Sõnavabaduse kaitseks- ehk kes peataks Hans H. Luige laimumasina?!

Panen siia ühe kommentaari, mille kirjutasin veidi enam kui 3 aastat tagasi (2006. aasta algul), ja saatsin laiali eri väljaannetele, ent mida ei avaldatud. Ja seni on ta seisnud nö lauasahtlis. Täna revideerisin oma sahtlit, ja tundub, et see tekst on aktuaalne ka täna, mistõttu avaldan selle siin muutmata kujul, ehk on inspireeriv või õpetlik kellelegi:

Sõnavabaduse kaitseks

Viimasel ajal on olnud avaliku debati teemaks Delfi kommentaarid. Kuivõrd Riigikogu menetluses on eelnõu, mis piirab internetis laimu levitamise võimalusi, näevad paljud selles katset hakata piirama sõnavabadust.

Mina ei hakkaks lahkama ühe või teise poole argumente, vaid küsin otse, mis on Delfi kommentaaridel üldse pistmist sõnavabadusega? Minu arvates mitte tuhkagi. Tõsi, kui Delfi kommentaarid viis aastat tagasi meediamogul Hans H. Luige ärksal eestvedamisel alustasid, nimetati seda eesti rahva kollektiivseks ajuks ja sellisele nähtusele ennustati suurt tulevikku. Rahvas nautis võimalust oma sõna sekka öelda, sest seni olid arvamused tihti takerdunud ajalehtede kirjade toimetaja filtri taha. Ent peagi olid asjad kommentaaridega sealmaal, et praegune eurosaadik Toomas Hendrik Ilves võis seda aju täie tõsidusega nimetada peldikuseinaks, kuhu igaüks võib sirgeldada mis aga pähe tuleb.

Mis siis juhtus? Tunnen, et olen ise endise Äripäeva ajakirjanikuna süüdi kommentaaride vabaks laskmises, ja kuivõrd olen seda teemat uurinud Online ajakirjanduse teemalises teadustöös, tahaks meenutada, kuidas asi alguse sai. Kui Äripäev viis aastat tagasi alustas Online uudiste edastamist, siis loodi sõnumite kõrvale kommentaarikeskus. See oli suur uuendus, mille kopeerisid paljud toonased infokanalid, sealhulgas Delfi ja Mega. Kui varem olid väljaanded Eestis võimaldanud kommenteerida ainult uudiseid, siis nüüd võis igaüks püstitada teema ja kõik huvilised võisid sinna oma mõtteid lisada. Sellist lisandust tegema tiivustas teadmine, et interaktiivsus aitab lugeja tegelikke huvisid ja mõtteid paremini teada saada. Oli lootus saada lisainfot juba töös olevatele teemadele. Olin moderaatori rollis ja tunnistan, et kerge see polnud. Tagantjärele võib öelda, et oma nimede all kommentaarikeskust üleval hoides tegid Äripäeva ajakirjanikud end asja-eest-teist-taga lihtsalt lolliks. Ajakirjanike siirastele väljaütlemistele eri teemadel tulid enamasti vastuseks anonüümsed salvavad hinnangud, vihjed alalõuale ehk sellised tekstid, mida keegi oma nime all ealeski ei avaldaks. Tunnistan, et mul oli vahetelevahel nutt kurgus, kui üles pandud teemadele vastuseid lugesin. Aga idee sõnavabaduse lippu kõrgel hoida tundus üllas ja neelasin pisarad alla.

Sarnane tunne oli siis, kui avaldasin Postimehes nädal tagasi kirjutise prostitutsiooni teemal. Delfi korjas üles minult endalt luba küsimata minu loo ja see kogus päevaga üle 1500 kommentaari. Ja tunnistan, et sellist sõimu, mis ma sealt võisin lugeda, pole ma veel elus enda kohta kuulnud.

Nüüd ma võiks kirjutada, et Delfi selline mõju võttis mult eluks ajaks tahtmise oma nime all oma arvamust välja öelda, aga see oleks silmakirjalik. Mind see Delfi pasarahe ei kõiguta. Küll aga võib see mõjutada veidi nõrgema närvikavaga inimesi. Hiljuti ilmusid uudised sellest, kuidas ühes Eesti telesaates üles astunud tütarlaps end tornist surnuks kukutas. Asjade sellise käigu järel süüdistati küll peamiselt telekanalit, ent samahästi võisid saatuslikuks saada internetis ilmunud kommentaarid.

Tänaseks on Äripäev piiranud kommenteerimist nii, et seda saavad teha ainult registreerunud lugejad. See samm suretas virtuaalsed arvamusavaldused sisuliselt välja. Sest mis mõnu on teist värdjaks sõimata, kui on teada, et sind võidakse üles leida ja otse küsida, kulla mees, miks siis kohe nii. See oleks valus, sest tavaliselt on karmide, aga anonüümsete macho-stiilis kommentaaride taga pealtnäha vaikse loomuga tüübid. Nagu näiteks see noormees, kes kutsus juute ahju ajama. Ja nii nagu see noormees oli võimude sekkumise tagajärjel kohe nõus taganema oma juudivaenulikkusest, on arvatavalt nõus oma seisukohad tagasi võtma kõik krõbedamaid väljendeid kasutanud kommenteerijad. Mees annab sõna ja mees võtab sõna, nagu räägib üks kõnekäänd.

Minul on sõnavabadusest igatahes teistsugune ettekujutus. Sõnavabadus tähendab eelkõige vastutust. Ja vastutust iseloomustab tõik, kui paned oma nime oma arvamusele alla. See on julgus oma mõtteid kaitsta. Kui aga Delfi avaldab kommentaare, mille kirjutajad on kohe nõus oma seisukohtadest taganema, siis pole sel sõnavabadusega mingit pistmist. See on lihtsalt tühi loba, mille kaitsmiseks puudub vähimgi põhjus.

Ma ei kutsu Delfit kõigi lendu lastud solvangute eest risti lööma, aga leian, et oleks aeg peldikusein üle võõbata. Usun, et selle samm aitab säästa nii mõnegi inimelu.

Inno kommentaar 3 aastat hiljem:
täna võib öelda, et asjad on arenenud suunas, mida ma tookord lootsin. Ütleks nii, et teekond püha tõe juurde on raske, aga asjaosalised on vähemalt teele asunud.

Nn Delfi eelnõu kukkus Riigikogu läbi, ilmselt kartsid parlamendisaadikud Delfi omaniku Hans H. Luige kättemaksu. Ent asi sai siiski seaduse jõu läbi Riigikohtu lahendi, kus siis Delfi vs Leedo lahendi põhjal pandi kommentaaride sisu eest vastutama portaalipidaja. Samas, kui selline lahend tagab enam-vähem suhtumise Leedo-sugustesse mõjukatesse tegelastesse, keda nagunii ajakirjandus ei julge eriti puutuda, siis seda enam langeb nüüd raskus lihtsatele inimestele, keda meedia endisest suurema mõnuga peedistab. Toon siin näitena ühe Tallinna vanahärra Eeli Kure teema, kelle magusad kinnistud on äratanud Hans H. Luige tähelepanu, ja keda Luige suurtes väljaannetes vahendeid valimata kotitakse. Siin võiks küsida, kes peataks Hans H. Luige laimumasina? Ilmselt mitte keegi, vähemalt Eestis mitte. Delfi avaldab täistuuridel igasuguseid kommentaare nende kohta, kellelt pole kohtuasja oodata. Pakub auditooriumile virtuaalset tuleriita, kus põlevad, mis seal salata, päris elusad, ehtsad kehad. Ilmselt peaks siin sekkuma ühiskondlikud organisatsioonid, näiteks võiks selle teema võtta järgmisena ette "Minu Eesti" timurlased, pärast seda, kui prügi on ära sorteeritud.

Mina pooldan endiselt sellist lahendust, et oma nime all võib inimene kirjutada ka rämedaid kommentaare, ja siis ise ka vastutab. Ent sellise kultuuri, ja sellele vastava seadusandluse teke võtab ilmselt veel aega. Kuni asi selleni pole jõudnud, las vastutab portaalipidaja. Ehk las söövad ise seda suppi, mille nad on kokku keetnud.