Veidi majandusjuttu: mis meile hädad kaela tõi?

Saabus selline kommentaar-tagasiside ühe sissekande alla:

Majandus jahtub veel umbes 10 %, kolmandik senisest tõusust oli laenuraha, mis meile hädad kaela tõigi: välivõlg on liiga suur.

Inno kommentaar:

Tegelt ei toonud häda mitte laenuraha, vaid selle ärakukkumine. Aasta tagasi lõpetasid pangad laenuandmise kui lõigatult. Mistõttu majandus jooksiski Baltimaades nagu vastu seina, piltlikult öeldes, sest valuutakomitee tingimustes riik otse rahapoliitikat ei aja, seda saab teha kaude, läbi kommertspankade. Ent sedagi väga piiratult.

Pole vahet, tegelikult, kes laenu võtab, kas riik või kodanikud. Ja kui kodanikud enam laenu ei saanud, oleks pidanud seda võtma riik, et majandust tasakaalustada. Hoidma raha ringluses.

Eesti, ja teiste Balti riikide valitsused käitusid nagu imbetsillid, kes olid, piltlikult öeldes, planeerinud osta talveks küttepuid, laenuraha eest, olid seda teinud aastaid järjepanu, ja ühel hetkel olukorras, kus pangad keeldusid laenu andmast, ei küsinud nad seda mujalt, vaid istusid talv otsa külmas majas, jäid seetõttu hoopis haigeks, ja vaaguvad nüüd elu ja surma piiril, ninad sinised peas.

Loomulikult on puhtmajanduslikus mõttes igati kihvt hoida eelarvet tasakaalus, ja kärpida, kui vaja, kasvõi 30%. See on teooria. Ent praktikas, ega see ikka tore pole, kui inimestele öelda, et teie sissetulekud kukuvad nüüd 30%, kui aastaid järjepanu on räägitud sellest, et sissetulekud kasvavad 10-20% aastas, ja inimesed on sellega arvestanud. Või kui töö kaotab ühe aastaga 100 000 inimest, kui seni on räägitud, et tööd jätkub kõigile. Selline tegevus mõjub kogu ühiskonnale halvavalt, nagu küüditamine, lõikab sügava haava paljudesse inimestesse. Kas seda siis on veel vaja? Loomulikult, nii nagu küüditamise puhul, ei puudutanud see otseselt kõiki, ja need, keda see ei puudutanud, keksisid siis jalalt jalale, nagu Jorh Adniel Kiir, stiilis: Lible tegi, Lible tegi. Kui seda teeb üks Kiir, on see naljakas, kui aga osa ühiskonnast, on see küüniline. Ja kuigi püütakse teha sita mängu juures head nägu, ja väita sedagi, et kriisigi pole, siis tunnistagem ausalt: selles kriisis võitjaid ei ole.