Väljavõte Postimehe veebist.
Mu meelest väga asjalik arvamus Indrek Treufeldt'ilt, kes toob praegusele ajale paralleele 1939. aastast. Kus pealtnäha oli kõik samuti kõige suuremas korras, ja kriitikuid nimetati "alusetute kuulujuttude levitajateks". Ehk siis neid, kes hoiatasid nn baaside leppe ja selle tagajärgede eest. Kus ajakirjandus oli end mugavalt sisse seadnud, see tähendab muutunud võimude suuvoodriks. Kus olid teemad, "millest ei räägita".
Mnjah. Mis on kurb, et kui siis, 70 aastat tagasi oli see suuvoodri-staatus valdavalt peale sunnitud, siis praegu tehakse seda vabatahtlikult. Juhin siin tähelepanu Päevelehe hiljutisele deklaratsioonile, et ajakirjandus ei peagi olema mingi valvekoer. Vaid siis ühiskonda õrnalt silitama. 1939. aasta näitas, kuhu selline asi välja viib.
Treufeldt juhib ka tähelepanu mõistele meediapopulism, mida on kasutanud Umberto Eco. See on olukord, kus valitsus suhtleb rahvaga otse, valitseb otse, läbi talle lojaalse meedia, kus parlamenti enam polegi vahele vaja. Kas pole tuttav olukord?! Kusjuures ka rahvas, see kõrgeima võimu kandja, on hakanud arvama, et tõepoolest, milleks parlament?! Palju efektiivsem oleks see mokalaat üldse laiali saata, kaasa arvatud tüütu opositsioon, kes ainult segab valitsemist, ja on pealegi üleni korrumpeerunud. Parem on määrata üks hea ja õiglane, ning üdini aus valitseja, kes siis valitseks surmani! Või umbes nii. Ja kõik, kes vastu vaidlevad, türmi panna, või hullarisse. Ning elu oleks nagu hernes!
Mina leian, et kuni Eestis pole välja kujunenud vähemalt tuhande aasta pikkust omariikluse traditsiooni, ei tohi ajakirjandus mingil juhul püssi põõsasse visata. Sest isegi USAs, kus on mitmesaja aasta pikkune omariikluse traditsioon, on ajakirjandust olnud tihtipeale hädasti vaja, kui näiteks president ühel hetkel aru kaotab, parlament on teovõimetu, ja rahvas on valimiste vahelisel ajal võimetu efektiivselt reageerima. Siis teenib ajakirjandus rahvast, ja sellega ka riiki.
Ajakirjandus ei tohi muutuda võimude suuvoodriks. Praegune areng Eestis on väga kurjakuulutav.
1 kommentaar:
Aga mida siis teha, kui eesti ühiskond on nii väike, et ainuüksi eüs-i olemasolu on piisav korporatiivseks iseolekuks. Kõik nimed on olemas, raha liikumine, meediasuuniste ja riigivõimu reageerimise vastavus jälgitav, aga mitte keegi peale Peeter Ernitsa, Mart Ummelase ja veel mõne ei pane asja millekski. Ja mis me räägime veel igasugu rotaritest, laionsitest jt. Kui midagi meediasse imbubki, lastakse püüne peale Jüri Lina, kelle entusiastlikku vabamüürlusteema käsitlust on käepärane naeruvääristada ja ongi jälle rahu majas...
Postita kommentaar