Võtta laenu või mitte?

Kujutame ette üht noormeest, Märti, kes on seadnud omale põhimõtte mitte kunagi laenu võtta. Miks? Sest laenu ei võtnud juba Märdi isa ega vanaisa ja üleüldse on võlg võõra oma ning kui võlga maksta ei suuda, siis peavad seda hakkama maksma lapsed ja lapselapsed. Märt on kooliajal lugenud läbi mõned raamatud, üks neist Oskar Lutsu "Kevade" ning näinud samanimelist filmi, kus Joosep Tootsi vanemate talu pidi võlgade tõttu äärepealt haamri alla minema. See oleks olnud katastroof. Nõnda otsustas Märt, et ta mitte kunagi elus laenu ei võta.

Märt on 22-aastane, lõpetanud mõned aastad tagasi kutsekooli, tema sissetulek töö juures on selline tavaline, veidi alla keskmise, mille eest ta saab osta omale esmavajaliku ning maksta elamise eest ühetoalises korteris. Enamaks lihtsalt ei jätku, aga Märt loodab, et kui ta jätkab oma kasinat eluviisi, siis see tasub lõpuks ära ning ta saab oma elamise. Oma isiklik korter on Märdi suur unistus ja ta on välja arvutanud, et praeguse sissetuleku juures, kui ta jala tööle käib, kõhu kõrvalt veidi kokku hoiab, aastas ühe komplekti riideid ostab ning hambaarsti juures ei käi, siis paarikümne aasta pärast on tal korteriraha olemas. Korter on omakorda vajalik selleks, et saaks mõne tüdruku sinna tuua ja pere luua. Nii on Märt, kes läbi lugenud mõned raamatud, oma elu ette kujutanud.

Sõbrad ja tuttavad vaatasid veidi imeliku pilguga Märti, kes ei söandanud mitte mingil juhul laenu võtta, aga sõbrad ei söandanud talle ka midagi öelda, sest kuidas sa ikka teist laenama õhutad. Märdi sõbrad olid omale ostnud laenuga autod ja majad, nad olid abiellunud ja saanud lapsed, kõik tänu laenurahale. Pangad olid küll hirmul, et olid nii palju raha välja jaganud, pangatöötajad vahel manitsesid ja soovitasid Märdist eeskuju võtta, aga pangatöötajad olid ise samuti laenu võtnud ja said aru, et ilma selleta tänapäeval hakkama ei saa. Olukorras, kus kõik võtavad laenu, ei saa sa lihtsalt ilma laenuta hakkama, nii lihtne see ongi. Ja kui keegi jäi laenu tagasimaksmisega jänni, siis leiti ikka mingi lahendus nii, et keegi ei pidanud oma perega päris kodust välja kolima. Pangatöötajad said ise ka aru, et kui nad inimesed kodudest välja ajavad, siis pole neist enam mingit laenu tagasimaksjat. Pigem oldi nõus mõned laenud kustutama.

Ühtäkki tuli kriis, kus paljud inimesed polnud suutelised korraga laene tagasi maksma, pangatöötajad olid paanikas ning kõigile tundus, et kohe-kohe kukub kõik kokku. Hakatakse otsima, kas on kedagi, kes poleks laenu võtnud. Siis leitaksegi üles Märt, kes käib igapäevaselt palgatööl, saab keskmisest veidi väiksemat palka, elab ühetoalises üürikorteris ning unistab omaenda elamisest ja pere loomisest. Järsku saab Märdist kangelane, teda tuuakse teistele eeskujuks, teda kutsutakse isegi suurde linna mõnele seminarile. Märt, kes peab läbi ajama kulunud riietega ning sööma igapäevaselt kartuleid ja makarone, on tähelepanust liigutatud. Ta ropsib oma päevinäinud rõivad puhtaks, lööb oma ainsad kingad läikima ning ajab pea püsti. Neile, kes teda tänaval narrivad, näitab Märt fakki. Nii kõva mees on meie Märt!