neljapäev, 16. mai 2013

Kärped tapavad ehk sellest, kuidas eestlased põevad Stockholmi sündroomi

Väljavõte New York Timesi veebist.

Paar päeva tagasi oli New York Timesis põnev artikkel selle kohta, kuidas kärped viivad inimesi enesetapumõteteni. Ühtlasi on välja toodud otsene seos inimeste tervise ja kärbetega. Näiteks on toodud Kreeka, kus kärped peale suruti ning inimeste tervis on järsult halvenenud. Samas Islandil, kus kärped pandi rahvahääletusele ja rahvas need tagasi lükkas, tervisega probleeme pole ja islandlased on ühed õnnelikumad inimesed maa peal. Kas tuleb tuttav ette? Eesti on üks suuremaid kärpijaid (ja seda vabatahtlikult) kogu maailmas ja eile ütles president Toomas Hendrik Ilves Eesti inimarengu värske aruande avalikustamisel, et Eesti suurim probleem on inimeste tervise olukord.

Eesti jaoks pole selline olukord midagi uut. Pärast NLiidu kokkuvarisemist valisid Eesti noored juhid riigile arenguks samuti šokiteraapia, mis suurendas hüppeliselt alkoholismi, tõstis surevust südamehaigustesse ning tõi kaasa enesetappude laine. Üks piin asendus teisega ja rahvas oli sellega nõus.

Millest selline asi tuleb? Miks laseb eesti rahvas end selliselt piitsutada nii võõra- kui omamaistel juhtidel ja miks omamaised juhid lasevad oma rahvast peksta? On viidatud, et eesti rahvas põeb kollektiivset nn Stockholmi sündroomi, kus pantvangis olevad inimesed hakkavad piinajatele kaasa tundma, otsima vangistajatelt poolehoidu ning pärast vabanemist isegi vangistajaid kaitsma. Sellise sündroomi juured on eestlaste jaoks ilmselt juba 1000 aasta taguses ajas, ent möödunud sajandid ja eriti nõukogude aja koledused on seda haigust veelgi süvendanud.

Andrei Hvostovi hiljutine appikarje on samuti näide Stockholmi sündroomist. Selle asemel, et nõuda oma ämmale inimväärseid tingimusi, otsib ta võimalusi, kuidas naine surma saata. Hvostov tunneb end ise süüdlasena ja võtab vastutuse riigi juhtide otsuste eest. See on perversne, aga eestlastele (ja samuti venelastele) väga omane mõttemall.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Jumala eest, mida sa jahud, kui su teadmised olematud. Juba 84aastal tarbis eestalne kõige rohkem alkoholi per nuppi ja luges kõige rohkem ajalehti per nuppi, kogu suure riigi arvestuses. Liikus isegi kõlakas, et NSVL statistikud ei suuda vaid aru saada, kas eestlased loevad ainult purjus peaga või kukuvad pärast lugemist kohe jooma?

Enesetappude arvult 100 000 elaniku kohta oleme olnmud viimased 50aastat maailma esikolmikus koos ungarlaste ja soomlastega. Ungarlastel oli lausa üks muusikapala avalikes kohtades esitamise keelu alla, sest selgus: eriti rohkelt rahvast ronis Doonau sildadele ja viskus voogudesse just pärast selle pala esitamist.

Sinu esitatud järeldused on täpselt need, mid reedavad, et sa ei ole kuigi suure lugemuse ega ka kuigi tõhusa võimega seoseid leidma.

Edmund ütles ...

Täitsa huvitav, hakkasin kohe guugeldama selle ungari enesetapu laulu kohta. Hate to break it, aga see ungari enesetapulaulu jutt on üks linnalegend. 1930ndatel tegid paljud ungarlased enesetapu vaesuse ja näljahäda pärast, mingit valiidset seost laulu ja enesetappude vahel pole leitud. BBC keelas küll Billie Holiday inglisekeelse versiooni sõja ajal, kuid instrumentaalversiooni võis mängida. Muude keelude kohta pole tõestust, isegi BBC bänn oli tühistatud 2002. aastaks.

Anonüümne ütles ...

84 aastal ostis eestlane 95% alkoholist veel poest.Tehti ka koduveini,olukord muutus muidugi pärast Gorbatcovi alkoholiseadust.Venemaal oli ikka põhiline jook samagonn,seda tarbiti söögi alla ja söögi peale,hommikul ja õhtul.See ei kajastunud statistikas.Liikusin neil aastatel Venemaal ja Ukrainas,nägin,mis toimus.

Anonüümne ütles ...

Edmundile, aastal 72-74 (ajapiir, mida arvan suutvat määrata) oli Eesti raadios saade, kus seda viisi mängiti ja räägiti jutt juurde. Sellel ei olnud vokaali. Oli vaid viiul.