Mis linna ajaleht on Virumaa Teataja?

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Kui suuremates linnades on kohalikud lehed enam-vähem tasemel, ja seal aitab asjadel silma peal hoida ka üleriigiline ajakirjandus, siis tundub, et väiksemates linnades kestab edasi justkui õitsev nõukogude aeg. Kus siis kohalik leht kiidab kohalikule võimule vaid takka, et kõik on nii tore ja hea, nii nagu see oli tavaks ka nõuka ajal.

Ja ma saan aru, kui tegemist on linna või kohaliku omavalitsuse enda propagandaväljaandega. Aga kui seda teeb end sõltumatuks pidav väljaanne, siis on see pehmelt öeldes kummaline. Sest mingit tsensuuri, mis nõuka ajal ajakirjandust kimbutas, enam ei eksisteeri.

Näiteks ei ole võimalik aru saada, mis linna leht on Virumaa Teataja, mis ilmub küll formaalselt Rakveres, aga mis Rakvere linna probleemidest ei kirjuta. Isegi mina, kes ma olen elanud Rakveres nüüd veidi enam kui aasta, tean, kuidas Rakvere linna praegused juhid linnarahva tagant raha varastavad, sellele on tähelepanu juhtinud isegi Riigikontroll, ent linna ajaleht sellest ei kirjuta. Ja kui linnapeakandidaat Peeter Võsa linna probleemidele ääri-veeri tähelepanu juhtis, siis kukkus ajaleht pröökama, et alanud on "poripritsimine", et Võsa "lahmis praeguse linnavõimu kallal". No tohhoo tillaja! Kuramus, linna leht peaks ISE sellistest asjadest kirjutama, sellistel teemadel sõna võtma, IGA PÄEV, sest neid asju, millest kirjutada on, vähemalt Rakveres TOHUTULT PALJU.

Ma ei tea, mis asja või mis teadust on Virumaa Teataja ajakirjanikud õppinud, aga mulle õpetati küll ülikoolis seda, et ajakirjanduse üks peamisi ülesandeid on hoida silma peal kohaliku võimu tegemistel. Sellest tuleneb ka viide ajakirjandusele kui "neljandale võimule", mis aitab teisi võime tasakaalustada. Ja sellega on ajakirjandus muutunud kaasaegse demokraatliku ühiskonna lahutamatuks osaks, just oma nn neljanda võimu ja ühiskonna valvekoera funktsiooni tõttu. Ja kui tõepoolest viimasel ajal saavad inimesed igapäevase info kätte rohkem internetist, ja otseallikast, siis seda olulisemaks muutub ajakirjanduse kui ühiskonna valvekoera roll. Sest seda rolli ei täida mitte keegi teine. Ja see on ka loomulik, sest inimesi huvitab, mis nende volitatud esindajad teevad, kuidas nende raha kasutavad, ning on nõus tellima ajalehte, mis sellist infot edastab.

Ma ei usu, et Virumaa Teataja on teadlikult jäänud ajalehe Punane Täht (selle ajalehe varasem nimi) tasemele. Üks probleemidest võib peituda asjaolus, et Virumaa Teataja toimetus on lihtsalt ära ostetud. Sest uudistetoimetaja, kes lehe sisulise poole kokku paneb, on Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige Andres Pulver, ja sotsid on Rakvere võimuliidu liikmed. Seejuures on just Pulver see Rakvere lehe ajakirjanik, kes käib linna volikogu koosolekutel ja kirjutab kohaliku võimu teemadel. Ja no millest me siin siis räägime! Kas see on siis ajakirjandus?! Õigem oleks küsida, et mis hüvesid saab Pulver ning kogu Virumaa Teataja toimetus selle eest, et Rakvere linnavõimu perset lakuvad.

Ja mis on veel huvitav: et alates 8. septembrist enam "kandidaate püünele ei lasta". Ehk siis neil, kes valimistel kandideerivad, ei lasta enam lehte kirjutada. No kas annab tobedamat asja enam välja mõelda?! Enne valimisi peaks just laskma kandidaatidele rääkida! Et valijad saaks teada, mida kandidaadid endast kujutavad. Näiteks telekanalites korraldatakse just enne valimisi debatte- ANTAKSE KANDIDAATIDELE SÕNA, LASTAKSE NEID PÜÜNELE, seda üle kogu demokraatliku maailma. Või kas te kujutate ette, et Ameerikas teataks lehed kuu aega enne presidendivalimisi, et stopp: nüüd enam kandidaadid sõna ei saa! See oleks absurd. Sest just enne valimisi suureneb inimeste huvi poliitika vastu. Ajakirjandusel on oluline jälgida seda, et ühte kandidaati või erakonda teistele ei eelistataks. Aga kandidaatidele PEAB SÕNA ANDMA. Vastasel korral ei jää inimestel muud võimalust, kui valida põrsas kotis. Ning kandidaatidel peab olema võimalus kritiseerida praegust linnavõimu.

Miks siis ajaleht nõnda talitab, et kandidaate enam püünele ei lase?! Ühelt poolt kindlasti soov hoida võimul praegust, toimetusele mugavat linnavalitsust. Teiselt poolt: RAHA! Ajaleht tahab, et kandidaat maksaks oma jutu eest, ostaks reklaami. Sest ajalehel on tegelikult kohalikust võimust ja elust sügavalt POHHUI (vabandan väljenduse eest!), nagu seda elu on ka näidanud, teda huvitab ainult raha. Ajaleht on kohaliku rahva lasknud oma sandikopikate eest maha müüa. Ja need sandikopikad on elu Eestis viinud tagasi nõuka-aegsesse aega, sellesse stagnatsiooni, kust rahvas end kunagi palehigis välja võitles.