laupäev, 7. juuli 2012

Kogu tõde kärbetest Eestis: kärbiti inimeste pensionisäästud, matusetoetused, koolisöök, haridus, mitte aga valitsemiskulusid

Siin üks asjalik kommentaar, mis saabus kriisipoliitika sissekande juurde, ent mis võtab ilusti kokku Eesti kärbete olemuse ja seetõttu paslik eraldi sissekandena üles panna. Kurb, aga tõsi:

Palgalised kommentaatorid on juba siia ka jõudnud! Masendav ... Saage ükskord aru, et Eesti riigi valitsuse kärped, kärpisid kõikide maksumaksjate hüvesid, mille eest me igapäev maksame makse. Demokraatlikud riigid aga alustasid koheselt valitsuskulude kärpimistega. Eesti valitsus aga nullis ära pensionifondidesse riiklikud maksed, millega rikkus lepingut, samas nulliti matusetoetused, koolisöök, haridus jne., jne. Aga maksukoormust ja avaliku sektori pillamist ei ole keegi vähendanud, pigem poogiti kaudsete maksude ja hinnatõusude kontrolliga neid elanikele veel juurde ning laristati avalikus edasi. Ma ei hakka seletama, mis on demokraatliku ja sotsialistliku süsteemi vahe, aga demokraatiast ei ole Eestis lõhna ka. Me oleme arengus tänasest Poolast kusagil 30-40a maas. Kõik see jaburus, mis käis neil sel ajal, on meil alles tõusvas suunas. Kõigepealt oma tasku ja kui jääb üle siis ka teistele, aga paraku ei jää kunagi üle ... Lokkab korruptsioon ja seda juba nn seaduslikul tasemel. Saate ju ise ka aru, et ükski ettevõtja ei annetaks oma kasumit niisama mingile erakonnale! See on kõige ehtsam vale, mida ei saa kontrollida! Pigem on see biznes "Eesti moodi"! Parem tehku jõuliselt ära haldusreform. Edasi las need ametniku tooli nühkinud projektikirjutajad maitsevad natuke erasektori vilju ja ehk tuleb ka mingi mõistlik projekt, mis looks töökohti ja ettevõtlust või arendaks maaelu! ja mida Eesti riik kõige rohkem vajab on AMETNIKE VASTUTUS! Võibolla oleks mõistlik luua mingi konstitutsiooni kaitse vabatahtlikest juristidest, kes ei ole riigipalgal!?

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Ma ei ole palgaline kommentaator. Ainus kuuluvussuhe on eesti rahvas. Tahan öelda, et meil on kollektiivne vastutus. Mina, kes pole kunagi ülemusele vastu hakanud, ent kel jätkus nutti vahetult enne koondamist põgeneda, ei saa süüdistada neid, kes midagi teha üritasid. See oleks ebaõiglane.