NATO kriis ja Eesti

Väljavõte Postimehe veebist.

Anne Applebaum kirjutab, et sõda Afganistanis kirjeldab iga seal osalev riik kui oma sõda, kuigi see on esimene NATO sõda. Ning et selline asjade käik on ohtlik NATOle.

Tõepoolest, NATO näib olevat kriisis. Ehk, üha raskem on põhjendada selle organisatsiooni vajadust, mis loodi vastukaaluna Varssavi pakti organisatsioonile, et kaasa lüüa Lääne ja NLiidu vahelises külmas sõjas. See külm sõda lõppes paar aastakümmet tagasi NLiidu kokkuvarisemisega. Misjärel enamik Varssavi pakti riike astus NATOsse.

Ka Eestis mainitakse seoses Afganistani sõjaga üha vähem NATOt. Ja üldse on NATO suhtes tulnud huvitavaid seisukohti, näiteks see, et NATOl pole Eesti kaitsmise plaani. Mida ilmselt pole, kuna Eesti jaoks ei nähta vaenlast. Eestlased ise küll peavad vaenlaseks Venemaad, aga Lääs, kes teeb Venemaaga tihedat koostööd, ei taha sellest midagi kuulda.

Ehk siis: iga liikmesriik näeb NATOt vaid tema enda kitsaste probleemide lahendajana, samas kui NATO kui organisatsioon otsib oma identiteeti, õigustust eksistentsiks, osaledes sellistes globaalsetes pingekolletes nagu Afganistan. Kuigi räägitakse, et NATO liikmesriigid tegutsevad Afganistanis pelgalt selle organisatsiooni esimese viiuli, USA huvides. Et kontrollida rahvusvahelist uimastikaubandust, mille suurim turg on USA.

Ma usun, et ka eestlased on NATOs pehmelt öeldes pettunud. Lubati kaitset Venemaa eest, tegelikkuses aetakse eesti poisse sinnasamasse Afganistani sõtta, kus eesti poisid surid juba NLiidu ajal. Mis on eestlaste jaoks kahtlemata totter ja kahandab ühiskonna silmis NATO usaldusväärsust. Sest kui ikka jõutakse sinnamaale, kus iga eestlase perekonnas on keegi, kes on Afganistanis hukkunud, ja see aeg ei pruugi olla enam mägede taga, siis mis usaldusest saab enam NATO puhul rääkida. Kui see kõikvõimas organisatsioon jääb tegelikkuses alla isegi Afganistanile. Mis kaitset saab see pakkuda Eestile?

Ohu märk oli ka Gruusia, kus siis grusiinid, samuti NATO toel said haledalt peksa Vene sõjaväelastelt. Seakisa oli küll kõva, ja seda tegid ka Eesti poliitikud eesotsas Mart Laari, Toomas Hendrik Ilvese ja Indrek Tarandiga, aga tolku sest, paraku, polnud mitte midagi. Kuigi asjapulgad kirusid kõvasti Venemaad, tekkis igal peaga mõtleval eestlasel pärast seda loomulikult küsimus: kas SELLIST abi pakub NATO ka Eestile, kui peaks tekkima konflikt Venemaaga. Ja, nagu on selgunud, polegi NATOl isegi mingit plaani puhuks, kui Venemaa peaks Eestit ründama. Mida, nagu öeldud, põhjendatakse sellega, et Venemaa ei kujuta Eesti jaoks ohtu. Ent ei saa jätta jälle tähelepanuta, et ka Gruusiale ei kujutanud Venemaa mingit ohtu (Gruusia oli SRÜ liige!!!), ent leidus üks hull lendur, kes alustas sõda Venemaaga. Selline areng pole välistatud ka Eestis. Või on?!