Tartust on saanud vanglalinn

Lapsepõlvest meenuvad seoses Tartuga romantilised meeleolud, kuna Tartu kaudu käis tee vanaema juurde, kus linnalapsel oli lõpmata hea ja huvitav olla. Ülikooli valikut ei olnud seetõttu raske teha- ikka Tartusse! Paarkümmend aastat tagasi andsid Tartus sügisest kevadeni tooni üliõpilased, samas kui suveperioodil ja sesside vaheajal oli linn praktiliselt välja surnud.

Nüüd aga, võibolla on veel keegi märganud, on Tartu linna siginenud uus kontingent- endised, praegused ja tulevased vangid. Neid kohtab igal pool: turu juures, McDonaldsis, kesklinna pargis, Emajõe ääres. Nad on hõivanud bussijaama, selle ajutiseks ehitatud kuudi, mis pidi olema kasutusel kuni uue bussijaama valmimiseni, ent bussijaama kohale tehti hoopis järjekordne kaubanduskeskus. Kipakast bussijaamast on saanud tänase Tartu omalaadne ümbol.

Seal, kus varem oli kuulda laste kilkeid ja tudengite jutuajamist, on nüüd näha pinkidel kõrvuti istumas siilisoenguga jõmme, silmad enda ette jõllitamas. Nad suurt juttu ei tee, pudel või suits käib käest kätte. See on selline kammitsetud ja veidi kõhedust tekitav vaikus.

Ma mäletan aega, kui Vasalemmast ja Rummust läbi sõites autod peatust ei teinud, iga juhuks, sest mine tea, mis võib juhtuda. Teede ääred olid sealkandis täis samasuguseid meesterahvaid, neid, kes olid kamraadidele külla minemas või külastamast tulemas, või hängisid niisama ringi. Paljud jäid pärast tsoonist vabanemist sinnsamma elama, seegi oli üldteada, mistõttu sinnakanti inimesed eriti elama ei läinud. Nüüd on see hõng kandunud üle Tartusse. Tudengid ei anna enam mingit tooni. Ülikooli peahoone ümber valitseb vaikus ühtviisi sessi ajal kui vaheajal, peahoone esine on steriilselt puhas ja kuiv.