Väljavõtted Äripäeva ja Delfi veebist.
Mitte et mulle korruptsioon meeldiks, aga see stiil, millega Aeg & Co avalikkuses viimasel ajal esineb, meenutab kangesti üht teist lugu (väljavõte Vikipeediast):
Blåkulla nõiaprotsessid
Blåkulla oli keskaegse Rootsi rahvausu kohaselt nõidade kogunemise ja pidutsemise (Sabati) paik. Vastavalt laste tunnistustele rööviti nad öösel üleloomulikel viisidel oma kodudest: läbi korstnate, lukuaukude, läbi väikeste pragude seinas ning asendati mingite asjade või loomadega, mis võtsid nende kuju. Blåkullas viidi lastega nende sõnul läbi saatanlikke rituaale. Blåkulla näol ei olnud tegemist ühe, spetsiifiliselt kindla nõidade kogunemise kohaga vaid selleks sobis lähedal asuv täiesti tavaline küngas. Suure hulga lapstunnistajate kasutamine kohtuprotsessidel oli Rootsi kohtupraktikas uus nähtus ning see oli üks põhjustest, miks just Blåkulla nõiaprotsessid on Rootsi nõiajahi ajaloos kõige enam tähelepanu pälvinud.
Nõiajahi eellugu
Nõiajaht sai hoo sisse 1484 aastal kui kirik selle heaks kiitis. 1487 anti kahe Dominikaani inkvisiitori poolt välja “Malleus Maleficarum” ehk “Nõiahaamer”, mis sai Euroopa nõiaprotsesside tähtsaimaks alusteoseks. Raamat koosnes kolmest osast, kus kõigepealt väideti, et nõiad tõepoolest eksisteerivad, õpetati kuidas neid avastada, üle kuulata ja seejärel karistada. Nõiajahi tulipunkt oli 1580 kuni 1630, kokku 50 aastat. 16 sajandi keskpaigast jäi nõiaprotsesse järjest vähemaks ja paljud süüdistatud lasti vabaks. Kõige viimane teadaolev Euroopas hukatud nõid oli Šveitsis 1782 aastal.
Nõiajaht Rootsis
Nõiajaht sai Rootsis hoo sisse Karl XI valitsemise ajal. Erinevalt teistest maadest põletati Rootsis nõidu vaid väga lühikese perioodi jooksul 1668-1676, kokku 8 aastat. Siiski olid need läbiviidud protsessid tähelepanuäratavad ja viisid ligi 300 inimese surmani.
Johan Johansson Gris
Rootsi väikelinnast, Gävlest pärit, Johan Johansson Gris, (1663-1676), ajaloost tuntud ka kui “Gävle poiss”, oli Stockholmis 1676 aastal toiminud nõiaprotsesside tähtsaim lapstunnistaja. Tegemist oli kingsepa pojaga, kes sai tuntuks kui lasi oma ema Karin Nilsdotter Grisi hukata kuna väidetavalt oli viimane ta Blåkullasse viinud ja teda seal toimunud Sabatil seksuaalselt ahistanud. Tema fantaasiarikastest lugudest said innustust teisedki lapsed, kes hakkasid samuti väitma, et ka neid rööviti öösel ja viidi Blåkullasse Saatana juurde. Alanud oli nõiahüsteeria.
Blåkulla
Kõige tuntuim Rootsi nõiaprotsess toimus Mora linnas 1669. Mitmed lapsed kinnitasid, et nõiad olid nad viinud Blåkulla nimelisse paika, kus nad pidasid Saatana juhatamise all Sabatit. Paljud kohtualused said ihunuhtlust ja 22 põletati tuleriidal. Rootsi kohtute juurde moodustati spetsiaalne komisjon nõiasüüdistuse saanutele. Nõidade paljastamiseks kasutati peale kõige muu ka selgeltnägijate abi, keda leidus igas külas. Tasu eest olid nad nõus paljastama iga nõiakunstiga tegeleja.
Tunnistajatena ei tahtnud lapsed jätta endist muljet nagu valetajatest ja kaitsesid Blåkullat nagu jaksasid. Kui paljastatigi mõni valetaja, arvati ta automaatselt nende hulka, kes Saatana mõjutusel püüavad uurimisi nurjata. Kui mõni aga vastamisel vastu puikles, peeti teda kohe juba täieõiguslikuks nõiaks.
Malin Matsdotter
Tuntuim Blåkulla kohutprotsessidel hukatu oli Soome päritoluga Malin Matsdotter (1613-1676), tuntud ka Rumpare-Malin nime all. Ta on Rootsi kohtupraksises teadaolevalt ainus, kes hukati elusalt tuleriidale saatmise läbi, kuna naine vaatamata piinamistele end süüdi ei tunnistanud. Mõnede pealtnägijate sõnade kohaselt käitus Malin kogu hukkamisprotsessi eel väga rahulikult ega tundnud eesootava tuleriidale saatmise ees mingitki hirmu. See olevat olnud veelkord tõestuseks, et tegemist oli tõepoolest nõiaga, kuna neid usuti mitte valu tundvat. Rumpare Malin oli viimane nõiasüüdistuses hukatu Stockholmis ja eelviimane terves Rootsis. Blåkulla tuntuimad ohvrid olid veel õed Britta Sippel ja Anna Sippel.
Nõiaprotsesside lõppemine
Peale Malin Matsdotteri hukkamist kasvas inimeste seas kahtlus laste jutu tõelisuses ning ühiskonnas hakkas levima negatiivne meelestatus kohtute poolt esitatud süüdistuste ja surmamõistetud ohvritele määratud kohtuotsuste osas. Kohtunikud muutsid seepeale oma ülekuulamisviisi; senimaani kirjutati laste poolt esimesel ülekuulamistel räägitu üles ning protsessil pidid lapsed öeldut vaid kinnitama; nüüd pidid lapsed kogu juhtunu kohtus ise üle kordama. Selgus, et laste ütlused olid igal korral erinevad ja vasturääkivad. Nõiasüüdistuse saanud Margareta Remmeri üle peetaval kohtuprotsessil tunnistas üks laps lõpuks üles, et tema ja teised lapsed rääkisid vaid seda, mida Gävlest pärit Johan Johansson Gris ja kaks teist noorukit olid neil käskinud kohtus öelda. Valetunnistuste ilmnemine viis Rootsi nõiaprotsesside lõppemiseni; 1677 aastal andis valitsus välja käsu lõpetada riigis nõiajaht. Seni nõiakunsti viljelemise eest kohtu all olnud lasti vabaks ning kohus otsustas valetunnistusi andnud lapsed hukata. Gävle poisi hukkamine leidis aset 1676 aasta novembris, kui poiss oli 13ne aastane. Pealtnägijate tunnistuse kohaselt polnud poiss eelseisva hukkamise ees hirmul vaid pigem nautis talle osaks saanud suurt tähelepanu. Praeguseks on teada, et tegemist oli lapsega, kes kannatas mütomaania ehk haiglasliku liialdamise ja valetamise käes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar