Natsid hukkasid Kloogal 3000 inimest, nende seas 800 venelast ja 700 eestlast

Puuriidad inimestega Kloogal, väljavõte Vikipeediast.

Üks infokild ajalehest The Times:

The Times |  October 6, 1944
FROM OUR SPECIAL CORRESPONDENT TALLINN, Oct. 5.
GERMAN MASSACRE IN ESTONIA VICTIMS BURNED ON PYRES.  Germans, on the eve of their flight from Estonia, burned the corpses of 3,000 Jews, Estonians, and Russians who had been shot by members of the Gestapo. The scene of the massacre was the village of Klooga, 20 miles from Tallinn, where one of the concentration camps in Estonia had been built for Jews from Vilna. During the last 12 months some 1,500 Jews had been employed there in conditions of great hardship. Food was scanty, and deaths from overstrain and exposure were a daily occurrence. On September 19, when they realized that the time for their departure was near, the Germans took steps to massacre all the inmates of the camp in addition to 800 Russians and 700 Estonians, including deserters from the German-raised Estonian army. When the Red Army reached Klooga six days later it found 85 survivors who had hidden in the roof of a building. It,was from these survivors and from Russian and Estonian members of the investigating committee that we today heard the account of the massacre. There were three places in the camp where evidence of the crime could be seen: outside the building where the survivors hid; the charred ruins of the building where about 800 are believed to have perished, and a ,field where nearly 2,000 were shot and their bodies burnt on pyres. About 600 women and 80 children are known to have been killed. Each pyre consisted of rows of pine logs which had been cut by the prisoners on the morning of their deaths. They were arranged in squares, in the middle of which was a flue. Above the first layer of logs fresh pine branches had been laid, and then another layer of logs. It was clear that the victims had been ordered to lie face downward, and were then shot through the back of the head. Other logs were then laid over the corpses, and further victims placed in position. The whole pyre was then'soaked in petrol and set on fire.

Uudis räägib sellest, kuidas Kloogal, enne sakslaste lahkumist Eestist 1944. aasta sügisel põletati puuriitadel juute, eestlasi ja venelasi, kes olid eelnevalt Gestapo poolt maha lastud. Massihukkamine toimus Klooga laagris, mis oli ehitatud Vilniuse juutide tarbeks. Viimase 12 kuu jooksul oli sinna toodud 1500 juuti, kes elasid rasketes tingimustes, iga päev suri mõni neist nälga või haigustesse. 19. septembril, kui oli näha, et lahkumispäev läheneb, hukkasid sakslased kõik laagri asukad, lisaks 800 venelast ja 700 eestlast, kelle hulgas oli Saksa sõjaväest deserteerunuid. Kui nõukogude armee jõudis kuus päeva hiljem Kloogale, leiti sealt eest 85 ellujäänut, kes olid varjunud ühe maja pööningule. Neilt ellujäänutelt ongi saadud kirjeldused toimunu kohta. Massimõrva oli võimalik tuvastada kolmest allikast: kõigepealt pööningult, kus vangid end varjasid, siis ühe hoone rusude vahelt, kus oli oma otsa leidnud 800 inimest ning põllult, kus lasti maha ligi 2000 inimest ning nende kehad põletati. Umbes 600 naist ja 80 last teati olevat tapetud. Iga riit koosnes männipuuhalgudest, mille vangid ise oma hukkamispäeva hommikul olid saaginud. Riidad olid ringikujulised ning keskele jäetud lõõr suitsu jaoks. Esimese rea peale laoti värsked männioksad, ning sellele laoti teine rida. Ohvrid kamandati riita pea alaspidi ja lasti siis maha lasuga kuklasse. Laipade peale laoti uus rida halgusid ning nende peale heitsid järgmised ohvrid. Puuriit kallati lõpuks üle bensiiniga ja süüdati.

Vikipeediast võib lugeda, et laagris oli olnud ka homoseksuaale.

Irja isa, kes oli sealsamas Eesti Leegioni väljaõppel, kinnitas samuti seda ja ütles, et oli näinud õppelaagri kõrval asunud vangilaagri juutidest vange mööda kõndimas kusagile, puuhalg seljas. Hiljem kuulis, et juudid olid sunnitud pikali heitma ning nii kihiti, üks kiht inimesi, teine küttepuud, lasti nad maha. Hiljem riidad süüdati.

Irja isa meenutuste kohaselt läks pärast seda lahti jutt, et Klooga õppelaager likvideeritakse, ning noori leegionäre viiakse Paldiskisse, kust neid pidi viidama laevaga Saksamaale. Eesti poisid otsustasid, et Saksamaale viia end ei lase ning umbes 200 meest kogunes lähedal asuvasse metsa, kus peeti kõnesid ja otsustati ise minna relvaga Punaarmeele vastu. Nad kuulsid, et sakslased põgenevad ning admiral Pitka organiseerib vastupanu. Nõnda liikus umbes paarisaja meheline grupp Keilasse. See oli 21. septembril 1944. aastal.

Kui liiguti Keila suunas, sõitis neile vastu paari sõiduautoga grupp kõrgemaid Eesti Leegioni ohvitsere, sealhulgas Johannes Soodla. Soodla lasi autol peatuda ning päris, kuhu liigutakse. Kuulnud vastust, laitis ta mineku ära ja hakkas veenma, et mehed läheks Paldiskisse, kuna vatupanu olevat mõttetu. See veenmine ostutus aga asjatuks ja õhtuks jõuti Keilasse, kuhu oli kogunenud märkimisväärne sõjaväeüksus mitmesaja mehega. Keila lahingust on olnud ka ajakirjanduses juttu.