Eurotoetused on tapnud Tartu Ülikooli ja Tartu linna

Nüüd veidi ka armsast Tartu linnast, samuti Tartu Ülikoolist, mille areng, nagu ka teadlased on märganud, on läinud viimastel aastatel isevoolu teed ja kahjuks väga ohtlikus suunas. Nagu ütles täna ETV hommikutelevisioonis kunstiakadeemia professor Toomas Tammis, on Tartu Ülikool kummalisel moel laienenud linnaäärsetele põldudele, samas on vana ülikooli keskus, kesklinn jäänud täiesti tühjaks. Ning nagu ütles arhitektuurikeskuse linnafoorumite projekti eestvedaja Kaja Pae, on sellise arengu põhjuseks eurotoetused, mille taotlemine pidi toimuma ruttu ning lihtsam oli linnaäärsetele põldudele karpe püsti panna kui ehitada midagi linna sisse.

Kahju on muidugi sellest, et selline arutelu toimub alles nüüd, kus kõik on juba tehtud, ja midagi muuta või aega tagasi keerata on ülimalt keeruline et mitte öelda võimatu.

Seda võis täheldada juba aastaid tagasi, et Tartu Ülikooli kummaline areng on hävitanud nii ülikooli kui ka Tartu linna. Praegune Tartu linn on selgelt kujunenud ülikooli ümber, ülikooli-keskseks, ülikooli teenindavaks. Ent olukorras, kus ülikooli asutused üksteise järel linna südamest välja kolivad, on linna keskus jäänud tühjaks. Ja kuivõrd loodus tühja kohta ei salli, on koha linna südames võtnud need, kes ülikoolist või üliõpilaskonnast kaugel.

Olen ise Tartus käies tähele pannud, et kesklinnas, näiteks Raekoja platsil kohtab üha vähem üliõpilasi, seal on koha sisse võtnud seltskond, mis pigem peletab sealt viimasedki üliõpilased. Ülikooli peahoone ümbrus on täiesti tühi, samas kui mina veel ülikoolis käisin, vähemasti esimestel aastatel on ülikooli ümbrus loengu vaheaegadel üliõpilasi täis, kes omavahel aktiivselt diskuteerisid ja maailma asju arutasid, ning need arutelud jätkusid hiljem legendaarsetes Tartu söögikohtades nagu Humal või Püss. Või isegi Volga. Nüüdseks Humalat enam pole, ja teised kohad on jäänud täiesti tühjaks, või käivad seal kõike muud kui üliõpilased.

Tartus elades täheldasin ise, et üliõpilaselu annab linnas ühe vähem tooni, mis oli minu jaoks kerge šokk, sest vana armas Tartu oli selline just üliõpilaslinnana. Mingist hetkest aga polnud tudengeid enam näha, küll aga täitusid tänavad igal sügisel autodega, mis näisid kõik midagi linnas otsivat. Selline sagimine katkes vaid nädalavahetustel ja suveajal. Ja pole ka ime, sest üle linna ning isegi linna äärde laiali puistatud ülikoolis pidid üliõpilased ostma omale autod, millega nad siis linnas edasi-tagasi ringi sagides õiget kohta otsisisid, või ühest loengust teise sõitsid. Isegi Tartu linnas vahepeal populaarsust kogunud jalgrattad kadusid vähehaaval linnapildist.

Selline areng on loomulikult kaugel klassikalisest ülikoolis ja selle vahetus ümbruses asuvast campusest. Mullegi üllatuseks on sellist arenguteed läinud Tallinna tehnikaülikool, mis varem oli üle linna laiali pillatud, ent mis on end keskendanud Mustamäe mändide alla. Kus nii õppehooned kui ühiselamud asuvad kõik koos. Mis loob sellise armsa ülikooli-linnaku tunde, mis annab omakorda võimenduse sünergia näol. Tartus saavad eri erialade tudengid kokku vaid tudengite kevad- ja sügispäevadel, näiteks paadirallil ning mõned aktiivsemad ka seltside või korporatsioonide kaudu. Ent laiem mass on kapseldunud igaüks oma kaarbikesse kuskil linna otsas, mis omakorda on hakanud tervet Tartu linna võõrutama ülikoolilinna staatusest. Tartut peetakse küll ülikoolilinnaks, ent seda ülikooli on linnas üha vähem märgata. Võtame kasvõi volbriöö, kus akadeemiliselt organiseerunud noored käivad korra sipsti läbi linna, pesevad Toomel Baeri pead ja kuulavad linnapea ning ülikooli rektori pöördumist, ent hiljem kaovad oma "urgastesse" ja pärast seda neid enam linnas ei näe. Ja linn täitub jumal teab kust kokku sõitnud tegelastega, kes kraaklevad, lärmavad ja jauravad. Ma olen käinud vaatamas, mis linnas volbriööl toimub, pärast rongkäiku. Ja ma ei tundunud oma Tartut ära. See polnud enam see linn, kuhu ma kunagi õppima tulin ja kus ma nautisin ülikooli peahoone ümbruse murul, või Toome mätastel ühiseid erutelusid eri teaduskondade õliõpilastega. See oli lihtne, sest kõik olid koos, ainult arstid olid kupatatud kusagile kaugele Nooruse tänavale. Ent vastupididelt lootusele, et ka arstid kunagi Toomele tagasi kolivad, on nüüd kõik kupatatud jumal teab kuhu. Mistõttu on peahoone ümbrusest kõik kadunud ja sellega on surnud nii see ülikool kui ka see linn, mis mind kunagi võlusid.

Ahjaa, põhjenduseks, miks see kõik sündis, tuuakse eurotoetused, mis tuli kiiresti ära kasutada ja mistõttu oli lihtsam panna linna äärde maha suuri karpe kui proovida midagi linna sisse ehitada või seal korda teha. Nojah, kui kunagi tõid majandusinimesed halvaks eeskujuks Jaapanit, kus vahepeal ehitati suisa teid ja sildu, mis mitte kuhugi ei viinud ning mis veelgi kurnasid majandust ja kogu ühiskonda, siis nüüd tundub, et suure eurorahaga on toetatud sama mõttetuid asju. Mis on tehtud vaid tegemise, mitte reaalse vajaduse pärast. Kus enne on asjad ära tehtud, ja alles siis mõeldud. Mistõttu võib Eestist, või kogu Ida-Euroopast saada tulevikus suurte tühjade karpide maa. Euro-karpide.