Inno ja Irja.Nii,et teie siis ei tunnista,et ajakirjandus on viimastel aastatel ikka nii alla käinud,et süda läheb pahaks.Uskumatu,mida ikka üks ennast "ajakirjanikuks" nimetav lollpea suus ja sulest raha vöi kliki eest välja vöib ajada.Aga,eks ta ole,nagu ahvas,nii ka ajakirjandus-öel,tige,kade,verd-ja pisaraid ihkav.Kahju.
Eelmisele, mine söö tabletid ära ja ära rohkem peale võta, kirjaoskus sul, sitaratas, 1 klassi tasemel ,aga näe, kapokoeraks kõlbad küll, haukumine edeneb päris kenaste.
Jumala abiga jõudsin eile tagasi Londonisse. Kuigi ma olen endiselt haige, puperdas süda Heathrow lennujaamas nagu armunud teismelisel. Hing ihkas tagasi Londonisse.
Kuigi ma vahel jonnin siinse nigela ilma üle, kuulub mu süda siiski Londonile ja Inglismaale.
See on koht, kus ma tahan elada ja olla. Siit peab lihtsalt vahel ära käima, puhkama ja end laadima - nii nagu Eestiski - tagasi tulles on see taas parim koht maailmas.
See on igavesti hea tunne, kui sa tead et elad kohas, mida su süda on alati otsinud ja ihanud!
Kuigi ma jäin seekord Californias meeletult haigeks, ei ole ma kunagi tundnud soovi sinna kolida. Eelmise aasta veebruaris käis korra tuhin peast läbi, et pakiks asjad ja läheks hoopiski Los Angelesi. Kõik need galapeod ja staarid - tööd oleks seal kuhjaga. Aprillis läksin uuesti maad uurima ja jõudsin arusaamale, et kõik tundub ilus ja parim kui üht või teist maad külastada turistina. Koha peal elades on aga lugu teine.
USA on minu meelest majanduskriisis kannatada saanud justkui kõige enam. Nii palju virinat ja murelikke nägusid ei ole ma trehvanud mitte kuskil mujal maailmas, kuigi viimase aasta jooksul olen ma reisinud nii Eestis, Argentiinas ja mujal. Minu meelest on majanduskriis kõige rohkem jalust löönud just ameeriklasi, kes on harjunud stabiilse elu heaoluga. Argentiina ja Eesti on minu jaoks paljuski sarnased - majanduskriise ja raskeid aegu on need mõlemad riigid läbi elanud kordades ja just seepärast tundub mulle, et me saame selle kõigega paremini hakkama kui yankied.
USA teles arutatakse majanduslangust iga kümne minuti järel. Mis see endaga kaasa toob jne. Päeva lõpus on lihtsalt enesetapu tunne. Kui muidu veel saaks kuidagi jalad alla, siis meedia ja ümbruskond ajab paanikasse. Suurbritannias on inimesed natuke positiivsed ja rahulikumad. Sellist pidevat paanikat küll ei ole. Kuigi miljonid inimesed on tööta, säilitavad britid mõistuse.
Neil on anne majanduskriisi jälgida natuke rahulikumast aspektist ja teha õigeid samme. Selle asemel, et pidevalt paanitseda ja inimesi segadusse ajada. Kogu maailm ju teab, et käimas on majanduskriis. Töötute arvu ei peaks pidevalt hüüdma, sest muidu kaotavad eneseusu ja ameti ka need, kel see veel olemas on. Meil kõigil on arved, mis vajavad maksmist! USA keerutab aga meeletut tuult üles ja ime, et inimesed end sildadelt alla ei viska. Lisaks sellele otsustab USA majanduslikult raskel ajal tohutu meditsiinireformi üle, mis neelab veelgi rohkem raha. Idee on minu meelest hea aga valel ajal. Lisaks sellele on riik kõigi aegade kõige kallimas sõjas. Loomulikult ei ole ameeriklased rahul president Obama tulemustega ja süüdistavad USA allakäigus just teda.
Üks Obama suuri kriitikapunkte on ka terrorisimikontroll. Alles hiljaaegu pääses terrorist pommilaadungiga lennukile ning see ei plahvatanud ainult tänu pommi defektile, mitte Obama terrorismipoliitikale, mis ammutab miljardeid dollareid USA riigi eelarvest. Eks minagi olin üllatunud, kuidas ma pääsesin LAX lennujaamas 50 valge pulbriga täidetud pudelikesega sealsest turvakontrollist läbi. Lisaks sellele ostsime veel sealt kaasa kuskil sada süstlatäit hobuste vaktsiine ja ussirohte, mille ma kogu kupatusega ühte suurde halli kotti panin. Kohvrid lasti läbi igavesti uhketest masinatest meie endi silme all, aga küsimusi ei esitanud ega kinni ei pidanud meid keegi. Kummaline. Igasugune meditsiinivedu on ju keelatud! Sellised hetked panevad kahtlema ja muretsema.
Homme hommikul põrutan siis Eesti poole. Lennuk läheb hommikul vara ja keskpäeval loodan juba Tallinnas olla. Viimased paar kuud Argentiinas ma lausa elasin selle päeva nimel. Lõpuks ometi on see käes!
Ootan kõiki oma armsaid lugejaid minu raamatuesitlusel 19. märtsil (sel reedel) Tallinna Solarise Apollo raamatupoes kell 15.00.
Järgmisel päeval, 20. märtsil kohtun lugejatega Tartu Lõuna-Keskuse Apollo raamatupoes kell 13.00 ning 22. märtsil Pärnu Port Artur Apollo raamatupoes kell 17.00. Raamat peaks juba saadaval olema Mammut internetipoes.
Jumala abiga jõudsin eile tagasi Londonisse. Kuigi ma olen endiselt haige, puperdas süda Heathrow lennujaamas nagu armunud teismelisel. Hing ihkas tagasi Londonisse.
Kuigi ma vahel jonnin siinse nigela ilma üle, kuulub mu süda siiski Londonile ja Inglismaale.
See on koht, kus ma tahan elada ja olla. Siit peab lihtsalt vahel ära käima, puhkama ja end laadima - nii nagu Eestiski - tagasi tulles on see taas parim koht maailmas.
See on igavesti hea tunne, kui sa tead et elad kohas, mida su süda on alati otsinud ja ihanud!
Kuigi ma jäin seekord Californias meeletult haigeks, ei ole ma kunagi tundnud soovi sinna kolida. Eelmise aasta veebruaris käis korra tuhin peast läbi, et pakiks asjad ja läheks hoopiski Los Angelesi. Kõik need galapeod ja staarid - tööd oleks seal kuhjaga. Aprillis läksin uuesti maad uurima ja jõudsin arusaamale, et kõik tundub ilus ja parim kui üht või teist maad külastada turistina. Koha peal elades on aga lugu teine.
USA on minu meelest majanduskriisis kannatada saanud justkui kõige enam. Nii palju virinat ja murelikke nägusid ei ole ma trehvanud mitte kuskil mujal maailmas, kuigi viimase aasta jooksul olen ma reisinud nii Eestis, Argentiinas ja mujal. Minu meelest on majanduskriis kõige rohkem jalust löönud just ameeriklasi, kes on harjunud stabiilse elu heaoluga. Argentiina ja Eesti on minu jaoks paljuski sarnased - majanduskriise ja raskeid aegu on need mõlemad riigid läbi elanud kordades ja just seepärast tundub mulle, et me saame selle kõigega paremini hakkama kui yankied.
USA teles arutatakse majanduslangust iga kümne minuti järel. Mis see endaga kaasa toob jne. Päeva lõpus on lihtsalt enesetapu tunne. Kui muidu veel saaks kuidagi jalad alla, siis meedia ja ümbruskond ajab paanikasse. Suurbritannias on inimesed natuke positiivsed ja rahulikumad. Sellist pidevat paanikat küll ei ole. Kuigi miljonid inimesed on tööta, säilitavad britid mõistuse.
Neil on anne majanduskriisi jälgida natuke rahulikumast aspektist ja teha õigeid samme. Selle asemel, et pidevalt paanitseda ja inimesi segadusse ajada. Kogu maailm ju teab, et käimas on majanduskriis. Töötute arvu ei peaks pidevalt hüüdma, sest muidu kaotavad eneseusu ja ameti ka need, kel see veel olemas on. Meil kõigil on arved, mis vajavad maksmist! USA keerutab aga meeletut tuult üles ja ime, et inimesed end sildadelt alla ei viska. Lisaks sellele otsustab USA majanduslikult raskel ajal tohutu meditsiinireformi üle, mis neelab veelgi rohkem raha. Idee on minu meelest hea aga valel ajal. Lisaks sellele on riik kõigi aegade kõige kallimas sõjas. Loomulikult ei ole ameeriklased rahul president Obama tulemustega ja süüdistavad USA allakäigus just teda.
Üks Obama suuri kriitikapunkte on ka terrorisimikontroll. Alles hiljaaegu pääses terrorist pommilaadungiga lennukile ning see ei plahvatanud ainult tänu pommi defektile, mitte Obama terrorismipoliitikale, mis ammutab miljardeid dollareid USA riigi eelarvest. Eks minagi olin üllatunud, kuidas ma pääsesin LAX lennujaamas 50 valge pulbriga täidetud pudelikesega sealsest turvakontrollist läbi. Lisaks sellele ostsime veel sealt kaasa kuskil sada süstlatäit hobuste vaktsiine ja ussirohte, mille ma kogu kupatusega ühte suurde halli kotti panin. Kohvrid lasti läbi igavesti uhketest masinatest meie endi silme all, aga küsimusi ei esitanud ega kinni ei pidanud meid keegi. Kummaline. Igasugune meditsiinivedu on ju keelatud! Sellised hetked panevad kahtlema ja muretsema.
Homme hommikul põrutan siis Eesti poole. Lennuk läheb hommikul vara ja keskpäeval loodan juba Tallinnas olla. Viimased paar kuud Argentiinas ma lausa elasin selle päeva nimel. Lõpuks ometi on see käes!
Ootan kõiki oma armsaid lugejaid minu raamatuesitlusel 19. märtsil (sel reedel) Tallinna Solarise Apollo raamatupoes kell 15.00.
Järgmisel päeval, 20. märtsil kohtun lugejatega Tartu Lõuna-Keskuse Apollo raamatupoes kell 13.00 ning 22. märtsil Pärnu Port Artur Apollo raamatupoes kell 17.00. Raamat peaks juba saadaval olema Mammut internetipoes.
Ahvid, magate vä? Tööle, aeg on viidata füüreri järjekordsele "avastusele"!
Pealkirjaks sobiks näiteks "Jälle päris hea point Savisaarelt", selgitavasse teksti umbes midagi et "Savisaar, kes on väga soe, südamlik ja siiras" jne.
8 kommentaari:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=29894595&com=1&s=1&no=20
Valitsusjuht tuletas meelde, et Eestis on viimase viie aasta jooksul vanaduspensionid kahekordistunud.
+
http://www.youtube.com/watch?v=Y2Gr7Cl1VqI
=
jälle valetab?
Inno ja Irja.Nii,et teie siis ei tunnista,et ajakirjandus on viimastel aastatel ikka nii alla käinud,et süda läheb pahaks.Uskumatu,mida ikka üks ennast "ajakirjanikuks" nimetav lollpea suus ja sulest raha vöi kliki eest välja vöib ajada.Aga,eks ta ole,nagu ahvas,nii ka ajakirjandus-öel,tige,kade,verd-ja pisaraid ihkav.Kahju.
Eelmisele, mine söö tabletid ära ja ära rohkem peale võta, kirjaoskus sul, sitaratas, 1 klassi tasemel ,aga näe, kapokoeraks kõlbad küll, haukumine edeneb päris kenaste.
nagu ma aru saan, siis võrumaa teataja ei ühinenud selle tühja esilehe kampaaniaga. miks?
Postimehes artikkel Identiteedivaras läheb lehti riisuma
aga targu on kommenteerimisvõimalus kinni pandud, kuna Triip Rilleputs on liiga nõrga närviga mehikene :p
Jumala abiga jõudsin eile tagasi Londonisse. Kuigi ma olen endiselt haige, puperdas süda Heathrow lennujaamas nagu armunud teismelisel. Hing ihkas tagasi Londonisse.
Kuigi ma vahel jonnin siinse nigela ilma üle, kuulub mu süda siiski Londonile ja Inglismaale.
See on koht, kus ma tahan elada ja olla. Siit peab lihtsalt vahel ära käima, puhkama ja end laadima - nii nagu Eestiski - tagasi tulles on see taas parim koht maailmas.
See on igavesti hea tunne, kui sa tead et elad kohas, mida su süda on alati otsinud ja ihanud!
Kuigi ma jäin seekord Californias meeletult haigeks, ei ole ma kunagi tundnud soovi sinna kolida.
Eelmise aasta veebruaris käis korra tuhin peast läbi, et pakiks asjad ja läheks hoopiski Los Angelesi.
Kõik need galapeod ja staarid - tööd oleks seal kuhjaga. Aprillis läksin uuesti maad uurima ja jõudsin arusaamale, et kõik tundub ilus ja parim kui üht või teist maad külastada turistina. Koha peal elades on aga lugu teine.
USA on minu meelest majanduskriisis kannatada saanud justkui kõige enam. Nii palju virinat ja murelikke nägusid ei ole ma trehvanud mitte kuskil mujal maailmas, kuigi viimase aasta jooksul olen ma reisinud nii Eestis, Argentiinas ja mujal. Minu meelest on majanduskriis kõige rohkem jalust löönud just ameeriklasi, kes on harjunud stabiilse elu heaoluga. Argentiina ja Eesti on minu jaoks paljuski sarnased - majanduskriise ja raskeid aegu on need mõlemad riigid läbi elanud kordades ja just seepärast tundub mulle, et me saame selle kõigega paremini hakkama kui yankied.
USA teles arutatakse majanduslangust iga kümne minuti järel. Mis see endaga kaasa toob jne. Päeva lõpus on lihtsalt enesetapu tunne. Kui muidu veel saaks kuidagi jalad alla, siis meedia ja ümbruskond ajab paanikasse. Suurbritannias on inimesed natuke positiivsed ja rahulikumad. Sellist pidevat paanikat küll ei ole. Kuigi miljonid inimesed on tööta, säilitavad britid mõistuse.
Neil on anne majanduskriisi jälgida natuke rahulikumast aspektist ja teha õigeid samme. Selle asemel, et pidevalt paanitseda ja inimesi segadusse ajada. Kogu maailm ju teab, et käimas on majanduskriis. Töötute arvu ei peaks pidevalt hüüdma, sest muidu kaotavad eneseusu ja ameti ka need, kel see veel olemas on. Meil kõigil on arved, mis vajavad maksmist!
USA keerutab aga meeletut tuult üles ja ime, et inimesed end sildadelt alla ei viska. Lisaks sellele otsustab USA majanduslikult raskel ajal tohutu meditsiinireformi üle, mis neelab veelgi rohkem raha. Idee on minu meelest hea aga valel ajal. Lisaks sellele on riik kõigi aegade kõige kallimas sõjas.
Loomulikult ei ole ameeriklased rahul president Obama tulemustega ja süüdistavad USA allakäigus just teda.
Üks Obama suuri kriitikapunkte on ka terrorisimikontroll. Alles hiljaaegu pääses terrorist pommilaadungiga lennukile ning see ei plahvatanud ainult tänu pommi defektile, mitte Obama terrorismipoliitikale, mis ammutab miljardeid dollareid USA riigi eelarvest. Eks minagi olin üllatunud, kuidas ma pääsesin LAX lennujaamas 50 valge pulbriga täidetud pudelikesega sealsest turvakontrollist läbi. Lisaks sellele ostsime veel sealt kaasa kuskil sada süstlatäit hobuste vaktsiine ja ussirohte, mille ma kogu kupatusega ühte suurde halli kotti panin. Kohvrid lasti läbi igavesti uhketest masinatest meie endi silme all, aga küsimusi ei esitanud ega kinni ei pidanud meid keegi. Kummaline. Igasugune meditsiinivedu on ju keelatud! Sellised hetked panevad kahtlema ja muretsema.
Homme hommikul põrutan siis Eesti poole. Lennuk läheb hommikul vara ja keskpäeval loodan juba Tallinnas olla. Viimased paar kuud Argentiinas ma lausa elasin selle päeva nimel. Lõpuks ometi on see käes!
Ootan kõiki oma armsaid lugejaid minu raamatuesitlusel 19. märtsil (sel reedel) Tallinna Solarise Apollo raamatupoes kell 15.00.
Järgmisel päeval, 20. märtsil kohtun lugejatega Tartu Lõuna-Keskuse Apollo raamatupoes kell 13.00 ning 22. märtsil Pärnu Port Artur Apollo raamatupoes kell 17.00. Raamat peaks juba saadaval olema Mammut internetipoes.
Kohtumiseni siis!
Jumala abiga jõudsin eile tagasi Londonisse. Kuigi ma olen endiselt haige, puperdas süda Heathrow lennujaamas nagu armunud teismelisel. Hing ihkas tagasi Londonisse.
Kuigi ma vahel jonnin siinse nigela ilma üle, kuulub mu süda siiski Londonile ja Inglismaale.
See on koht, kus ma tahan elada ja olla. Siit peab lihtsalt vahel ära käima, puhkama ja end laadima - nii nagu Eestiski - tagasi tulles on see taas parim koht maailmas.
See on igavesti hea tunne, kui sa tead et elad kohas, mida su süda on alati otsinud ja ihanud!
Kuigi ma jäin seekord Californias meeletult haigeks, ei ole ma kunagi tundnud soovi sinna kolida.
Eelmise aasta veebruaris käis korra tuhin peast läbi, et pakiks asjad ja läheks hoopiski Los Angelesi.
Kõik need galapeod ja staarid - tööd oleks seal kuhjaga. Aprillis läksin uuesti maad uurima ja jõudsin arusaamale, et kõik tundub ilus ja parim kui üht või teist maad külastada turistina. Koha peal elades on aga lugu teine.
USA on minu meelest majanduskriisis kannatada saanud justkui kõige enam. Nii palju virinat ja murelikke nägusid ei ole ma trehvanud mitte kuskil mujal maailmas, kuigi viimase aasta jooksul olen ma reisinud nii Eestis, Argentiinas ja mujal. Minu meelest on majanduskriis kõige rohkem jalust löönud just ameeriklasi, kes on harjunud stabiilse elu heaoluga. Argentiina ja Eesti on minu jaoks paljuski sarnased - majanduskriise ja raskeid aegu on need mõlemad riigid läbi elanud kordades ja just seepärast tundub mulle, et me saame selle kõigega paremini hakkama kui yankied.
USA teles arutatakse majanduslangust iga kümne minuti järel. Mis see endaga kaasa toob jne. Päeva lõpus on lihtsalt enesetapu tunne. Kui muidu veel saaks kuidagi jalad alla, siis meedia ja ümbruskond ajab paanikasse. Suurbritannias on inimesed natuke positiivsed ja rahulikumad. Sellist pidevat paanikat küll ei ole. Kuigi miljonid inimesed on tööta, säilitavad britid mõistuse.
Neil on anne majanduskriisi jälgida natuke rahulikumast aspektist ja teha õigeid samme. Selle asemel, et pidevalt paanitseda ja inimesi segadusse ajada. Kogu maailm ju teab, et käimas on majanduskriis. Töötute arvu ei peaks pidevalt hüüdma, sest muidu kaotavad eneseusu ja ameti ka need, kel see veel olemas on. Meil kõigil on arved, mis vajavad maksmist!
USA keerutab aga meeletut tuult üles ja ime, et inimesed end sildadelt alla ei viska. Lisaks sellele otsustab USA majanduslikult raskel ajal tohutu meditsiinireformi üle, mis neelab veelgi rohkem raha. Idee on minu meelest hea aga valel ajal. Lisaks sellele on riik kõigi aegade kõige kallimas sõjas.
Loomulikult ei ole ameeriklased rahul president Obama tulemustega ja süüdistavad USA allakäigus just teda.
Üks Obama suuri kriitikapunkte on ka terrorisimikontroll. Alles hiljaaegu pääses terrorist pommilaadungiga lennukile ning see ei plahvatanud ainult tänu pommi defektile, mitte Obama terrorismipoliitikale, mis ammutab miljardeid dollareid USA riigi eelarvest. Eks minagi olin üllatunud, kuidas ma pääsesin LAX lennujaamas 50 valge pulbriga täidetud pudelikesega sealsest turvakontrollist läbi. Lisaks sellele ostsime veel sealt kaasa kuskil sada süstlatäit hobuste vaktsiine ja ussirohte, mille ma kogu kupatusega ühte suurde halli kotti panin. Kohvrid lasti läbi igavesti uhketest masinatest meie endi silme all, aga küsimusi ei esitanud ega kinni ei pidanud meid keegi. Kummaline. Igasugune meditsiinivedu on ju keelatud! Sellised hetked panevad kahtlema ja muretsema.
Homme hommikul põrutan siis Eesti poole. Lennuk läheb hommikul vara ja keskpäeval loodan juba Tallinnas olla. Viimased paar kuud Argentiinas ma lausa elasin selle päeva nimel. Lõpuks ometi on see käes!
Ootan kõiki oma armsaid lugejaid minu raamatuesitlusel 19. märtsil (sel reedel) Tallinna Solarise Apollo raamatupoes kell 15.00.
Järgmisel päeval, 20. märtsil kohtun lugejatega Tartu Lõuna-Keskuse Apollo raamatupoes kell 13.00 ning 22. märtsil Pärnu Port Artur Apollo raamatupoes kell 17.00. Raamat peaks juba saadaval olema Mammut internetipoes.
Kohtumiseni siis!
Ahvid, magate vä? Tööle, aeg on viidata füüreri järjekordsele "avastusele"!
Pealkirjaks sobiks näiteks "Jälle päris hea point Savisaarelt", selgitavasse teksti umbes midagi et "Savisaar, kes on väga soe, südamlik ja siiras" jne.
Postita kommentaar