Jüri Pihl korraldas pronksiöö?

Ma olen lugenud mitmeid raamatuid, ja vaadanud filme KGB tegevuse kohta. Kunagi kirjutasin julgeolekuasutuste kajastamise kohta ajakirjanduses isegi ühe ülikooli teadustöö. Ning mis silma torkab, või torkas, KGB varasema nö arsenali kohta, siis oli see olukorra destabiliseerimine. Ehk siis, KGB agendid eri riikides, peamiselt siis toonase NLiidu naaber-riikides, ja ka mujal, provotseerisid massirahutusi. Ja nagu igaüks teab, kahjustavad massirahutused ühiskonda mitmel moel ja väga põhjalikult. Lisaks materiaalsele kahjule. Selliselt kahjustatud ühiskond on kergesti haavatav ja kontrollitav. NLiit kontrollis nõnda kõiki oma naabreid ja paljusid riike eri mandritel.

Kui ma 16 aastat tagasi KGB teemat veidi uurisin, siis lootsin, et see teema on, vähemalt Eestis, jäädavalt kalevi alla pandud. Riigis puhusid uued tuuled, Mart Laarist oli saanud peaminister ning kõik tõotas väiksele Eestile roosilist tulevikku. Ent näib, et ma eksisin.

Kõigepealt, mis silma torkab, on hakanud, justkui seened pärast vihma, välja vupsama nn endised. Endised, nõuka-aegsed kõrged funktsionärid, võimalikud KGB kaastöötajad. Kes vahepeal olid kas kuskil äris, nagu Andrus Ansip. Või siis toimetasid vaikselt, madalat profiili hoides kuskil ametiasutustes, nagu Jüri Pihl. Ent nüüd on nad suurel areenil, korraldavad elu Eestis. Ja need poliitikud, kes Eestile vabaduse tõid, olid taasiseseisvumise ajal eesliinil, riskides oma eluga, nimetagem siin Mart Laari ja Edgar Savisaart, on justkui tagaplaanile tõrjutud. Üks lihtsalt erakonna (au)esimeheks "edutatud", kes on siis otsinud väljakutseid mujal, näiteks Gruusias. Ja teine surutud Tallinna linnapeaks, mis jääb Savisaare-sugusele kogemustega poliitikule kahtlemata lahjaks.

Aga poliitilisel areenil troonivad, nagu ma juba nimetasin, endised kõrged kommunistliku režiimi funktsionärid. Kes laiendavad oma haaret ja ajavad oma kombitsaid laiali eri sektoritesse. Ning, nagu viimasel ajal on välja tulnud, destabiliseerivad olukorda. Kas pole huvitav, eksole, et Eestis oli rahu 15 aastat, aga niipea, kui siseministriks sai Jüri Pihl, algasid kohe pihta mingid mäsud. Tuleme nüüd tagasi selle sissekande alguse juurde: mis oli KGB tegevuse põhiline "arsenal"?

Mina VÄIDAN, et Jüri Pihl korraldas pronksiöö. Ja seletan, miks ma nii arvan. Esiteks, ja neid vihjeid on tulnud järjest rohkem, on Pihl endine KGB töötaja, saanud vastava koolituse. Kes siis teab täpselt, kuidas ja mismoodi tegutseda, kui vaja. Nii näiteks oli üheks tema "saavutuseks" 1980ndate lõpus Võru Sõltumatu Noortekolonni (mäletate, see oli rühmitus mis võitles agaralt Eesti riikliku enesemääramise õiguse eest) tasalülitamine. Ma kujutan ette, et selle eest sai ta oma toonastelt tööandjatelt kõvasti kiita. Ja kui nüüd arvestada seda, et KGB töötajaid ei saa kunagi nimetada "endisteks", seda on rääkinud enised KGB kõrged ohvitserid, kes Läände putkanud, teiste seas Oleg Gordijevski. Ja kui arvestada seda, et see struktuur on ellu ärganud, sest ta on ärganud, kui arvestada seda, et paljusid nn endisi, või neid, kes on üritanud enda sidemeid KGBga läbi raiuda, on üritatud mürgitada, ka Gordijevskit ennast. Ning Venemaa juhiks on saanud kunagine kõrge KGB aukandja Vladimir Putin. Võib arvata, et niiditõmbajaid on teisigi, ja nad on üle maailma laiali. KGB on oma olemuselt väga sarnane maffia struktuuriga. Mine tea, võibolla ongi võetud maffialt šnitti. Ja maffias, nagu teame, ei lahkuta samuti kunagi, või ütleme siis, et elusalt. Ning kui see KGB on ellu ärganud, siis võib arvata, et peagi algab üks suur destabiliseerimine. Ja näiteid pole vaja kaugelt otsida, vaadake, mis on juhtunud Ukrainas, Gruusias, Moldovas, isegi Lätis. Ja ISEGI Eestis!!! Pidevalt käib mingi mäsu, kuigi kommunistlikud režiimid on juba aastaid tagasi võimult kukutatud ja elu võiks justkui rahulikult edasi minna. Ma ütlen teile, sõbrad, see pole juhuslik.

Võtame konkreetselt sellesama Eesti näite, pronksiöö. Pealtnäha oli kõik ilus. Osa rahvast, isegi suurem osa tahtis prokssõduri eemaldamist. Sest neile valmistas meelehärmi see, et keset pealinna on üks vene sõduri vormi kandev mees, kes justkui irvitab näkku. Oli ka teine, väiksem osa, kes pooldasid ausamba kohale jätmist. Mis oleks sellisel juhul olnud lahendus demokraatlikus õigusriigis? Ilmselt saavutada eri gruppide vahel mingi teatud üksmeel. Nii nagu mõned aastad tagasi saavutati üksmeel, et sammas jääb kohale, aga sealt eemaldatakse venekeelsed tahvlid. Ja valitsus asuski justkui tegelema selle üksmeele saavutamisega, mille ühe võimalusena nähti samba teisaldamist. Ent millegipärast otsustas valitsus valida kõige ebaotstarbekama tee, märuli tee. Sest, olgem ausad, rääkida sellest, tänapäeva Eestis, et asjad läksid ülekäte "ootamatult", on pehmelt öeldes naiivne. Neid nn dazornikuid ehk sammast valvavaid "Öise vahtkonna" liikmeid oli Kapo jälginud juba aastaid enne pronksiööd. Kapole oli täpselt teada, mis mehed nad on, mida teevad, kuidas mõtlevad, mida neilt oodata, kuidas neid mõjutada. Nad olid Kapo kontrolli all. Kapo kontrollis, tänu kogutud infole, kogu olukorda, ka tervet pronksiööd.

Nagu on vihjatud, oli peaminister Andrus Ansip pronksiööl täiesti tegutsemisvõimetu. Täiesti rivist väljas. On inimesi, kes kriisiolukorras ei suuda tegutseda, ja Ansip on üks neist. Kaitseminister Jaak Aaviksoo olevat läinud rahulikult magama, teadmata, et üldse midagi toimub või on toimumas. Ülejäänud ministrid samuti. Ning kogu võim riigis, kui nii võib öelda, oli sel õhtul siseminister Jüri Pihli käes. Ja kuidas Pihl oma võimu ja talle Kapo kaudu kättesaadavat infot kasutas? Eks see oli kõigile näha. Ta lasi tekkida ulatuslikul mäsul, ning surus selle pealtnäha edukalt maha. Ja andis kogu au Ansipile. Mis oli tulemus: osa rahvast juubeldas, teine osa hoidis rusikas kätt taskus. Ent kas sellist lahendust saab pidada edukaks? Demokraatliku õigusriigi jaoks kindlasti mitte. Küll aga andis see edaspidiseks väga hea kandepinna sellele, kes tahab Eestis korraldada massirahutusi. Ühe ööga tekitati juurde tuhandeid revasid ja lintereid, kes varem olid olnud vaid marginaalid. Nüüd enam mitte. Ja kui nüüd küsime, kellele see oli kasulik? Ja kes sellest pikemas perspektiivis võidab?

Mis on saanud Ansipist, sellest pronksiöö "kangelasest", seda näevad kõik. Isegi Pihl, kes algul Ansipit tunnustas, peab teda juba saamatuks, kelle koht on ajaloo prügikastis. Ent Pihl ise ei saa veel Ansipit prügikasti visata, tal on hea veel toda tegelast ära kasutada, kuni ta ise veel suurema võimu saab. Näiteks ise peaministriks. Pealtnäha jällegi kõik ilus, suur nn eesti mees Pihl on peaminister, Eestis kõige mõjukam mees, proksiöö kangelane, kus siis lunastas pronksiööga kõik varsemad "patud". Ja kes siis asub edaspidi otsustavalt (või "jõuliselt") arveid õiendama kõigi nn äärmuslastega, kes Eesti julgeolekut justkui õõnestavad. Algavad suured ja palju suuremad mäsud, kus on märksa enam ohvreid kui üks, ja kus siis Pihl, kes kontrollib ise kogu olukorda, väljub alati uhkelt võitjana, või umbes nii. Mäsude korraldajad antakse kohtu alla, praetakse elusalt kaasaegsel tuleriidal, ja rahvas saab nende pihta veel kive loopida.

Mis on selliste mäsude tagajärg? Ilmselt osa eestlasi lahkub kodumaalt. Aga enamus jääb kohale, sest kuhu neil minna. Ka teise ilmasõja ajal lahkusid vähesed. Enamik jäi, riskides oma elu ja tervisega. Jäädakse ka nüüd. Aga kes kindlasti lahkuvad, on välismaalased, välisinvestorid. Ja võtavad kaasa oma raha. Ning uued üritajad välismaalt enam ei tule. Eesti areng jääb majanduslikult kiduma. Inimeste palgad vähenevad ja jäävad madalaks pikkadeks aastateks. Tööpuudus suureneb. Pead tõstavad vasakpoolsed erakonnad, näiteks sotsid. Kes siis kehtestavad kõigile suured maksud ja jagavad omatahtsi seda raha laiali. Sest muudmoodi ei saa. Siin-seal puhkevad rahutused, ent politseijõud, kelle ridu on usinalt täiendatud, suruvad kõik sellised "ekstremistide väljaastumised" otsustavalt maha. Vastu võetakse nn pronksiöö seadused, mis võimaldvad võimudel kontrollida praktiliselt kõiki ja kõikjal. Peaminister Jüri Pihli kätte koondub absoluutne võim.

Ja nüüd küsimus, kellele see kõik on kasulik?