garmin Nüvi juhatas meid täpselt nö letti. Asukoht kaardil on siin (atlas.ibs.ee veebist):


Jõudsime kohale, küsisime, kas on õige koht. Vastati, et jah. Siis küsisime, et kas saab tooteid ka osta. Vastati, et jah, et peremees tuleb kohe välja. Peremees Edgar Kolts oli kenasti kodus ning kutsus meid lahkesti oma lattu vanas aidahoones, kus siis tutvustas oma toodangut. Kus siis oli eri pudeleid ja purke värske toodanguga, mis valmivad otse tema talus. Kolts rääkis, et alustas mõned aastad tagasi oma köögis, kust siis laienes aita ning nüüd on plaanis veel laieneda eraldi hoonesse. Äri läheb hästi. Ta näitas silte, mis peagi vahetatakse uute vastu, tal olla reklaamifirmaga juba kokku lepitud. Ütlesime talle ka, et Tallinna Kaubamajas, kus tema tooted on müügil, on pahatihti mitmed asjad otsas. Näiteks seesama jõhvikamahl, mis meile väga meeldib. Lahjendad veega 1:10le, paned suhkrut maitse järgi juurde ja väga hea. Justkui oleks ise marjadest pressinud. Kolts siis näitas meile veel mahlu, mida me polnud poes näinudki, näiteks astelpajumahla. Siis oli seal pudelisse villitud mahlajooke, näiteks õuna-vaarika oma, mida Kolts meile proovida andis. Väha hea maitses, selline päris maitse, mitte nagu neil nn mahladel, mis muidu poes müüakse. Ütlesin, et sellist võiks Statoili müüki pakkuda, suvel oleks väga hea võtta. Kolts ütles, et eks ta proovib, tema tooteid tellivad paljud koolid ja lasteaiad. Ma siis ütlesin, et tema tooted on väga head, ei aja keha sügelema, nagu need, mida muidu poes müüakse. Siis ütles Kolts ka, et näiteks õunamahl, mida Eesti tootjad teevad, on tegelikult pärit Hiinast. Ja ka Kolts ütles, nagu ma olin varem kuulnud, et kui suured tootjad ütlevad, et nad ise säilitusaineid ei lisa, ei tähenda see, et neid aineid poleks kontsentraadi sees, mis tuleb Hiinast või tont teab kust. Näiteks Salvesti moosid, mida ma olen proovinud, ajavad mul kõik keha sügelema. Ma polegi aru saanud, mis seal moosi sees on, mis sügelema ajab. Samas Taarapõllu omad mitte kunagi. Kõik Taarapõllu tooted on tehtud kohalikust toorainest. Koltsil on endal aias must- ja punasesõstrapõõsad. Kõik marjad korjab ise, või õigemini palkab selleks suveks lisatööjõudu. Ta ütleski, et juba praegu on hakatud suveks kohti kinni panema. Tallinnast helistatakse. Kolts maksab korjajale 500 krooni päev.

Ja mis Taarapõllu toodangu puhul on hea, ta on aus toode. Ma ei tea täpselt, mis tehnoloogiat Kolts kasutab, aga tulemus on fantastiline (või õigemini tean küll, ta kasutab kõige labasemat vana külmpressi tehnoloogiat). Nagu päris. Päris maitse. Küll veidi kallim poes, aga see tasub end kuhjaga ära. Tegelikult see moos pole kallis, kui arvestada, et on päris, mitte mingi tarretis. Ma ütleks nii, et ühest purgist Taarapõllu moosist saaks teha 10 purki Salvesti või Põltsamaa moosi, kui veidi lisada vett, suhkrut ning paksendajat.

Nägime seal ka kolmeliitristes purkides ja suuremates plastämbrites õunapüreed ning sõstramahlu, mida samuti poes eriti saada pole. Nii et, kel huvi, need saavad ise kohapeale kaema minna.

Ja see jutt siin on täiesti aus, ses mõttes, et Kolts meile midagi ei maksnud, vastupidi, me ise olime nõus maksma hea toote eest head raha. Ja neile asjadele ISE järgi sõitma. Taarapõllu toodete eest välja käidud rahast pole kahju. Ja pole kahju ka teha neile toodetele tasuta reklaami. On väheseid asju, mille kohta sedasama võib öelda. See on ilmselt nii kõigi hingega tehtud asjade puhul. Kuigi, Kolts ütles, et temalgi võib viltu vedada. Kord oli sattunud pudelile vale silt ja selle vale sildiga toote oli ostnud Viimsi poest Tunne Kelam. Kes siis ühendust võttis. Kolts ütles, et tal oli siis Kelamiga klaarimist, aga kõik lahenes ilusti.

Eestis on palju vahvaid asju, mida on tegema hakatud. Näiteks toodetakse sealsamas Võrumaal taruvaiguga šokolaadi. Aga mida me Irjga ootaks, et keegi hakkaks tegema päris martsipani, see on siis meemartsipani, mida tehakse Saksamaal Lübeckis, aga millegipärast Eestis mitte. Kuigi see pole keeruline, segada omavahel mesi ja jahvatatud mandlid, ja ROHKEM MITTE MIDAGI PANNA. Ja tulemus on super!!! Ning väga tervislik. Oleks lastele nii kommi kui rohu eest.

Ja mida Taarapõllu peremees meile veel näitas ja kaasa andis, olid kuivatatud jõhvikad ja mustikad, samuti väga head nosida, näiteks lastel. Nosisime neid siis tagasiteel, ja hambad olid pärast sellised mustikaselt mustad.

Tagasiteel koju oli meil veel üks kohtumine, ja tekkis üks põnev idee, millest on praegu veel vara pajatada, aga eks elu näitab, mis sest saab. Küllap kuulete sellest suve jooksul.

Tagasi koju jõudsime õhtupimeduses. Sõime veel moosi, Saksa firma Schär gluteenivaba saiaga (gluteenivabu saiu võiks ka Eestis keegi tootma hakata, seegi pole keeruline), mile peale määrisime Soome Beceli taimemargariini (ka sellist taimemargariini võiks Eestis toota, seegi pole keeruline).

Oli väga vahva sünnipäev.