Inno ütles mulle täna, et tema arust on Indrek Tarand julge mees ning et ta oli kunagi koguni arvanud, et temast võib saada Eesti president. Minu meelest on Tarand tavaline tühikargaja, sest sellisteks väljaütlemisteks, millega tema on hakkama saanud, ei ole vaja mitte mingisugust julgust. Igaüks võib sõimata "broilereid" või õllesena Keskerakonna valimisüritusele minna ja seal kildu visata. Selliseid nn tarandeid on terve Tartu täis ning nad paistavad välja selle poolest, et on alati kerges vines ning seepärast ka teravmeelsed ja lõbusad. Kui selline tarand, keda meenutab ka näiteks irvlõug-poeet Aapo Ilves, mõnda aega õlut ei saa, siis ta muutub melanhoolseks ning hakkab nukrutsema. Seepärast on taranditele ülioluline, et neil oleks alati mõned õlled varuks. Siis nad saavad end kohe turgutada, kui hoog raugema hakkab.
Evelyn Sepp ütles pärast Eurovalimisi Tarandi valimistulemusi kommenteerides, et Indrek Tarand meenutab talle kedagi, kes tuleb seltskonda ja hakkab seal peeretama. Khm, ei ole muidugi ilus niimoodi öelda, aga Evelyn oli aus ja tegelikult on tal õigus. Ega see ole veel julgus, kui inimene julgeb ronida katusele ja karjuda seal, et "minge te ka kõik persse!". Aga paljuski just seda Indrek Tarand teeb, ronib iga natukese aja tagant mõne katuse otsa ja saadab sealt siis neid, kes talle parasjagu ei meeldi, peaasjalikult Edgar Savisaart, persse.
Indrek Tarandi fenomen seisneb selles, et ta on ära tabanud, mis meelt avalikkus on, mida temalt oodatakse. Kui te panete tähele, siis ta ei ütle kunagi midagi sellist, mille puhul võiks olla väikegi oht, et inimesed võiksid tema peale pahandada. Ta ei ole kunagi poliitiliselt ebakorrektne. Poliitbroilereid on kirutud juba aastaid, nii et Indrek Tarand tallas "broilerlusest" kõneldes tuttavaid ja turvalisi radu. Sama kehtib ka tema teiste sõnavõttude puhul: ta ei paku kunagi midagi uut, ei esita ühtki konkreetset plaani, üllast ideed või visiooni, vaid ekspluateerib vanu ja kulunud klišeesid. Kui seda teeks keegi teine, ei pöörataks talle mingit tähelepanu, aga kuna Tarand viskab sealjuures ka mõnusalt nalja ja teeb trikke, nt läheb Keski valmisüritusele ja hakkab Kadri Simsonil mikrit käest kiskuma (mis on ju naljakas, olgem ausad!), siis rahvas paneb teda tähele. Keegi ei arvagi, et Indrek Tarand oleks tark mees. Käsi südamele, ei arva ju. Küll aga on ta lahe mees, pull mees, mõnus mees, selline mees, kes teeb tuju heaks ja kellega koos võiks tiba tantsu keerutada või viinuskit võtta. Umbes sedasorti mees on ka Ameerika Ühendriikide president George W Bush. Maailm oigas, kui targa Al Gore'i asemel sai Ameerika presidendiks silmipimestavalt rumal George W Bush, aga millegipärast eelistasid ameeriklased just teda - meest, kes viskas teledebattidel kildu, rääkis kergelt veniva lõuna aktsendiga (Indrek Tarandi hääl on samuti alati meeldivalt õllene) ning oli olekult palju vabam ja lahedam kui sirgeselgne ja tõsine Gore. Kui Bush võlus valijaid sellega, et oli nö tüüpiline all american guy, siis Tarand sai hääli seepärast, et temaga suutsid samastuda paljud eesti mehed ning naised nägid tas James Bondi (ülesanne, millega Tarand kuidagi hakkama ei saaks, sest bondiks olemiseks on tarvis julgust).
Me kõik teame, mis järgnes George W Bushi presidendiks valimisele, Ameerika lakub seniajani tema valitsusajast järele jäänd haavu ega teinud teist korda seda viga, et eelistaks targale mehele rumalat. Muidugi McCain ei olnud ka nii lahe killuviskaja kui Bush, aga see selleks.
Kui selline mees nagu Indrek Tarand peaks kunagi kohtuma tõelise ohuga, sellisega, kus tal tuleks teha kiiresti otsus, siis käituks ta ilmselt täpselt samamoodi nagu George W Bush ehk poeks alguses peitu ja teeks pärast hulga rumalaid vigu. Kui Ameerikat rünnati, oli Bush näost kaame kui surnu ega osanud teha midagi. Ta ei saanud kasutada oma kõige suuremat trumpi, milleks on killuviskamine. Võitlus terrorismiga nõudnuks eelkõige tarkust ning seda tal paraku polnud.
Indrek Tarandit on kiidetud seepärast, et ta julges nõukaajal Kuperjanovi hauale lilli viia. Aga mida oli tal karta? Tema vanemad olid ka sel ajal üsna tähtsad tegelased, isa teadlane ja ema raadioajakirjanik, ning mitte keegi poleks julgenud teda puutuda. Tal oli võimalus igasuguste tagajärgedeta mõnusat kildu visata ja ta kasutas selle võimaluse ära. Ei midagi enamat.
Julgusest, tõelisest julgusest saab rääkida selliste meeste puhul nagu Tiit Madisson ja Vello Väärtnõu. Sest nemad ei riskinud mitte isaliku näpuviibutusega nagu Indrek Tarand, vaid reaalse vabaduskaotusega. Aga nad tegid seda, mida õigeks pidasid, ikkagi. Minu onu, kes pidas sel ajal, kui Madisson eestlaste vabaduse eest võitles, söakat võitlust ingerlaste õiguste eest Soomes, ütleb, et Tiit Madisson on kõige ausam ja põhimõttekindlam mees Eesti poliitikas. Mul endal on au neid mõlemaid mehi tunda ja ma võiks neid lõpmatuseni kuulata, sest mulle meeldivad ausad ja põhimõttekindlad inimesed. Mul on ka au tunda legendaarset poliitikut Jüri Toomepuud, kellega mul on sõbralik meilivahetus, ja ma olen alati rõõmus, kui ta mulle kirjutab, sest ka härra Toomepuu on üks ausamaid ja põhimõttekindlamaid mehi, keda ma tean. Minu isa oli nii tema kui Madissoni suur fänn ja ma olen tõeliselt kõrvust tõstetud, et mul on olnud võimalik nende ausate ja isaamaliste meestega suhelda ning neilt õppida.
Ise üritan ka olla nii aus kui võimalik. Isegi, kui mu seisukohad teistele ei meeldi. Isa ütles: kuula alati ära, mis teised sulle ütlevad, ja tee siis ikka oma pea järgi. Üritangi alati nii teha ja seepärast olen ma ka ausalt ja julgelt välja öelnud, et Johan Bäckman, Maksim Reva, Saša Korobov, Pjotr Puškarnõi jt on inimesed, kellest ma siiralt ja südamest lugu pean, sest nad on ausad ja targad. Ma ei nõustu nendega kõiges, aga mulle meeldib nende meelekindlus ja julgus, valmisolek oma tõekspidamiste nimel kasvõi vangi minna. Nagu mulle meeldib Vello Väärtnõu ja Tiit Madissoni julgus teha asju just täpselt nõnda, nagu nad õigeks peavad - ausalt ja puhtalt, omaenda südametunnistuse järele. Kui ma suudan olla pooltki nii aus ja julge kui nemad, siis ma võin enda üle uhke olla.
Sellised mõtted noorelt poliitikult siis täna õhtul. Võtke heaks või pange pahaks, aga just nõnda ma mõtlen. Ja kavatsen ka edaspidi kõnelda asjadest just täpselt nõnda, nagu nad minu arvates on. Isegi kui mu mõtted kõigile ei meeldi. Mis siis. Persse, nagu ütleb Vello Väärtnõu. Ei meeldi, siis ei meeldi. Minu eesmärk ei ole iga hinna eest Rakvere volikokku trügida. Ja mind ei morjenda, kui ma ka ainult kaks häält peaks saama (no ema ja vanaema pidid ka minu poolt hääletama, nii et neli vast ikka saan). Eks ma siis kirjutan oma raamatukesi edasi. Aga kui mind valite, siis peate arvestama, et jätkan ka seal olles blogimist ja ei anna armu kellelegi, kelle valelt või valskuselt taban. Kõik saab avalikuks, sest kõnelemine asjadest nõnda, nagu nad on, on minu kirg ja kutsumus.
Irja, ikka hakkamist täis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar