Tubli, Jaak!

Väljavõte Delfi veebist.

Tundub tõesti, et IRL on Reformi üle mänginud. Sest Aaviksoo on esimene valitsusliige, läbi kelle räägib mõistuse hääl. Või mis mõistuse, kes räägib asjadest nii nagu on, selles avalikus märgukirjas valitsuse liikmetele. Selleks pole erilist mõistust vajagi, pigem julgust. Mis on omamoodi ninanips Ansipile, kes selliste avalike kirjadega lehvitas mõned kuud tagasi, kui sotse valitsusest minema puksiti.

Aga nüüd asjast. Aaviksoo võtab väga hästi kokku selle, millega valitsus on viimasel ajal "hakkama saanud", ja mida on ka ette heidetud. "Oleme „kärpevalitsus“ – oleme neljal korral olnud sunnitud vähendama meie poolt Riigikogule saadetud eelarveid, kokku üle 10 miljardi krooni, ja see pole ikka veel piisav," kirjutab Aaviksoo. Ta jätkab, et Eesti on teinud võimsat tööd kärbetega, selleks, et kasutusele võtta ühisraha euro, ent tunnistab, et "täna me veel ei tea, kuidas" ja et "kuskil on ka mõistlikkuse piir ees". Ja edasi tunnistab Aaviksoo, et olulisim on tagada jätkusuutlik areng tulevikus, millist ülesannet "kardan, pole me suutnud piisava tõsidusega võtta".

Samuti märgib Aaviksoo, et "Tunnistagem, meie ettenägemisvõime on olnud kehvem kui vaja, suuresti ilmselt pimestatuna buumiaastate rahvuslikust eufooriast. Hiljemalt aasta tagasi oleksime pidanud targemini ja vastutustundlikumalt käituma, sest objektiivne informatsioon saabuvast (nii välis- kui kodumaise päritoluga) majanduslangusest oli leitav. Ometi oli neid poliitikuid ja teisi seisukohavõtjaid, kes seda avalikult, põhimõttekindlalt ja argumenteeritult kinnitasid, üksikuid ja kahjuks ei kuulunud meie nende hulka." Väga õige! Oleks võinud kasvõi Inno ja Irja kohvikut lugeda, kus kõik probleemid, millest täna räägitakse, olid must-valgel välja toodud.

Mulle meeldis väga Aaviksoo omamoodi patukahetsus:

Esiteks. Meie (täidesaatva) riigivõimu analüütiline ja eriti sünteetiline ettenägemis- ja mõtlemisvõime on nõrk, oskus kuulata ja teha järeldusi väliste nõuannete põhjal madal ning tunnetatud vajadus eelnevate oskuste järele puudulik. See ei ole mitte niivõrd hinnang meile isiklikult, kuivõrd kogu olemasolevale poliitilisele ja administratiivsele establishmendile. On hea meel tõdeda, et rahandusministeerium on juba tuntavalt toimekam kui veel kevadel.

Teiseks. Oleme lubamatult jäärapäiselt klammerdunud oma erakonnapoliitiliste märkide, olgu selleks siis ema- või õpetajate palk rääkimata koondamishüvitistest, ja seeläbi muutnud sisulise arutelu raskeks kui mitte võimatuks. Kahetsusväärsed on olnud ka seda protsessi saatvad ajakirjanduslikud manipulatsioonid. Tahaks loota, et avalikkus on seda häda mitte ainult sõnades märganud ja hukka mõistnud, vaid suudab ka valimistel vastavalt käituda. Muidu ei taandu see haigus meie poliitilisest kultuurist niipea.

Kolmandaks. Meil on palju üksikküsimusi, mida me erineva tulemuslikkusega lahendame ja edukalt „ära koputame“. Ministeeriumides, valitsuses ja Riigikogus. Vürsti- ja vasalliriigikestes. Puudu on aga üldpilt. Mul on kahju, et valitsuses peaaegu puudub struktureeritud ent (erakonnapoliitika-) vaba arutelu meie riigi strateegiliste väljakutsete ja nende lahenduste üle. Eriti koos ekspertidega ja nende poolt ettevalmistatud taustauuringute alusel. Õieti meenub vaid üks kord – kolmveerand tundi sotsiaalpoliitikast koos Andres Võrguga Praxisest. Tean, et paljud meist oskasid seda hinnata.

Arvan, et lisaks eelnevale võiks tähelepanu pöörata veel kahele asjale. Peaksime valitsusena, mitte igaüks eelkõige erakonna eestkõnelejana, palju rohkem ja lihtsamas keeles selgitama nii oma olulisi otsuseid kui ka nende tagamaid (ja alternatiive) avalikkusele. Teine meie tegevuse tulemuslikkust kasvatav samm, oleks sisemise suhtlemise tihendamine eesmärgiga kasvatada usaldust. Alustada võiks ülevaatega sellest, kuidas on ühiselt kokku lepitud 8% palgakärpeprogramm igas ministeeriumis (ja kogu valitsemisalas) teoks tehtud. Kaoks ära igasugu edasisteks kärbeteks vajalikku usaldust õõnestavad spekulatsioonid.

Mulle tundub, et me ei saa, ega õieti tohigi jätkata taktikaliste kärbetega enne kui pole korralikult vaadanud otsa oma eelarvetulevikule ja sealt paistvatele strateegilistele väljakutsetele. Neile ei ole lihtne vastata, õieti on see raskem kui kõik see, millega oleme seni kokku puutunud. Kui me sellega aga hakkama saame, siis läheb juba palju lihtsamaks. Ja mis veelgi olulisem , kasvab õigustatult ka usaldusväärsus meie ühiste otsuste vastu. Viivitamine aga läheb kalliks maksma.

Aaviksoo kirjutab teemal, et valitsus pole suutnud piisaval määral kulusid kärpida. Jälle õige. Ja siin mõistan ma ka Aaviksood, ta ründab Reformi kõige nõrgemast kohast: suur osa ametnikest (kellest omakorda suur osa palga peal 20 neto) on Reformi valijad, ja kui valitsuse kulusid vähendada, ametnike arvu kärpida, kaotab Reform oma valijad. Taustaks ka neile, kes veel ei tea: Reform pole juba tükimat aega ettevõtjate erakond (ettevõtjad on sellest juba aru saanud), vaid ametnike erakond, eriti puudutab see neid ametnikke, kes ihkavad Brüsselisse tööle saada, Eesti esindusse, aga mujale ka.

Tõesti. Esimene selline aus pilguheit sellele, mis tegelikult toimub.

Teravamalt juhib Aaviksoo tähelepanu sotsiaalkuludele, ehk siis pensionidele. Jälle rünnak Reformi suhtes, kes on viimastel valimistel seisnud võidu Keskerakonnaga pensionide suurendamise eest.

Ma arvan, et IRL võiks Reformilt võtta revanši küll. Selle eest, et Reform varastas IRLi eest pronkskuju äraviimise idee, ja selle ära lagastas.

Ja öelgem otse: pärast seda, kui Reform kaugenes oma reformide-meelselt kursilt, see oli millalgi 4-5 aastat tagasi, kui Kallas Brüsselisse läks, ja Reformis võttis võimu väike Hitler, või Stalin, kui lubate, Andrus Ansip, on Reform tegelenud pea-asjalikult teiste erakondade ideede vargusega. Ja nende labastamisega. Mis on pehmelt öeldes jälk.