laupäev, 17. oktoober 2009

Inno retsept õnneks: loobu olemast tubli!


Väljavõte Õhtulehe veebist.

Viimasel ajal ilmub palju lugusid sellest, kuidas naised, aga ka mehed on üha rahulolematumad. Näiteks tänases Õhtulehes oli esiküljelugu sellest, et tänapäeva naine on närvipundar ja õnnetu. Ning rabab hullu moodi tööd teha.

Õhtulehel on seda hea öelda, samas on Õhtuleht ise see, või õigemini kogu meedia, mis surub inimest olema üha tublim, kergitades pidevalt seda kujuteldavat tubliduse latti. Sa pead olema koguni perfektne, et mitte ära teenida ajakirjanike, või siis kommentaatorite pahameelt. Seda ühelt poolt. Teiselt poolt kiidetakse ajakirjanduses teavani nö perfektseid inimesi, ja tehakse maha neid, kel kõik asjad pole päris nii. Kusjuures on raske ära tabada, mida see perfektsus siis parasjagu tähendab. Pead justkui pimesi tulistama. Mis omakorda sunnib igaüht rohkem ja mitmes eri suunas pingutama, et olla sarnane nende perfektsetega. Kuigi see on üks suur pettus: sest paljud perfektsed pildid, mis ajakirjanduses ilmuvad, on töödeldud arvutiprogrammidega. Paljud inimesed pole päris need, millisetena neid kujutatakse. Päris inimest enam naljalt ajakirjade veergudel ei näe.

Niimoodi. Nüüd jõuame sinna, et tegelikult puudub inimesel võimalus olla lohakas, end lõdvaks lasta. Sa pead olema kogu aeg trimmis. Mis kahtlemata muudab tigedaks ja tekitab stressi. Stressi võib tekitada juba see, et sa ei saavuta sellist väljanägemist, mis kellelgi on pildi peal, ent paradoks võib olla see, et see tulemus on kättesaamatu, kuna pildi peal pole päris inimene, vaid mingi arvuti produkt. Inimene seda ei tea, ja püüdleb ikka selle tehistulemuse järgi. Mis, ma kujutan ette, tekitab veel suurema stressi.

Mehed on stressis jälle raha pärast. Sest meedia räägib ühtelugu ainult rikastest meestest (ma pole lugenud Eesti meediast ühtegi lugu paadialusega, ükskord vist Madis Jürgen tegi Ekspressi, aga see oli ka selline lugu, et häh-paadialune, mingi värd, või umbes nii, ja Aunaste tegi loo ühe eestlasest paadialusega Londonis) ning loomulikult tahavad kõik teised mehed olla nende miljardäride sarnased. Sõita samasuguste autodega, elada samasuguses majas, käia samasugustel reisidel, tegeleda samasuguste hobidega. Mees on nagu vurrkann, või orav rattas. Uhab nii, et vesi tagumikus keeb. Ja kahtlemata põhjustab see stressi. Tekitab pingeid, mida aitaks maandada ehk seks, aga kuivõrd ka naised on stressis, siis ei tule seksimisest või puhkusest midagi välja. Sport kah maandaks pingeid, aga rahulik sporditegemine, mitte pingeline uhamine, mida pintsaklipslased eelistavad, et nädala jooksul tekkinud puudujääki tasa teha. Paari nädalavahetuse päeval üritatakse kogu nädala norm ära teha. Mis mõjub jälle tervisele, ja ei maanda kuidagi stressi, pigem tekitab seda veel juurde.

Inimesed käivad ringi nagu viitsütikuga mürsud, valmis iga hetk plahvatama. Aga lõdvaks end ka lasta ei saa, sest mida teised selle peale ütleksid, ja üldse, siis jääb pooleli rühkimine eesmärgi poole, milleks naistel on välimus ja meestel raha.

Aga minu soovitus on: saatke PERSE kõik see tublidus! Või nagu Jorh Adniel Kiir ütles Suve filmis, kui sai teada, et ka Toots on Teelest ilma jäänud: "Häh, sa vaata mind, las minna!"

Seda on muidugi kerge öelda, aga raske teostada. Sest lapsepõlvest peale on õpetatud olema tubli, ning seda õpetust tambib meedia edasi. Ent, tegelikult, kas see tublidus ka kuhugi välja viib?! Kui vaatame riigi tasandil, siis kas Eesti riik on õnnelikum sellest, et oli viimase peal tubli?! Vastupidi, praegu on just kõige tublimas Eestis kriis kõige suurem.

Sama lugu on inimese tasandil: kui su latt on kõrgele seatud, ja eesmärgid vinged, ning selleks kõigeks ka palju tööd tehtud, tubli oldud, siis võib väiksemgi tagasilöök olla suisa hukatuslik. Ja nii ongi: need, kes olid kõige tublimad, on veel kõige suuremas kriisis, kõige rikkam mees Toomas Sildmäe kihutab purjuspäi autoga linnas ringi ja peksab oma lähedasi. Ometi veel nats aega tagasi oli ta väga tubli, ta oli kõigile eeskuju, koos oma kaasa Ülle Kaldveega. Või kui vaadata neid perekondi, kus viimasel ajal on olnud tragöödiad, kas siis keegi on teise surnuks tulistanud, või on keegi endalt elu võtnud, siis mis on nende surmade põhjus? Kas see, et enesetapja oli lihtsalt värdjas, või teise maha lasknud üks mõrtsukas, nagu on ka väidetud. Umbes nii, et üleöö said neist sellised koledikud. No kuulge! Põhjus oli selles, et nad kannatasid, pikalt ja koledalt, ning lõpuks kannatus katkes.

Mingis mõttes tasuks uuesti heita pilk nõuka aja lõpu aegsesse aega. Kus siis ei uskunud enam keegi ilusaid jutte kommunismist, kuigi selle kommunismi nimel oldi enne seda valmis hirmsat moodi tööd rabama, selle nimel oldi sõditud ja tapetud, suuri ohvreid kantud. Ja see, kommunism, oli alati ainult paari sammu kaugusel. Pärast selle, nn kommunistliku diktatuuri kokkuvarisemist hakati rääkima imelugusid kapitalismist, kus siis lõpuks pidid kõik inimesed elama nagu Dallase seriaali kangelased. Ja algul ehk tunduski see nii, kõik see paradiis oli vaid paari sammu kaugusel: veel mõni laen, mõni hea töökoht, mõni hea investeering, ent nüüd ei usu enam keegi neid jutte. Inimesed vaatavad, kuis endal hing sees püsib. Ja keegi ei tea, milliseks maailm lähiaastatel üldse kujuneb, ning milline "kord" valitseb. Seetõttu ei julge keegi ka eriti investeerida, sest kardetakse huupi tulistada. Poliitikud räägivad küll, et vanad ajad tulevad peagi tagasi, vaja vaid toimetada ära sellised "pisiasjad" nagu euro tulek või Iraagi sõda, ent tegelikkuses kõlab see jutt ikka õõnsalt. Sest viimase 100 aasta suurim kriis pole kaugeltki veel läbi ja mitte keegi ei tea, kuidas ja millega see lõppeb.

Sestap pole mõtet kellelgi huupi tulistada, vaid, minupärast kasvõi lähtuda loosungist "mõisa köis las lohiseb". Eestlane oskab seda küll, ja mulle tundub, et Kivirähu lugu rehepapist on kujunemas uue aja piibliks. Võibolla on oskus olla moonakas just see põhjus, miks eesti rahvas on nii kaua vastu pidanud. Kui sul on kõigest poogen, siis ei võta sind ei püssi- ega ussirohi.

Ja elus kipub olema nii, et kui loobud püstitamast üle jõu käivaid eesmärke, toimetad tasa ja targu, siis saadab sind lõpuks kõige suurem edu. Sest kus on praegu need ratsa rikkaks mentaliteeti kandnud Peep Vain ja Villu Parvet ning nende jünger Indrek Pertelson?  Kiirelt tulnud raha on ka kiirelt läind ja mehed tülli läinud. Ning justnagu lõigatult on meestel ka kõik mõtted otsas.

Siin üks meenutus ka vanadest aegadest (mis võib juhtuda, kui oled liiga tubli):


Link on siin: http://www.youtube.com/watch?v=m4qPH0LDxeg.

14 kommentaari:

Edmund ütles ...

Äge sissekanne. Krt mis te üldse Keskiga mehkendate, tehke Irjaga omaenda Laiskade Partei vms! We're lazy and proud of it! :)

Soovitan kindlasti pilgu peale visata ka veebisaidile, mis seob filosoofilisest vaatenurgast lähtuvalt kahtluse alla terve selle teema, et miks inimene üldse töötab.

Inno ütles ...

No vaatame, mis elu-eluke toob. Ega elu pole jänes, mis eest ära jookseb, nagu öeldakse.

Kui praegu töö lõpust räägid, võid peksa saada, ent kui see töötute erakond (mis pole veel organiseerunud) lõpuks kaineks saab, siis kindlasti on vaja miskit ette võtta. Seda nõuab juba elu ise.

Anonüümne ütles ...

kui teil üks hetk pärandus ja laenuraha otsas, aga pank nõuab endiselt oma, küll sis räägite veits teist juttu

Inno ütles ...

no siis tulebki see erakond teha he-hee. pank on ikka inimese jaoks, mitte vastupidi. he-hee.

Anonüümne ütles ...

tundub, et kellelegi astuti jälle konnasilma peale

Edmund ütles ...

Enamasti püütakse muide tubli ikka olla tehes töid, mida ei armastata. Mida tehtakse vaid raha pärast. Mistõttu pole tegelt mingi ime, et töösse suhtutakse niivõrd küüniliselt. Samas keegi mahetalunik, kes ise oma aiamaal ja kasvuhoones mässab, võib oma tööd tehes õnnelik olla. Või isegi, kui polegi võimalik leida tööd, mida kirglikult armastada, siis vähemalt mingi talutav variant ikka võiks leiduda. Trikk on selles, et kas sa tuled pärast töölt koju täis energiat või oled sa rampväsinud. Ja sest ka sõltub, kas saad olema õnnelik.

Töö vast ei lõpe. Küll aga usun, et tulevikus hakatakse rohkem rõhku panema isiklikule autonoomiale, kui et raha taga ajamisele. Moodsa palgatöö suurim probleem ongi autonoomia puudumine.

Mis puutub laenurahasse, siis ma varem tõesti kadestasin Irjat, et ta sai päranduse ja puha. Ent siis sai mulle selgeks, et Tähismaadel on laenud-liisingud. Tõttöelda ei tahaks küll iga kuu mingi maasturi eest 10t plekkida. Ega siis teine 10t otsa kodulanu. Nii et rohi ei ole alati rohelisem teisel pool. Kui sul on sääste ja null võlga, siis see on piisav põhjus olla õnnelik, isegi kui pealtnäha oled naabrist kehvem.

Anonüümne ütles ...

Huvitav jah Innolt Irjalt nõuda teistelt jumalteab mis lindprii elu, kui ise on tavalised panga orjad.

Anonüümne ütles ...

Võibolla see ongi Tähismaad Ansipi vastu keeranud, et buumi tippajal võtsid nad mitu miljonit laenu, arvates et ükskõik mis läheb - oma Tartu maja saavad ikka maha müüdud ja sellega võla tasutud. Kui aga buum otsa sai, muutus maja väärtusetuks puukuuriks, aga laen on ikka veel aastakümneteks seljas.

Anonüümne ütles ...

23:37, sa tahtsid öelda - Tallinna reservfondi orjad?

Anonüümne ütles ...

23.40 ei ma mõtlesin ikka et panga orjad. Mõnda aega tagasi, kui Inno ja Irja sarnaseid tekste rohkem vorpisid - stiilis "inimene peab olema vaba, tööl pole vaja käia, raha pole mõtet taga ajada" jne, tuli Hundioru Nirti blogist välja, et tegelikkuses on "vabaduse jutlustajatel" Tähismaadel Hansapanga ees miljoneid võlgu. Ilmselt on siiamaani.

Anonüümne ütles ...

Nüüd ma saan aru, mis raha eest reisiti ja uhketes hotellides elati! Aga vähemalt nägi vaesem pööbel ka I ja I fotodelt ja videotest, kus kuningad pesevad ja hädal käivad!
iluspoiss

Anonüümne ütles ...

paradoks seisnebki selles, et sa saad kõik, millest loobud.

Anonüümne ütles ...

Veel üks keskerakonna valija teie kollektsiooni

Anonüümne ütles ...

Väga tark jutt sinult Inno.

Respect!