Hirvepark, 2009

Hirvepark, 2009, räägib Tiit Madisson, ees paremal Andres Raid.

Mind ei olnud 1987. aasta Hirvepargi meeleavaldusel (mis algas küll Raekoja platsilt), sest isa keelas selle ära. Ütles, et koolis võib tulla pahandusi. Olin siis 17. Ja ma ei mäletagi ausalt öeldes täpselt, kus ma sel päeval olin, ilmselt siis aitasin isal suvilas Kiisal maja ehitada nagu enamikul suvedest. Aga meie koolist (Tallinna 7. kk) oli küll poisse seal kohal, nagu hiljem selgus, ja nendega ei juhtunud midagi. Vastupidi, vahetundidel rääkisid nad õhinaga, mis ja kuidas oli juhtunud.

Info sellest kogunemisest liikus toona päris laialt, seda levitati lendlehtedena, ja sellest rääkis Ameerika Hääl, mida ma aeg-ajalt kuulasin, ning ka Raadio Vaba Euroopa. Kokku tuli kohale ikka mitu tuhat inimest, pluss veel hulganisti kiibitsejaid. Sest ega toona nalja polnud, sellise "asja" eest võis kinni minna. Või, ütleme siis, et paljud olid selliste asjade eest varem kinni läinud. Aga ega noored sellest ei hoolinud, nemad polnud näinud tapmisi ja küüditamisi, ning olid julgemad. Sel üritusel 22 aastat tagasi toodi ka sini-must-valge lipp välja, mis oli üks esimesi selliseid avalikke väljatoomisi. Meeleavalduse korraldas Tiit Madisson.

Tolle miitingu kohta ei ilmunud ajakirjanduses sõnakestki. Lehed aimasid "õhust", mida tohib avaldada ja mida mitte. Enne miitingut ilmus ajalehes väike anonüümne ETA nupp, kus oli öeldud, et natsionalistlikult meelestatud "element" planeerib väljaastumisi ja et rahvas ei tohiks sellistele provokatsioonidele alluda. Mingeid kuupäevi selliste teadete juures loomulikult ei olnud.

Käisin eile esimest korda elus Hirvepargis miitingul. Mida korraldas taas Tiit Madisson. Ja ajad on ses mõttes sarnased, et ilmselt keelaks nii mõnigi lapsevanem oma võsukesel ka säärasel miitingul osalemise. Sest Madisson on jälle rahva ja riigi vaenlane, seda siis ka iseseisvas Eestis. Ja ka kinni istunud. Madissoni endine kaasvõitleja Tunne Kelam kaebas ja Johannes Kert andis tunnistusi (et Madisson tahtis üksinda Eesti riigivõimu kukutada). Ning Lennart Meri, kel algas just isikukultuse periood, andis Madissoni vangipanekule oma toetuse. Ja nii sai Lennart Meri'st Eesti ajaloo kõige suurem ja tähtsam vabadusvõitleja, koos Tunne-Väldo Kelam'iga. Ning mees, kes kogu riigi jaoks kastanid tulest välja tõi, pisteti mitmeks aastaks vangi. Millest ta sai istuda aasta, sest Meri andis talle "armu". Merist sai märter ja Madissonist luuser.

Eile oli Hirvepargis kohal paarsada inimest, lisaks jälgis mitukümmend inimest sündmuste käiku ülevalt müüri pealt. Kõnedega esinesid Tiit Madisson, Robert Vill, Roman Ubakivi, Jaan Hatto, Kalju Mätik ja Tõnu Kalvet. Võib arvata, et nii nagu 1987. aastal pildistas rahvast Hirvepargis üles KGB, olid nüüd kohal Eesti poliitilise politsei Kapo töötajad (kohvik on andnud neile nime Reformierakonna koerad).

Tiit Madisson rääkis sellest, kuidas need, kes lubasid platsi puhtaks teha, asusid võimule saades koostööle kommunistidega. Riik on eesti rahva käest ära võetud, sellest on tehtud "korrumpeerunud poliitkartelliparteide ja ahnete rikkurite äriprojekt. Saatuse pilkena juhivad projekteerimist omaaegse Eestimaa kommunistliku partei teise ešeloni funktsionärid, kellest vahepeal on saanud üliliberaalse kapitalismi veendunud poolehoidjad". Madisson küsis: "Kellele me seda riiki siis omal ajal tegime? Kas kasuahne ja vaid oma kambapartei huvide eest muretseva vastutustundetu seltskonna tarvis, et neil võimutsedes oleks mõnus olla?" Ja jätkas: "Riigile ja rahvale majanduslikult raskel ajal kaitseb Toompea kartell üksmeelselt omi, maksumaksja poolt võimaldatud hüvesid. Kriisist loodetakse üle saada vaid vaesema elanikkonnakihi najal." Madisson pani inimestele südamele: "Kui me oleme ükshaaval arglikult pugenud nurga taha, julgeme arvustada oma vastutustundetuid valitsejaid vaid anonüümsetes internetikommentaarides ja ei julge oma kodaniku sõna ütelda, siis ei muutu siin mitte midagi." Ta ütles, et algatab võitluse põhiseaduses lubatud vahenditega, et riik rahvale tagasi võtta. Ta algatas allkirjade kogumise seadusemuudatusteks (näiteks osas, mis puudutab presidendi otsevalimist, valijate õigust saadikuid tagasi kutsuda), allkirjad antakse üle 28. augustil Toompeal toimuval meeleavaldusel.

Vabadusvõitleja Robert Vill rääkis, et praegu ei tunne inimesed enam küünarnukitunnet ja oleksid nagu metsas eksinud. Siis on hea tulla lähtepunkti tagasi, et uuesti teekonda alustada. Vill ütles, et praegu on ka riik eksinud, ja juhtoinastel, kes riigi etteotsa on valitus, tuleks seda ka tunnistada, et ka nemad on eksinud, ja me oleme seal, kus me peame uuesti alustama. Sellest tuleneb ka vajadus taasasutada ERSP. Et taas teele minna, uute eesmärkidega ja palju targemana kui me olime kunagi, kui seda teekonda alustasime. Vill ütles, et riik püsib kolmel vaalal: kodanikkond, põhiseadus ja viis, kuidas valitakse juhtoinaid. "Meie riigis on juhtunud nii, et kodanikkond on sisuliselt mängust välja lülitatud. Juhtoinad pannakse paika partei tagakambrites laarlaste, kelamlaste, Reformierakonna enamlaste, või siis Edgar Savisaare naistehaaremis. Selle tulemusena juhtub nii, et juhtoinaste punt võõrdub võimust. Võõrandub sedavõrd, et kodanikkond ei usalda enam mitte kedagi. Ta ei usalda isegi meid, kes me püüame siin öelda, et lootust on. Lootust on alati. Lootus sureb, nagu öeldakse, viimasena," ütles Vill. Ta lisas, et praegu on keerulisem kui sõjajärgses vabariigis, kus oli ainult poliitiline kriis, kuna siis ei ähvardanud ühiskonda sotsiaalne katastroof. Poliitiline kriis lõppes sellega, et Eesti anti ära ilma ühegi pauguta. Sealjuures vennasrahvas, keda juhtis vabahärra Mannerheim, hakkas vastu. Nende saatus on hoopis midagi muud kui nende saatus. "Meie saime kätte oma vabaduse 90ndate aastate alguses ja piltlikult öeldes hetkel oleme sealsamas tagasi ja siseneme tunnelisse, kus ei ole ühtegi valguskiirt. Me ei tea, kuidas me sealt väljume. Meie siin, kes me algatasime selle kokkusaamise, üritame tekitada seda valguskiirt, et meil oleks millegi poole püüelda. Et me püsiksime teel." Vill lisas, et ühiskonna vundament, põhiseadus tuleb ringi teha, Eesti vajab poliitilise süsteemi reformimist. Ta tõi välja vastuolu põhiseaduse 1. ja 56. paragrahvi vahel, kus 1. räägib sellest, et kõrgeim võim on rahvas, aga 56. täiendab, et ainult iga nelja aasta tagant valimispäeval. 61. paragrahv annab saadikule õiguse jõuda haljale oksale ja valijal pole 4 aasta jooksul õigust midagi teha isegi siis, kui see saadik talle krae vahele pissib, rääkis Vill. Tema sõnul pole see loomulik, et saadikud määravad ise endale palka.

ERSP asutava kogu liige Roman Ubakivi rääkis sellest, et ERSP pürgib täitma tühimikku Eesti poliitilise maastiku parempoolsel küljel. Peale nõrgukese Iseseisvuspartei pole seal praegu kedagi. Reform, IRL, rohelised ja Kesk on liberaalid, ehk keskel, ja sotsid vasakpoolsed, seda klassikalise käsitluse järgi. Ja tõepoolest, kui võtta aluseks kaasaegne käsitlus, mis käsitleb parempoolsetena kõiki, kes pooldavad kapitalismi, vaba turumajandust ja eraomandit, on suurematest erakondadest Eestis kõik parempoolsed, kui sotsid teatud mööndustega välja arvata.

Tallinna rahvuslaste klubi esindaja, vabadusvõitleja Jaan Hatto rääkis, et meedia ei kajasta 1987-1989. aasta sündmusi Hirvepargis, ja ei näita neid inimesi, kes seal osalesid, ega ka kõnesid, mida seal peeti. Selle asemel näidatakse teisi inimesi, kes tol ajal Hirvepargis ei olnud, isegi mitte lähedal. "Üks nendest on meie praegune nn president, triliteraat," jätkas Hatto ja ütles, et selle kohta saab lähemat infot ingliskeelsest vikipeediast. Ja nii jääb mulje, et 1987. aastal olid Hirvepargis Tunne Kelam ja Ilves, keda seal tegelikult ei olnud. "See on petmine, ütleme ausalt," lisas Hatto. "Meie meedia tegeleb inimeste vaimu sandistamise ja teadvuse nüristamisega," jätkas ta. Seda nimetatakse subversiooniks, alistamiseks teadvuse ja vaimu nüristamise läbi. Sellega tegeleb välismaise kapitali omanduses olev meedia selleks, et inimesed ei saaks aru, mis olukorras nad tegelikult on, rääkis Hatto. Tema sõnul on Riigikogus ainult kaks parteid: üks on Vene partei, ja teine Lääne partei, samasugune jagunemine on Gruusias, Ukrainas ja mujalgi. Tema sõnul on oluline, et rahvuslased tuleksid uuesti kokku ja asutaksid selle, mida nad tahavad asutada. On vaja tugipunkti, mille ümber seista, ja hoida. Et Eestist ei saaks euro-veidruste polügooni, et eestlasi ei hakataks esimesena Euroopas kiibistama, mis on juba kavas, kuna eestlasi õnnestub meedia abil ja muul viisil hästi töödelda.

Eesti iseseisvuspartei peasekretär Tõnu Kalvet ütles, et praegu on eestlastel vaatamata kriisile käes õnnelik aeg, kuna on võimalik kunagi tehtud vigu parandada. Ta märkis, et eestlased on samas olukorras, mis 80ndate aasta lõpus, ent 22 aasta kogemuse võrra targemad. Saab kasutada viimase 22 aasta kogemusi ja teadmisi. Ka praegu on riigi juhtkond rahvast võõrandunud, kuna see on kasulik. Ja ka praegu läheb majandusseis üha ebakindlamaks. Ja ka praegu langetatakse kõige tähtsamad otsused mitte Eestis, vaid välismaal. Kalvet rääkis, et ka praegu kardavad inimesed, et nad ei saa midagi teha. Ent samas kardab suur monstrum tõde ja avalikustamist. Seetõttu on ajakirjandus tema kontrolli all. Kalvet lisas, et hiljuti saatis eurovalimistel edu Ungari rahvuslasi, mistõttu läks ajakirjandus väga ähmi täis ja leiti, et kui rahvuslastele anda ajakirjanduses samapalju ruumi kui teistele, siis oleks parlamendis juhtohjad peagi rahvuslaste käes ja hakataks muutma põhiseadust. Kalvet tõi Euroopa Liidu mõju kohta näite, kus 2007. aastal sõlmis Euroopa Liit Lissabonis kokkuleppe Aafrika Liiduga, mille kohaselt tuuakse Euroopa Liitu aastani 1050 kokku 56 miljonit aafriklast. Ja need aafriklased jaotatakse kõiki Euroopa Liidu riikide, kaasa arvatud Eesti vahel. Ka Eesti siseministeerium valmistub massiliseks sisserändeks. Lisaks jõuab Eestisse osa Iraagi pagulastest. Euroopa Komisjon on heaks kiitnud kava, mille kohaselt jaotatakse Euroopa liiduvabariikide vahel ära ka need pagulased või illegaalsed immigrandid, kes tulevad põhiliselt Lõuna-Euroopasse, kuna lõunapoolsed riigid on immigrantidega püsti hädas. Praegu takistab selle kava jõustumist Lissaboni leppe kinnitamise venimine mõnedes liiduvabariikides. Kalvet märkis, et samasugune aeg oli Eestis 22 aastat tagasi, kui pidevalt toodi juurde Nõukogude Liidust soovimatuid külalisi, kellele anti ka eelistingimused. Seekord tuleb oht lõunast. Kalvet ütles, et sellele vastuseismiseks peaksid rahvuslased ühinema. Ja kui ta mõtles, milleks on vaja uuesti asutada Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, siis võluvits või lahendus peitubki selle partei nimes: rahvusliku sõltumatuse. See tähendab, et riik tahetakse saada uuesti vabaks. "Meil on Eesti riikliku iseseisvusega probleeme," ütles Kalvet.

Ma võtsin kõned ka linti ja panen need juutuubi üles.


Tiit Madisson kõnet pidamas.


Miitingul osalised.


Vanemad inimesed jälgisid toimuvat eemalt pinkidelt.


Tiit Madisson.


Isamaalised plakatid.


Allkirjade kogumine seadusemuudatusteks.


ERSP lustlik särk.


ERSP värvides tütarlaps, kes oli abis särkide ja mütside müümise juures.


Vabadusvõitleja Robert Vill (keskel).


Tiit Madisson räägib miitingul osalenud meesterahvaga.


Miiting lõppes vestlusringides, pärast seda liiguti vabadussõja ausamba juurde pärga panema.