Valitsus kutsub ettevõtjaks hakkama, kui alustaval ettevõtjal pannakse käsi raudu, Pertelsoni juhtumi näitel

Väljavõte Äripäeva veebist.

NB! Eriti soovitav lugemine kõigile alustavatele ettevõtjatele!!!

Viimasel ajal kutsub valitsus õhinal töötuks jäänud inimesi ettevõtjaks hakkama, ettevõtlusega alustama. Samas kõrval torkavad silma juhtumid, kus neilsamadel algajatel ettevõtjatel väänatakse käsi ja pannakse neid käsi suisa raudu.

Viimaseks selliseks näiteks on kuulsa judoka Indrek Pertelsoni juhtum. Kes tõi Eestile kuulsust kui võitis olümpial kaks korda järjest pronksi (viimati 2004. aastal), tuli Euroopa meistriks. Ja vaid mõned aastad hiljem võetakse mees pärast pressikonverentsi vahi alla. Ja kõik vaatavad nõutult justkui pealt seda tsirkust.

Vaatame lähemalt Pertelsoni juhtumit. Ta on hingega judoka, ja omal alal edukas. Selles pole ilmselt põhjust kahelda, tunnustus on tulnud nii Eestist kui väljastpoolt Eestit. Ja pole siis midagi imestada, kui selline andekas judoka tahab oma spordiala veelgi rohkem propageerida, luua Eestis džuudo kooli.

Ja ta tegigi selle ära! Leidis partnerid ja raha, nagu nüüd välja tuleb, siis 150 miljonit ja ehitas Õismäele ühe uhke keskuse. Pani algaja ettevõtjana panti kogu oma maise vara ja käendas isiklikult laenusid. Sest algaja muud moodi ei saa. Sest kellel ikka on kohe algul suured miljonid välja käia.

Keskus näeb välja selline (Postimehe veebist):


Üks partner, nagu nüüd võib aru saada, oli AS Eesti Talleks, õigemini siis Andres Sarri, selline Neinar Seli tüüpi mees, kes kunagi lubas ekskavaatoritehast võileivahinnaga erastades, et investeerib ja jätkab seal tootmist, aga tegelikkuses alustas Tallinna magusal krundil hoopis kinnisvarabisnisega. Ostis omale ilusad autod, kaatrid, jahid, elamised, kõik mis vaja. Viimasel ajal kuulsaks saanud oma ütlusega, et pole kellelegi altkäemaksu pakkunud, see oli sel ajal, kui tedagi süüdistati Villu Reiljaniga seotud maadevahetusärides. Sarri lihtsalt kinkis Reiljanile, oma jahipidamise semule kõrbesafari ja VW auto, kinkis noh, KINKIS. Ikka ei usu või, KINKIS! KINKIS küll!

Ja, nagu võib aru saada, siis ühel hetkel sai üks neist Pertelsoni partneritest, Andres Sarri aru, et sellest judo-bisnisest suuremat asja ei saa. Või, ütleme siis nii, et tal tekkis kahtlus, et ei saa oma raha tagasi. Kuna judo-bisnis majanduslikult kehval ajal piisavalt sisse ei too ja võlausaldajatele, ehitusfirmale Celander, põrandakatete kauplemisega tegelevale firmale Floorin olid suured summad maksmata. Aumees oleks sellisel juhul oma rahale öelnud adjöö ning kuulutanud selle üheks ebaõnnestunud äriprojektiks. Nagu ikka äris, osa investeeringuid teenivad hästi, teised mitte. Judokeskus Arigato oleks siis läinud võlausaldajate, Celanderi ja Floorini kätte.

Aga ei, Sarri millegipärast otsustas ka sellest ebaõnnestunud ärist välja tulla võitjana. Ta tegi diili võlausaldajatega, nagu nüüd võib aru saada, ja tõmbas Pertelsoni, tegelikkuses selle kõige suurema vaeva nägija lihtsalt tanki. Ja tankistiks palkas, nagu nüüd selgub, Tüdrukute klubist tuttava Terje Eipre. Kes siis ühelt poolt nõustas Sarrit advokaadina, teiselt poolt aitas pankrotihaldurina korraldada nii, et kogu "süü" langeb Pertelsonile, ning Sarril õnnestub pankrotipesast isegi mingi raha kätte saada. Ilmselt õnnestus see Sarril seetõttu, et ei Celander ega Floorin ei tahtnud endale judo-keskust, vaid raha (NB! Igor Rõtov ja teised, kes te soovitate praegu ettevõtlusesse investeerida- tuntud Rootsi ettevõte Celander ja kogenud Eesti ettevõtja Arvi Mägin, Floorini omanik, ei taha mitte midagi kuulda uuest ettevõttest, neid huvitab ainult puhas cash!). Ja nad lälsid Sarriga diili peale, Pertelsoni selja taga.

Asja muudab veel pikantseks asjaolu, et seesama Terje Eipre, kes siis on ühelt poolt Sarri nõustaja, teiselt poolt kohtu määratud Arigato (Haabersti Perespordikeskuse AS) pankrotihaldur ja politsei usaldusisik, on veel kolmandalt poolt ka ühe suurema võlausaldaja AS Floorin osanik. Võimalik, et Floorini kaudu temasugune raisakotkas mängu tuligi (NB! Ettevaatust, kui Floorinilt põrandat või vaipa tellite, see võib teile VÄEGADE kalliks maksma minna). Nii et isiklik huvi ka mängus. Aga seda ei pane muidugi tähele ei kohus ega politsei, kes Eipre näpunäidete järgi Pertelsoni kotivad.

Terje Eipre näeb välja selline (Äripäeva veebist):


Millega asi päädib? Aga sellega, et mingi osa rahast saavad tagasi nii võlausaldajad (Celander, Mägin, Eipre) kui üks osanikke (Sarri), ent üks osa osanikest (Pertelson), kõige suurema vaeva nägija ja töö tegija tehakse paljaks, võimalik, et pannakse isegi vangi. Ja jääb kohtu otsusega veel aastateks maksma, nii et peab oma medalid müüki panema nagu Nykäse Matti.

Siit moraal kõigile Pertelsoni-sugustele alustavatele ettevõtjatele: VALIGE HOOLIKALT OMA PARTNEREID! Kui keegi teile midagi krediiti pakub (seda teevad paljud ehituse ja ehitusmaterjalidega tegelevad firmad), siis kandke hoolt, et te ikka saate oma rahad makstud, sest vastasel korral vupsab mõne sellise ettevõtte tagant välja Eipre-sugune koletis. Jätke meelde, et tasuta lõunaid pole olemas! Ja ärge lootke õigust riigilt, kohtult ega politseilt! Pertelsoni juhtum näitab, kuidas riik ise osaleb rõõmsalt temavastases hävitustöös. Võimalik, et ka maksuamet mängib Sarri ja Eiprega kokku. Te peate olema valmis selleks, et esialgu usaldusväärsena tundunud partner teid reedab ja ühel hetkel ei aita teid mitte keegi ja teie vastas on see riik, keda te olete truult teeninud. Ja see riik paneb teid vangi. Teie arvamust küsimata. Selle eest, et tahtsite midagi teha, oma unistusi ellu viia.