Hirvepark 2009, Kalju Mätik'u isamaaline kõne

Otselink videole on siin, klikka siia!

Vabadusvõitleja Kalju Mätiku isamaaline kõne, ette kantud 22.08.2009.a. Hirvepargis toimunud miitingul.

Mätik tsiteeris tuntud Vene teisitimõtlejat Vladimir Bukovskit, kes on märkinud, et Euroopa Liit, see on uus Nõukogude Liit. Ta meenutas, et 23.08.2009.a. möödus 30 aastat Balti Apelli koostamisest, millele kirjutas alla 45 inimest. Kaks alla kirjutanud eestlast, Mart Niklus ja Enn Tarto said selle eest 10+5 aastat.

Endine KGB kõrge juht Filip Bobkov kirjutab raamatus "KGB-vlast", et N Liidu lagunemine sai alguse Balti riikidest. 1969. aastal loodi Tallinnas põranda-alune rühmitus "Nõukogude Liidu demokraatlik liikumine", selle asutajateks olid mitte-eestlased. Teadaolevast neljast liikmest on kolm surnud, üks elab Ameerikas. Neil oli kaks gruppi Moskvas ja Leningradis, kes kukkusid kinni enne, aga teisi välja ei andnud. Nendega koostööd tehes lõid Balti laevastiku mereväelased allveelaevnike õppekeskuses Paldiskis põranda-aluse organisatsiooni "Poliitilise vabaduse eest võitlejate liit".

1975. aasta 8. novembril oli mäss Riia ligidal Balti merel Nõukogude Balti laevastiku kõige moodsamal allveelaevade hävitajal "Storoževoi". Mässu eestvedajaks oli laeva poliitjuht Alekesei Sabrin, kes hiljem maha lasti. Nad üritasid sõita Kroonlinna, et nõuda televisooonis esinemist, et nõuda Brežnevi tagasiastumist. Brežnev äratati öösel üles ja küsiti, mis ette võtta. Brežnev ütles, et kui teda peatada ei õnnestu, siis põhja lasta. Saadeti pommitaja, kes viskas pommi, mis tabas laeva rooliseadet nii, et see läks rikki ja laev hakkas ühe koha peal tiirutama, ning nähes, et laev enam kusagile ei jõua, said Brežnevi pooldajad laevas võimu oma kätte. Niimoodi kukkus see ettevõtmine läbi.

Mätik rääkis, sõnavabaduse teemal jätkates, et tema koostatud põranda-aluses ajakirjas Eesti Demokraat oli kunagi üks följeton nimega "Pealik pekipea troonikõne", mille kohta kohus väitis, et see oli Brežnevi kõne paroodia, mida ta ka mingil määral oli. Seal olid siis sellised sõnad et: Meil võib igaüks kas Ahne Lehma Ordule ja tema suurele juhile, Pealik Pekipeale hurraa hüüda, või vait olla, vastavalt oma maailmavaatele. Mätik lisas, et praegu on olukord umbes samasugune. "Meil võib igaüks kas maksvat korda ülistada või vait olla," ütles ta, "niipalju veel siiski vahet on, et mind pole veel siiamaani vangi pandud, Tiit Madisson on korra juba ära proovinud."

Mätik jätkas, et tegelikult ei diskrimineeritakse Eestis endisi poliitvange. Endised natsismivangid on saanud Saksamaalt hüvitist, see oli 5000-8000 Saksa marka (1 DEM=8 EEK). Endised poliitvangid pole Venemaalt midagi saanud ja Eesti valitsus on nii arg, et ei julge küsidagi. Mätik rääkis, kuidas ta 1997. aasta lõpus saatis justiitsministeeriumile vastava kirja, sealt saadeti see edasi välisministeeriumisse, ja sealt tuli vastus, et Venemaa pole siiani tahtnud tunnistada Balti riikide okupeerimist, ja senikaua sealt ka midagi ei saa. Samas, kui Läti saatis hiljuti välja Vene erusõjaväelase Livenko naise ja tütre, siis nemad andsid hagi Euroopa inimõiguste kohtusse, nõudes, et neid Lätisse tagasi lastaks ja neile makstaks 400 000 eurot kompensatsiooni neile tekitatud moraalse kahju eest. Euroopa inimõiguste kohus võttis häältega 11 poolt ja 7 vastu (Eesti esindaja oli vastu) otsuse, et Läti peab nad tagasi laskma, kuna teatud seadusesätteid olid võimud rikkunud, ja maksma neile kummalegi 10 000 eurot kompensatsiooni neile tekitatud moraalse kahju eest. Venemaal makstakse praegu nn endistele poliitvangidele kompensatsiooni iga kinni istutud kuu eest 75 rubla, kuid kokku mitte rohkem kui 10 000 rubla. See ei ole kompensatsioon, see on mõnitamine, ütles Mätik.

Mätik juhtis tähelepanu ka korteripoliitikale, kus nõukogude-aegset apartheidi korteripoliitikas jätkas ka Eesti vabariik, kus kortereid jagati nõukogude-segse sissekirjutuse alusel, pannes illegaalsed immigrandid ja kompartei kaasajooksikud eelisseisundisse. "Mina olin kolm aastat kodutu," jätkas Mätik, "ja elasin oma töökohas. Töötasin sel ajal Eesti onkoloogiakeskuses, remontisin raviaparatuuri." Mätik rääkis, kuidas elas oma parima sõbra ja mõttekaaslase Artjom Juskevitši majas, Juskevitš ise oli surnud, naine ja tütar elasid mujal ja tahtsid maja maha müüa. Siis oli loomulik, et uus omanik tahtis, et maja oleks tühi. Mätik küsib: "Kui Pauluse staap oleks mõnele sakslasele andnud sissekirjutuse Stalingradi, kas Venemaa valitsus oleks siis andnud neile korterid soodustingimustel?" Ja vastab: "Kindlasti ei oleks. Aga Eesti vabariigi valitsus käitub selliselt."