Kohvik avaldab Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali kirja, mida Delfi keeldus avaldamast

Keskerakonna peasekretär Priit Toobal kirjutas Delfile kirja, reaktsioonina Indrek Tarandi rünnakule Keskerakonna suhtes, ent seda kirja Delfi ei avaldanud (pole ka ime, valimisvõitlus on alanud ja Delfi on oma valiku juba aegsasti teinud, või õigemini, Delfi omanik Hans H. Luik on selle teinud ja tema nö tellib muusika), kohvik avaldab siinkohal Priit Toobali kirja:

Tarand lahmib jälle

Lugesin äsja Delfist Indrek Tarandi järjekordset lahmimist Tallinna linna juhtimise kohta. Saan aru, et Tarandile ei mahu Keskerakonna võim Tallinnas kuidagi hinge. Oli ju tema ise sotside linnapea kandidaat, kes aga tookordsetel valimistel armetult läbi kukkus. Tarandil on justkui alaväärsuskompleks, ta teab, et sai Europarlamendi valimistel palju hääli ka tänu sellele, et Edgar Savisaar kutsus inimesi üles tema poolt hääletama. Poliitikas aga tänulikkust ei tunta ja nüüd püüab Tarand Keskerakonnale ning linnapeale isiklikult selle toetuse eest kätte maksta.

Tarandit peab parandama, ta ei räägi ju Tallinna vabastamisest, vaid vallutamisest, ning soovib käituda selle linnaga nii nagu tema ja tema mõttekaaslaste poolt okupeeritava territooriumiga. See seltskond, keda ta püüab Tallinnas võimule aidata, on järg omaaegsele „seitsme päkapiku koalitsioonile“, kelle igavene kisklemine omal ajal Tallinna kuulsaks tegi. Praegu käib samasugune lööming Toompea parempoolses koalitsioonis. Nüüd tahab Tarand Toompea kaklusi allalinna üle tuua. Paraku näitavad küsitlused, et linnarahvas suhtub niisugustesse ideedesse väga ettevaatlikult. Stabiilsus maksab ka midagi. Võib ette kujutada, millega hakkaks tegelema Tarandi seltskond, kui nad linnas võimu enese kätte saaksid. IRL kaotaks ära rahalised kompensatsioonid pensionäridele; Reformierakond viiks Pronkssõduri väljapoole Tallinna linna piire; Sotsid müüksid maha veel linna käes säilinud munitsipaalettevõtted nagu nad omal ajal tegid Tallinna Vee ja mitmete teiste firmadega. Kõigil neil parteidel on liiga palju taaka seljataga, et linnarahvas võiks neid usaldada. Targem ei oleks ka niinimetatud apoliitiline linnapea. Lõppude lõpuks on kõik apoliitilised tegelased osutunud ikkagi avalikult või varjatult poliitilisteks ning Tarandi, Jõksi ja Nõlvaku meelsus on üldiselt hästi teada.

Tarandile aga sooviks, et hakaku lõpuks ka Europarlamendi asjadega tegelema, muidu hakkavad inimesed kahetsema, et teda üldse Brüsselisse valisid.