Väljavõte Wikipediast.
Minus on alati tekitanud teatud hämmingut Eesti nn vabadussõda 1918-1920. aastal. Et kuidas, olukorras, kus polnud õieti olla ei riiki ega sõjaväge, käis järsku mingi suur sõda. Ma mõtlen just laiemas plaanis. Ja ka selle sõja kirjeldused on olnud hägused (ja veel eriti vabadussõja teemalised filmid!!!), kus siis peamiselt on kujutatud mingeid üksikuid episoode, ent kas siis tahtlikult või tahtmatult kõrvale hoitud laiemast haardest.
Ma usun, et enamusele ajaloohuvilistest ei tule see üllatusena, ent minu jaoks on üllatus (ja vabandan siin ette oma rumalust), et tegelikkuses on Eesti nn vabadussõda müüt. Seda just eemalt ja laiemalt vaadates. Ja etteruttavalt võib öelda, et paljuski selle tõttu, et sõda oli müüt, kadus suht ruttu ka vabadus.
Kõigepealt, Eesti ala on alates ristisõdadest, mil Eesti alad vallutati, käinud käest kätte vastavalt rahvusvahelistele lepingutele. Eestlaste jaoks tähendas see, mis seal salata, ühtede valitsejate asendumist teistega, ent asi käis vastavalt lepingutele. Nii sai Peeter I juhitud Venemaa Eesti alad enda kätte Nystadi rahulepinguga 1721. aastal, mille järgi jäi riigikeeleks saksa keel, vastu tulles sakslastest kohalike maaomanike soovile.
Euroopa kaart nägi 18. sajandi keskel välja selline (Vikipediast):
Nii, Eesti alad läksid Riia kubermangu koosseisu, mis nimetati 1796. aastal ümber Liivimaa kubermanguks, mis hõlmas praegusi Eesti ja Läti alasid ja mille keskus oli Riia. Mis oli Venemaa valduses kuni 1918. aasta alguseni, mil Saksa väed vallutasid Ukraina, Valgevene ja Baltimaade alad ning sakslaste laevad olid otsaga juba Peterburi all. Bolševike riik oli ohus, ning 3. märtsil nõustusid bolševikud rahulepingu tingimustega, millega Venemaa loobus Soome, Balti riikide, Poola, Ukraina ja Valgevene territooriumist Saksamaa kasuks. Selle leppe (Brest-Litovski rahuleping) ja nende territoriaalsete kaotustega väljus bolševistlik Venemaa I ilmasõjast. Saksamaa uutele aladele määrati valitsejateks Saksa kuningad ja hertsogid. Eesti ala kuulus Balti hertsogiriigi koosseisu.
Sakslaste võimutsemine jäi üürikeseks, kuna Saksamaa lõpetas I ilmasõjas tegevuse 11. novembril 1918. aastal ning 1919. aasta 28. juunil sõlmitud Versailles' rahulepinguga Saksamaa tükeldati, mille käigus loodi mitmeid uusi riike nagu Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia.
Balti riikide ja Poola abil loodi Venemaa ja Saksamaa vahele omamoodi turvatsoon, mida saabusid juba 1918. aasta hilissügisel turvama Briti laevad, mis võtsid üle Tallinna all bolševike laevad ning andsid need üle ametisse nimetatud Eesti võimudele. Ja NB!, alles seejärel algas Eestis mobilisatsioon. Ehk, ilma brittide abita poleks Eestis olnud mingit iseseisvust ega vabadussõda. Britid olid Versailles' leppe järgi Eesti vabaduse loojad ja valvurid, kes varustasid tärkavat riiki informatsiooni, relvade ja laskemoonaga. Ning olid huvitatud sellest, et ilmasõja käigus Balti sadamatesse toodud relvastus ei satuks sakslaste ega bolševike kätte. Eestlaste eest oli riik ära loodud, ning eestlased sobitusid ette antud raamistikku. Mis on oluline ka hilisemate sündmuste mõtestamisel: 1939. aastal anti riik kergekäeliselt ära, sest see riik oli 1918. aastal kergelt kätte saadud. Ja teiselt poolt kadus Eesti riik vastavalt NLiidu-Saksamaa lepingule, ehk nn Molotov-Ribbentropi paktile. Ehk: Eesti ala jagati NLiidu ja Saksamaa vahel, hilisemad südmused oli vaid vormistamise küsimus.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti riigi loojaks oli sõda, ja eestlased võivad seda nimetada vabadussõjaks ning selle üksikuid lahinguid esile tõsta, ent sisuliselt oli tegemist I ilmasõja, selle tulemi ning Versailles' rahulepingu tingimuste vormistamisega. Vähemalt sellisena nähti seda väljaspool Eestit.
Toon siia oma sõnade kinnituseks ühe artikli 1933. aasta Londoni ajalehest The Times:
The Times | January 18, 1933
THREE BALTIC STATES OPENINGS FOR BRITAIN
Imperial and Foreign By Alfred C. Bossom, M.P.
A visit to Lithuania, Latvia, and Estonia has convinced me that the Treaty of Versailles did well in bringing these States into being. Though once they formed part of the Russian Empire they preserved their own characteristics, their own tongues, and their own faiths. They have emerged from the upheavals of the War, and of the Peace, with their respective individualities not merely intact but deepened by the tribulations that preceded and accompanied and pursued their birth as independent States. The courses of the three Republics ran nearly parallel during the first few years of their independence. Each had been largely under the local domination of the Baltic barons, a group of German aristocrats who had possession of the best land and treated the natives as serfs. During the War the barons were driven out; after the War their estates were redistributed; and three nations of small- holders, financed by land banks, came into existence. Most of the peoples of Estonia, Latvia, and Lithuania thus live on their own farms, and for the necessities of life are largely self-supporting. For luxuries they must rely upon the products of foreign trade. This they are anxious to do, and of all countries Great Britain is the one with which they are most eager to carry on business. At present, while England is probably their best customer, German is the tongue which is most generally understood throughout the three Republics. They would gladly make English their second language; and the excellence of their school systems is such that, with the right kind of encouragement from us, a closer linguistic link might well be forged. The influence of centuries of German domination is not to be uprooted at once, and German industrialists are leaving nothing undone to secure for themselves the economic control of the three States. MARKET.; FOR BRITISH GOODS
This is a fate that the peoples of all three Republics unanimously dread. They would rather look to Great Britain for the coal, the machinery, the electrical equipment, and so on that their development will require. At present they sell to us about five times as much as they buy from us. It is not altogether their fault if their purchascs are not greater. There is a stable and an expanding market for British goods in these Baltic States if we have the energy and the adaptability to seize it. One of the first things done by each of the new-born Republics was to devise a complete educational system. Illiteracy today among the younger people is practically unknown, and the schools in each State have proved a powerful instrument in knitting the people together and giving them a new sense of nationhood. Possibly the scholastic pace has been a little too hot. At any rate the difficulties of providing a scheme of education that will not be too costly and will not gradually alienate the pupils from the agricultural life for which most of them are destined are proving as formidable in Lithuania, Latvia, and Estonia as anywhere in the world. There are only, for instance, I.900,000 people in Latvia; yet the University at Riga-a University that is unique in deriving much of its endowmcnt from an hotel-is daily attended by 9,000 students. THE RIGA LOAN It would be difficult to name a small country that has handled its post-War problems with more public spirit than Lithuania, one of the few countries in the world that are paying their way. The cost of its official services is about one-half of the cost per capita of similar services in the neighbouring State of Latvia. The Lithuanians have organized the business of agriculture with consummate success, and their stockyards and sugar refineries are exemplary. But they badly need more and better roads, and there seems no reason why British contractors should not be building them. At every factory I visited where British coal was being used the fact was pointed out with genuine pride. Latvia suffered during the War as much relatively as any of the belligerent lands. Not less zealous than her southern neighbours in hastening on the work of reconstruction, she has not been so prudent in matters of finance. The possession of Riga, with a population of about 400,000-about 200,000 less than in the days of pre-War prosperify-is more of a liability than an asset. Latvian credit abroad, and particularly in Great Britain, is still impaired by her failure to adjust the Riga loan, a loan made to the city just before the War when it was still in Russian ownership. The leading men of the city have worked out a system of exchange with France and Germany that has proved a great aid to business. They will gladly do the same with us when the Riga loan difficulty has been removed, and we can then build up an export trade commensurate with what we are paying for their butter, bacon, and timber. Living in Riga is cheap and the local method of food supply and distribution is the most ingenious and economical I have encountered. Out of the aeroplane and airship hangars erected by the Germans the Latvians have constructed covered markets, divided into hundreds of little shops, each with a 10ft. front and l0ft. deep. The river runs by the market, and the scene at 6 o'clock on a Saturday morning, when the farmers bring in their produce by boat and the chaffer- ing with the shopkeepers begins, is Covent Garden in its bustle and Venice in its setting. All the fish are kept in tanks and sold alive. The housewife picks out the one she wants, it is taken out in a net, and carried home fresh from its native element. They need our coal and machinery in Latvia. It is. a country of small orders, but not so small as not to be worth consideration. When the credit situation is disentangled many profitable businesses await our manufacturers if they will send out the men who will look into the country's requirements, speak some language that the people can understand, and make friends with them. The feeling in Latvia towards Britain is cordial and the desire for closer business and cultural relations is universal. Of the three new Baltic States Estonia is the most historic and its capital, Tallinn (formerly Reval), a completely walled city like Carcassonne, red-roofed and wave-washed, is the most striking city of the Baltic. The Estonians are practical people and they have given an eminently practical turn to their educational system, especially to their girls' schools, where dressmaking on a profit-sharing basis forms part of the curriculum. They are careful spenders and they are building up a prosperous country and a fleet with which to trade with the outer world. Here again I found the utmost friendliness towards England and a desire to make English the second language. These three Baltic Republics deserve our support and our interest, for cultural and political as well as commercial reasons. There is not a Bolshevist among them. Any doubt about them is not due to their seemingly precarious position as buffer States, but to the apprehension that in forming themselves into three separate Governments they may have shouldered a greater burden of overhead expenses than they will be able to carry. The entire British Empire is represented in all three countries by one Minister, whose residence is in Riga. But all three countries maintain separate and fully equipped Legations in London. The Latvian trade delegation, consisting of M. Kacen, director of the Trade Department, and M. Ekis, director of the Foreign Ministry's Western Department, arrived in London on Tuesday evening and yesterday visited the Board of Trade. The delegation are empowered to negotiate with the British Government for a new Anglo-Latvian trade agreement.
THREE BALTIC STATES OPENINGS FOR BRITAIN
Imperial and Foreign By Alfred C. Bossom, M.P.
A visit to Lithuania, Latvia, and Estonia has convinced me that the Treaty of Versailles did well in bringing these States into being. Though once they formed part of the Russian Empire they preserved their own characteristics, their own tongues, and their own faiths. They have emerged from the upheavals of the War, and of the Peace, with their respective individualities not merely intact but deepened by the tribulations that preceded and accompanied and pursued their birth as independent States. The courses of the three Republics ran nearly parallel during the first few years of their independence. Each had been largely under the local domination of the Baltic barons, a group of German aristocrats who had possession of the best land and treated the natives as serfs. During the War the barons were driven out; after the War their estates were redistributed; and three nations of small- holders, financed by land banks, came into existence. Most of the peoples of Estonia, Latvia, and Lithuania thus live on their own farms, and for the necessities of life are largely self-supporting. For luxuries they must rely upon the products of foreign trade. This they are anxious to do, and of all countries Great Britain is the one with which they are most eager to carry on business. At present, while England is probably their best customer, German is the tongue which is most generally understood throughout the three Republics. They would gladly make English their second language; and the excellence of their school systems is such that, with the right kind of encouragement from us, a closer linguistic link might well be forged. The influence of centuries of German domination is not to be uprooted at once, and German industrialists are leaving nothing undone to secure for themselves the economic control of the three States. MARKET.; FOR BRITISH GOODS
This is a fate that the peoples of all three Republics unanimously dread. They would rather look to Great Britain for the coal, the machinery, the electrical equipment, and so on that their development will require. At present they sell to us about five times as much as they buy from us. It is not altogether their fault if their purchascs are not greater. There is a stable and an expanding market for British goods in these Baltic States if we have the energy and the adaptability to seize it. One of the first things done by each of the new-born Republics was to devise a complete educational system. Illiteracy today among the younger people is practically unknown, and the schools in each State have proved a powerful instrument in knitting the people together and giving them a new sense of nationhood. Possibly the scholastic pace has been a little too hot. At any rate the difficulties of providing a scheme of education that will not be too costly and will not gradually alienate the pupils from the agricultural life for which most of them are destined are proving as formidable in Lithuania, Latvia, and Estonia as anywhere in the world. There are only, for instance, I.900,000 people in Latvia; yet the University at Riga-a University that is unique in deriving much of its endowmcnt from an hotel-is daily attended by 9,000 students. THE RIGA LOAN It would be difficult to name a small country that has handled its post-War problems with more public spirit than Lithuania, one of the few countries in the world that are paying their way. The cost of its official services is about one-half of the cost per capita of similar services in the neighbouring State of Latvia. The Lithuanians have organized the business of agriculture with consummate success, and their stockyards and sugar refineries are exemplary. But they badly need more and better roads, and there seems no reason why British contractors should not be building them. At every factory I visited where British coal was being used the fact was pointed out with genuine pride. Latvia suffered during the War as much relatively as any of the belligerent lands. Not less zealous than her southern neighbours in hastening on the work of reconstruction, she has not been so prudent in matters of finance. The possession of Riga, with a population of about 400,000-about 200,000 less than in the days of pre-War prosperify-is more of a liability than an asset. Latvian credit abroad, and particularly in Great Britain, is still impaired by her failure to adjust the Riga loan, a loan made to the city just before the War when it was still in Russian ownership. The leading men of the city have worked out a system of exchange with France and Germany that has proved a great aid to business. They will gladly do the same with us when the Riga loan difficulty has been removed, and we can then build up an export trade commensurate with what we are paying for their butter, bacon, and timber. Living in Riga is cheap and the local method of food supply and distribution is the most ingenious and economical I have encountered. Out of the aeroplane and airship hangars erected by the Germans the Latvians have constructed covered markets, divided into hundreds of little shops, each with a 10ft. front and l0ft. deep. The river runs by the market, and the scene at 6 o'clock on a Saturday morning, when the farmers bring in their produce by boat and the chaffer- ing with the shopkeepers begins, is Covent Garden in its bustle and Venice in its setting. All the fish are kept in tanks and sold alive. The housewife picks out the one she wants, it is taken out in a net, and carried home fresh from its native element. They need our coal and machinery in Latvia. It is. a country of small orders, but not so small as not to be worth consideration. When the credit situation is disentangled many profitable businesses await our manufacturers if they will send out the men who will look into the country's requirements, speak some language that the people can understand, and make friends with them. The feeling in Latvia towards Britain is cordial and the desire for closer business and cultural relations is universal. Of the three new Baltic States Estonia is the most historic and its capital, Tallinn (formerly Reval), a completely walled city like Carcassonne, red-roofed and wave-washed, is the most striking city of the Baltic. The Estonians are practical people and they have given an eminently practical turn to their educational system, especially to their girls' schools, where dressmaking on a profit-sharing basis forms part of the curriculum. They are careful spenders and they are building up a prosperous country and a fleet with which to trade with the outer world. Here again I found the utmost friendliness towards England and a desire to make English the second language. These three Baltic Republics deserve our support and our interest, for cultural and political as well as commercial reasons. There is not a Bolshevist among them. Any doubt about them is not due to their seemingly precarious position as buffer States, but to the apprehension that in forming themselves into three separate Governments they may have shouldered a greater burden of overhead expenses than they will be able to carry. The entire British Empire is represented in all three countries by one Minister, whose residence is in Riga. But all three countries maintain separate and fully equipped Legations in London. The Latvian trade delegation, consisting of M. Kacen, director of the Trade Department, and M. Ekis, director of the Foreign Ministry's Western Department, arrived in London on Tuesday evening and yesterday visited the Board of Trade. The delegation are empowered to negotiate with the British Government for a new Anglo-Latvian trade agreement.
Kus siis artikli autor kiidab kõigepealt Versailles' rahulepingut, mis kutsus ellu kolm Balti riiki, mis olid olnud Vene impeeriumi osa, ent mis säilitasid oma eripära, keele ja usu. Mis siis kirjeldab, kuidas kõik kolm rahvast allusid varem Balti parunitele, grupile Saksa aristokraatidele, kellele kuulusid paremad maatükid ja kes suhtusid kohalikesse nagu teenijatesse. Sõja ajal aeti parunid välja ning pärast sõda jagati nende maatükid laiali. Artiklist tuleb välja, et enamik rahvast elab oma taludes ning tegeleb naturaalmajandusega (toodavad kõik vajaliku ise), enamik luksesemeid ostetakse välismaalt, kus britid on meelsasti abiks nendega varustamisel. Eestlased õpivad hoolsalt inglise keelt, et brittidega äri ajada, ent Saksa töösturid teevad kõik, et oma positsioone säilitada.
Artiklist tuleb välja, et britid on väga huvitatud laenudest, näiteks Riia laenust, mis võeti veel tsaariajal, õigemini siis selle laenu tagasisaamisest, millest sõltusid Läti-Briti kaubandussuhted.
Artikli autori jaoks näib tegevat muret asjaolu, kas kolm riiki suudavad riigi koormat kanda. Kui näiteks Inglismaal oli üks saatkond kolme Balti riigi peale Riias, siis kõigil kolmel Balti riigil olid eraldi saatkonnad Londonis.
NB! Küllalt aktuaalne teema ka täna: kõik kolm Balti riiki tahavad olla väga suurriikide sarnased, luues üha uusi ja uusi saatkondi üle maailma ning eraldades raha sinna ja tänna näljahädalistele, paisutades riigiaparaati, samas riigis endas maksukoormus pidevalt kasvab, tööd ei ole ning oma inimesed varastavad poest toitu, et lapsed nälga ei jääks.
19 kommentaari:
, Inno ära nüüd üle ka pinguta..võta paar kolm vaba päeva ja käi ntx Riigiarhiivis materjalidega tutvumas..
..ja ausalt öeldes..seda artiklit lugedes tuleb silmas pidada, et tegemist on nö mugandatud ja inglise lugeja jaoks pudiks nämmutatud ajalookäsitlusega..(nagu neid aeg-ajalt tehakse) mida hea hommikuse breakfasti juures lugeda enne tööle minekut...
..aga isenesest on alati hea lugeda, mida on meist arvatud..mõnikord aitab see paremini mõista tolleaegset mõttemaailma ja taustsüsteemi..
tropp pane ennast põlema
Vähemalt sellisena nähti seda väljaspool Eestit.
Issake jah, mida küll välismaalased meist arvavad - see on ju NII tähtis!! Salgame igaks juhuks maha jah, et eesti mehed reaalselt, relv käes, vaenlasega silmitsi seisid. Äkki siis välismaalased arvavd meist hästi.
Švejki parafraseerides - Urro, kas oleksid nõus ära sööma välismaa tõlgendaja sitta, isegi kui seal sees oleks karvu, mis kurku kõdistada ja sind oksele ajada võivad?
No nii, Inno ongi siis Valveelektriku tasemele välja jõudnud... eks võis ju arvata, et kaua see enam aega ei võta... Ja muidugi elagu Wikipedia, kõige autoriteetsem ja adekvaatsem allikas üldse, mille kõrval kahvatuvad kõik aastakümnete jooksul tuhandete erialainimeste jõupingutuste tulemusena valminud entsüklopeediad jm muud teatmeteosed!
ma pm kirjutan igap2ev valeinfot wikipediasse...k6ige kohta.
keda küll mõningad siinsed teemad nii valusalt puudutavad, et kohe vaja mölisema/sõimlema hakata. selle asemel, et väjendada teema suhtes oma seisukohta või lükata faktidega midagi ümber. samuti aru saamata, miks või mis võtmes on tahetud midagi öelda.
rumalate refinoorte ja kaposhnikute stiil.
Pole hullu, kohviku üks missioone ongi nende rumalate refinoorte ja kapošnikute harimine, et ei korduks 1939. või 1940. aasta.
Me oleme kõik koos tunnistajaks noore demokraatia sünnivaludele, sest õiget demokraatiat pole Eestis seni veel olnud, vähemalt viimase 1000 aasta jooksul mitte.
SELLES, ET INGLISMAA EESTI RIIGI "LOOJA" OLI, POLE MIDAGI HÄBIVÄÄRSET.
Peamine on siiski see, et unistus oma riigist oli eestlaste endi südames olemas. Ning selle ideaali eest asusid võitlema need, kes olid imperialistide propagandast rikkumata.
See on alati nii olnud.
Ka 1991 aastal olid eestlased valmis oma vabaduse eest verd valama, kuigi see vabadus jälle "kingiti".
Eestlased on tohutult vabadust armastav rahvas.
Miks need suured vabaduse-armastajad selle vabaduse siis niisama käest ära andsid?
artiklit ei saa kohe kindlasti hukka mõista alustel, et tegemist on Eesti ajalookäsitlusest erineva vaatevinklina. Suurriikide seisukohast see paraku nii oligi - Eesti iseseisvumine oli I MS, sisepingetes vaevleva venemaa ja Versaille rahulepingu tulem- Erinevate tegurite koosmõjul avanes kolmel väikerahval võimalus iseseisvumiseks.
Kui näiteks venemaa sisepoliitikas oleks valitsenud stabiilsus siis oleks nee mõned logisevad "kruvid" kiiresti kinni keeratud, nagu seda hiljem tehti.
See, et Eesti oma iseseivuse saavutamise eest sõdima pidi on hoopis teine teema, mida tuleks käsitleda teiste eelduste teostumise tagajärjena.
Iga tôsine ajaloolane muigab heatahtlikult praegu, sest sôltumata sündmustest, on iga jutustus nende sündmuste kohta alati omamoodi müüt ja sôltub vaatenurgast.
Proovi asja vaadata siiski rahulikumalt. Kui Vabadussôda ei olnud, siis miks hukkusid umbes 5000 meest sellel ajavahemikul lahinguväljal? The Ententi (Antanti) poolt vaadatuna hukkusid nad loomulikult suurema geopoliitilise mängu nimel, aga see ei välista, et lahinguväljal olev mees uskus, et vôitleb Eesti riigi eest. Ergo, tema jaoks oli Vabadussôda reaalsus.
Kui aga räägid Verseille'ist, siis oli seal ka Eesti delegatsioon, kelle ülesandeks oli teadvustada Eesti riiki iseseisva subjektina. Seega, see mis sündis, oli win-win olukorra ärakasutamine. Täpselt samamoodi kui 1991. augustis oli vaja ühelt poolt valmisolekut iseseisvumiseks ja teiselt poolt soodsat rahvusvahelist olukorda.
Ma siiski luban ka endale ühe mälestuse müüdiüllatusest. Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas ôpetati, et 13. sajandi vabaduvôitlust tuleks siiski vaadelda tüüpilise feodaalsôja kontekstis. See tähendab, et omajagu oli ka neid eesti ülikuid, kes vôeti vasallitôotusega kohaliku maad administreerima, nii et hilisema Eesti ja Liivimaa rüütelkonna hulgas oli päris mitu tegelikult eestlastest pôlvnevat perekonda. Niisamuti on huvitav, et alles 15. sajandi alguses keelati talupoegadel relvakandmine. Ja kuna Ordu kasutas eestlasi hiljem abiväena nii leedulaste kui venelaste vastu, siis vôib aru saada, et tolleaegne integratsioon oli palju keerukam ja rahvuspôhine konflikt väiksem, kui lihtsustatud Ümera lahingu jüngrid seda on näinud 19. sajandi romantismi valguses. Kuid piisab kui vôtta kasvôi Baltisaksa ajalookirjutamise traditsioon ja pilt saab vastuolulisem.
Selles, et Inno siia igasugu vahvaid ajalookäsitlusi üles paneb, pole ju midagi hullu. Kõik tervise-, naiste- jm ajakirjad ju ka teatavad iga natukese aja tagant, et "teadlased on avastanud, et"... ja siis natukese aja pärast, et "teised teadlased on avastanud, et see, mida eelmidsed on avastanud, pole üleüldse nii"... ja siis tulevad kolmandad, kes ka on midagi avastanud jne. Iga lugeja enda asi on oma eelneva ettevalmistuse ja terve mõistuse põhjal otsustada, kas igat "avastust" ka tõe pähe maksab võta. Sama nende "ajalookäsitluste" ja "avastustega" - no et lase nemad siis olla. Aga hulluks läheb asi siis, kui Inno ise hakkab ajaloolast või muud "teadlast" mängima, siis tahaks küll vahel poriseda, et tule taevas appi. Nojah, eks siis võtad jälle terve mõistuse appi ja mõtled, et ahnohjah, see ju Inno, "master na vsje ruki", nagu ütleks Irja endine kõige suurem sõber Puskari-Petja. Ja mis tähtsust selle blogi seisukohat sellel, et kõhugaaside vallas on Inno vaieldamatult suurem spetsialist kui ajaloo alal, kõhugaasidega jälle ei saa üldse hästi Eesti riigile ja rahvale ära panna.
Tõsine küsimus 20:11nele ...
Kas SINA TÕESTI olid valmis VERD valama 91sel? Samal ajal kui mitmed eesti patrioodid juba läände tõmbasid või olid tõmmanud?
Mina tunnistan ausalt, et MINA ei olnud. Kas SINA olid valmis SUREMA?
Ja vee juurde, mina ei võtaks iialgi surra teise eestlase eest. Ma arvan, et me oleme üksteise jaoks lootusetult blaseerunud sead. Kas sina sureksid sea eest?
Laulupidu ajab selle pärast meid kõiki nutma, et meie seahinged aimavad, et elu võiks hoopis teistsugune olla, kui me oskaks sigatsemise järele jätta.
Kui on vaja mingit kiiret illustratsiooni mida ma silmas pean sigatsemise all, vaata näiteks seda .... http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=102851
Väike parandus Ilmarile: talupoegadelt võeti relvakandmisõigus 1507. aastal, ehk 16. sajandi alguses. Muuseas keelati avalik relvakandmine, kodus võisid ja ilmselt pidigi sõjakäikude tarvis relvi jätkuvalt pidada (http://et.wikipedia.org/wiki/Wolter_von_Plettenberg#cite_note-4).
Naljakas on see, kuidas IjaI on võtnud oma pühaks kohustuseks, kõik mis eestiga ja eestlusega seostub maha teha. Kui kuskilt leiab mingit sitta eestlaste kohta, tuleb seda rohkem uurida ja avaldada. Kui kuskilt ilmub välja mõni suur eesti vastane siis IjaI tõttavad kohe sõprust kinnitama ja ei taha olla kellegi sõber, ks teab midagi positiivset eesti kohta. Miks see nii on huvitav?
Sellist asja, et oma laste päästmiseks, tuleb nende emal oma keha nö. müüki panna, on ajloost ikka ette tulnud ja küll tuleb veel. Aga see kuidas sllist tegevust hinnatakse(või ei hinnata) on juba teine lugu. Ühed leiavad, et tegu on ennasohverdav, teised, et kangelaslik, kolmandad möönavad vaid, et lits, mis lits, siinjuures on veel variante. Ja kõige räigemalt sõimavad ikka need, kes sellise teguviisi tagajärgedele vastanduvad, neid võib nimetada ka lihtsalt vaenlasteks. Näiteks need, kes selle tegevuse tulemusena päästeti, suhtuvad kindlasti hoopis teisiti, kui need kes olid kõrvaltvaatajad, või sekkunud muud viisi.
Eks Eesti ajaloo hindamisega on suht samuti, Eesti pojad-tütred vaatavad sellele teisiti ja andestavad nii mõndagi, samas kui igasugu muud inimesed näevad asju teisiti.
Just jäi silma paar pealkirja "Postimehest", üks rääkis midagi Eesti olümpiadelegatsiooni viie parima hulka tulekust ja teine oli Linnart Mällist, kui vaikima sunnitud rahvaste eestkõnelejast. Mõlemi uudise pragmaatiline külg ei oma globaalselt mingit väärtust, aga kellegile siin maanurgal võib siiski anda piisava hulga enesekindlust, et võimelised ollakse ka siin.
Hea aasja nimel ei saa valetamata, see on juba väga vana tõde. Küsimus jääb pigem, kes millise tõe valib. Inno tõde sarnaneb kahtlaselt Bäckmani omale, kusjuures Backman on venelastel sõna otseses mõttes munepidi peos, uurige tema seksuaalseid telgitaguseid. Huvitav midapidi Inno peos on, ma pakun RAHA. "Lugupeetud majandusajakirjanik" on suutnud teha väga rumalaid otsuseid, tundub et teile visatud nöörijupp hakkab teid vaikselt pooma!
PS.elektrist saab kasuka.
Innole:
Miks vabadustarmastav rahvas 1929ndal midagi ei teinud? Sest tegemist oli distsiplineeritud sõjaväega, kes täitis oma ülemate käske. Eks 1940ndal väikestviisi ka sõditi.
1991 aastal olin ma tõesti valmis verd valama. Olen seda ka nüüd. Eesti Riik on liiga väärtuslik, et seda anastajatele loovutada. Mul oleks häbi pärast peeglisse vaadata.
See pole ju mingi üllatus, aga küsimus on perspektiivis. Meie jaoks oli see vabadussõda, pole tähtis, kas relvastust saadi jumalalt või kuradilt või mõlemalt.
Postita kommentaar