Indrek Tarandist, judo strateegiast ja erakondadest

Viimase aasta ilmselt suurim pähkel kogu Eesti ühiskonna jaoks oli Indrek Tarand oma 100 000 häälega europarlamendi valimistel, kus üks mees sai samapalju hääli kui terve Keskerakond ja märksa rohkem hääli, kui mitmed ülejäänud erakonnad kokku. See oli ühelt poolt fenomen, teiselt poolt näitas, kui hästi töötab judo strateegia, kui seda oskuslikult kasutada.
Judo strateegia on selline lähenemine, kus kasutatakse vastase jõudu ja suurust enda kasuks. Indrek Tarandi kampaania vundament oli rajatud tõsiasjale, et kõik need tegelased, kes europarlamendi valimistel kandideerisid, või vähemalt enamus neist ei kavatsenudki Brüsselisse kunagi minna. Ehk olid nn peibutuspardid. Ja paradoks oli see, et mida rohkem need nn peibutuspardid end reklaamisid, aga plakateid oli täis riputatud terve Eesti, seda rohkem kogus populaarsust Tarand. Samuti häirisid valijat kinnised nimekirjad, kus ei saanud hääletada mitte konkreetse kandidaadi, vaid kogu nimekirja poolt. Tarand tabas väga hästi vastase nõrka kohta, ja oskas kasutada vastase jõudu ja suurust enda kasuks. Sisuliselt prantsatasid suured vastased oma jõu all ise kokku. Sest, tõepoolest, valija tahtis teada, keda ta sinna Brüsselisse siis lõppude lõpuks ikkagi valib. See jäi talle selgusetuks. Ning protestiks parteide endi loodud komejandi vastu hääletas suur osa valijaid Tarandi poolt. Mitte sellepärast, et neile oleks Tarand meeldinud, vaid seetõttu, et nad olid senise süsteemi vastu. Ja Tarand oli ainus, kes mängis end selgelt senise süsteemi vastu.

Tarand kasutas küll ühelt poolt ära unikaalset olukorda, teiselt poolt istutas ühiskonda viiruse, millest ei toibu lähiajal ilmselt ükski erakond. Nimelt on see nn peibutuspartide süsteem omane mitte ainult europarlamendi, vaid kõikidele teistele valimistele. Seal pole küll kinniseid nimekirju, aga põhimõte on sama. See on olnud, mis seal salata, üks Eesti erakondade alustalasid. Kus siis erakondade juhtoinad, kui nii võib nimetada, veavad sisse terve rea tegelasi, kes üldse hääli ei saa. Erakondade kampaaniad on üles ehitatud nendele juhtoinastele, kellel pole tegelikult kavatsustki asuda täitma neid positsioone, kuhu nad kandideerivad. Näiteks kandideerisid kohalikel valimistel Tallinnas muu hulgas Kristiina Ojuland (kes oli just saanud europarlamendi liikmeks), Urmas Paet (välimisminister) ja isegi Laine Jänes (kultuuriminister). Ime veel, et ei pandud kandideerima Siim Kallast. On täiesti selge, et need tegelased ei kavatsenudki kunagi asuda Tallinna valitsema. Ja see oli paljuski põhjus, miks muud erakonnad peale Keskerakonna Tallinnas põrusid, sest Keskerakond ja selle juht Edgar Savisaar suutsid veenda valijat selles, et nad asuvad vähemalt ise Tallinna juhtima, kui nad valituks osutuvad. Mis tulenes aga ainult sellest, et Keskerakond pole riigis võimul ja ta sai oma kõvemad tegijad Tallinnas ausalt kandideerima panna.

Laiemas plaanis seab nn peibutuspartide fenomen erakonnad tulevikus väga tõsiste valikute ette. Erakonnad tuleb piltlikult öeldes lahti lammutada ja vundamendist alates uuesti üles laduda. On selge, et valija ei lase endaga enam lolli mängida. Läbi on see aeg, kus suured tuusad vedasid valimistelt valimistele sisse terve trobikonna nö klibakaid. Läbi on see aeg, kus erakonnad said valimistelt valimistele panustada oma kampaaniates vaid neile juhtoinastele, jättes ülejäänud kandidaadid varju. Läbi on ka ilmselt aeg, kus erakonnad peibutasid valijat kõiksugu avaliku elu tegelastega, kelle puhul oli selge, et nad valituks osutudes oma positsioone täitma ei hakka. Ning teistpidi: valimistel ei suuda enam läbi lüüa tegelased, kes ei suuda valijat veenda selles, et nad tõepoolest hakkavad neid valijaid tulevikus esindama. Või kelle puhul on kasvõi õhkõrn kartus, et nad ei hakka seda tegema.

Mis omakorda kahtlemata puhastab poliitikat, kui nii võib öelda. Kandideerimine muutub läbimõeldumaks. Poliitikasse jäävad inimesed, kelle jaoks on poliitika armastus.

Samuti ei saa öelda, et valija on loll või et demokraatia ei toimi. Toimib, ja kuidas veel! See ongi demokraatia võlu, et valija ei ole loll. Rahvas laiemas plaanis pole kunagi loll. Sellest lihtsalt ei saada pahatihti aru. Valija, vastupidi, on õppinud sellest, nn peibutuspartide süsteemist ja ei lase end enam lollitada. Ei lase endaga mängida. Valija on saanud targemaks. Ja teeb vastavalt sellele ka targemaid valikuid. Mis kokkuvõttes aitab ühiskonnal edasi areneda.

Paljud Eesti probleemid tulenevad sellest, et kõrgetesse esinduskogudesse on sattunud inimesed, keda tegelikult pole sinna valitud. Ja kes sellest tulenevalt pole suutnud rahva heaks midagi reaalset ära teha. Kes ei suuda ka esindada valijaid, kuna neid pole valitud, neil polegi valijaid ja sellest tulenevalt ka mingit vastutust. Nagu aeg on näidanud, ei suuda nende eest vastutada ka erakonnad.

Ma toon näite oma isiklikust elust. 2007. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Tartu linnapea Laine Jänes. Ta oli hea linnapea, aitas lahendada mu probleeme, ja ma andsin oma hääle talle, lootuses, et ta suudab Riigikogus Tartu valijate heaks veel rohkem ära teha. Jänes saigi Riigikokku, ja sealt edasi kultuuriministriks. Ent edasi läksid asjad hapuks. Jänase asemel sattus Tartu linnapeaks Urmas Kruuse, keda sinna polnud keegi üldse valinud. Kui mina kui valija pöördusin oma murega nüüd Jänese poole, siis ei saanud ta mind aidata, sest temast oli saanud kultuuriminister, kel oli endal kultuuri-ala muresid küllaga. Ta soovitas pöörduda Kruuse poole, ent Kruusel polnud mingit kohustust mind ära kuulata ja ta ei kuulanudki. See, et Jänes ja Kruuse olid samast erakonnast, ei mänginud mingit rolli. Ma tundsin, et olin saanud haledalt petta. Ja järgmisel korral ma enam head linnapead Riigikokku ei valiks (ära ei laseks), enne kui pole selge, kes saab tema asemel uueks linnapeaks ja kas see uus ka mind kui valijat esindab.