Erakondade juhid üritavad varjatud rahastamist kinni mätsida, aga see ei peida tõsiasja, et varjatud rahastamine on oma olemuselt altkäemaks. Ehk siis avalikkuse eest varjatult antud raha poliitikutele, et nood raha andjale mingeid teeneid osutaksid. Viimasel ajal avalikkuse ette jõudnud info põhjal on selline korruptiivne käitumine Eesti poliitilises ladvikus süsteemne tegevus, pigem norm kui erand. Eestit eristab mitmetest teistest endistest NLiidu riikidest vaid see, et siin on osatud korruptiivsed tehingud paremini ära peita, kasutades varifirmasid Šveitsis ja mujal. Eestlased oskavad paremini ehitada nn Potjomkini küla, et olla lääneriikidele meelepärane. Sisuliselt aga pole vahet Eestil, Valgevenel, Ukrainal ja Aserbaidžaanil. Korruptsioon on neis riikides valdav ja olemuselt ühesugune.
Eesti ei erine Aserbaidžaanist ka presidendi reaktsiooni poolest. Kui opositsioonierakonnal on kõigest ebaseadusliku tegevuse kahtlus, siis on see presidendi arvates oht omariiklusele ja nõuab otsustavat reageermist, kui aga ebaseaduslik tegevus on ajakirjanduse poolt tõestatud võimuliidu juures, siis on see pelk süüdistuste vastastikune loopimine, mille vastu aitab emotsioonide talitsemine. Ehk siis president püüab võimuliitu tabanud skandaali summutada, ei juttugi mingist ohust. Kuigi just võimuliidu kuritarvitused kätkevad endas süsteemset ohtu Eesti riigi ja rahva eksistentsile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar