kolmapäev, 22. mai 2013

Miks ma ei varastanud arvutit?- Tagaotsitava Meelis Kaldalu avalik kiri

Meelis Kaldalu. Foto: erakogu.

Kohvik edastab muutmata kujul Meelis Kaldalu avaliku seletuse arvutivarguse kohta.


Miks ma ei varastanud Eesti Vabariigi Elektroonilise Hääletamise Komisjoni arvutit?
Seletuskiri Eesti meediale, Politseile, ja kõigile kes end puudutatud tunnevad

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama Delfi toodud faktide üle täpsustamisest. Parema loetavuse huvides olen alapealkirjad esitanud omapoolsete küsimustena.

Miks külastab nii vähe inimesi Riigikogu avalikke istungeid?
22. aprillil leidis aset Piraadipartei tuumiku esmaspäevane kogunemine, kus üks juhatuse liikmetest, Olev Vaher, informeeris meid võimalusest juba järgmisel päeval Lahtiste Uste Päeva raames Riigikogu külastada. Tol hetkel ma veel ei teadnud, nagu tõenäoliselt suurem osa meist ei tea veel praegugi, et Riigikogu võib külastada ka igal muul päeval peale reede, sest kõik Riigikogu istungid on iseenesest kõigile avalikud ja tasuta. Igal juhul tundus Olevi poolt välja pakutu suurepärase võimalusena ennast Toompea meeleoludega lähemalt kurssi viia, ning võimaluse korral kostitada kaevikutesse maskeerunud põhiseaduskomisjoni arvamusliidreid mõne granaadiga rahvaalgatuse seadustamise eelnõu teemal, mille Keskerakond Rahvakogu tuules menetlusse esitanud oli. Komisjoni istungile ma paraku ei jõudnudki. Ning 7. mail lükati rahvaalgatuse eelnõu vastavalt põhiseaduskomisjoni ettepanekule Riigikogus tagasi.

Miks moodustati elektroonilise hääletamise komisjon?
Järgmise päeva pärastlõunal Vabadussamba kõrvalt mäkke sammudes kostsid kõrvu õhtuseks Veteranipäeva kontserdiks valmistuva Singer Vingeri sõnad: „Kodusõjas surma ei saa!“ Kahjuks ei ole Afganistaan meie kodumaa.  Surusin hambad huulde ja ruttasin mäest ülesse. Juba platsi nurgal, aadressil Toompea 1 asuva Riigikogu Teabekeskuse uks oli kutsuvalt avali, mistõttu ka sealt sisse astusin. Parasjagu oli käimas võistkondlik viktoriin Eesti lähiajaloo teemadel. Mängu juhtis Indrek Salis, neli korda seitse meest istusid laudade taga, nende hulgas ka kaks Riigikogu meeskonda. Akna äärest jälgis mängu aga kümmekond pealtvaatajat. Kuulsamatest nimedest oli kohal Jüri Ratas koos oma adjutandiga, kuid samuti oli silmata esmapilgul täiesti tavalisi eestlasi.
Olen ka ise suur mälumänguhuviline, ning osalenud ka paaris vastavasisulises telešous. Paraku oli mäng juba mõnda aega käinud ning üha enam hakkas tunda andma Saku Gümnaasiumi kindel paremus. Voor enne lõppu lahutas neid jälitajatest, Tallinna Reaalkoolist ja Inglise Kolledžist, juba rohkem punkte kui selles voorus tõenäoliselt võimalik oli teenida. Samuti andis tunda üks minu siseorgan, mistõttu ma võtsin vastu otsuse programmiga edasi liikuda.  
Tualetti otsides jõudsin ma uksesildini, kuhu oli kirjutatud: „Elektroonilise Hääletamise Komisjon“. Otsekohe minetas pissihäda oma prioriteetsuse. Olin ju vahetult eelmisel nädalavahetusel mitu kallist ööd kulutanud, et ennast selle organisatsiooni ajaloo ja eesmärkidega kurssi viia. Elektroonilise hääletamise komisjon on eelmise aasta lõpus moodustatud Vabariigi Valimiskomisjoni juures tegutsev organ, mis on edaspidi vastutav kõikide riiklike e-valimiste läbi viimise eest. Paraku ei ole seadusi lugedes ega muidu Internetis kolades võimalik üheselt välja lugeda, miks seda komisjoni õigupoolest üldse vaja oli/on. Otsustasin uksele koputada, et sel teemal kindlasti proovida aru pärida.

Kes peab elektroonilise hääletamise komisjoni istungite protokolle?
Ruumis ei olnud kedagi.
Elektroonilise hääletamise komisjon on oma seni ainukese istungi pidanud käesoleva aasta 8. jaanuaril. Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel on toodud ka selle istungi protokoll:
Põhimõtteliselt ei koosne see millestki muust kui lakoonilistest pealkirjadest. Seda esmakordselt silmates tuli mulle meelde, kuidas ma Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse istungitest Kalle Kulboki abiga veebiülekandeid organiseerisin. Kujutan ette, et esimestel kordadel on kõikejäädvustava silma kohaloluga vaja pisut harjuda. Seda enam aga püüdis oma tööd võimalikult püüdlikult teha Üliõpilasesinduse sekretär, kes kõik koosolekud ka korralikult helifailina salvestas ja pärast ametlikku tööaega ümber trükkis. Muuseas, koosolekute striimimine, nii tühisena kui see ka ei tunduks, on Saksamaa Piraatide peamiseid realiseerimisel olevaid valimislubadusi sealsete Liidumaade parlamentides.

Miks Keskerakonna vastukampaania tarbijakaitsesse suunati?
Nii ei olegi vahest suurt midagi imestada, et kui peale minu viibisid ruumis veel toolid, lauad, projektor ja arvuti, siis lähenesin ma neist just viimasele, lootusega 8. jaanuari koosolekust vähemalt midagi teada saada, ning võimalusel lausa selle salvestusega tutvuda. Proovisin väidetavalt avalikus kasutuses olevasse arvutisse erinevate laialt levinud kasutajatunnustega, nagu „guest“ ja „administrator“ sisse logida. Paraku need katsed ei õnnestunud.
Ma tõepoolest tunnistan, et mingit lootust mul sellest arvutist kaduma läinud hääli leida ei olnud. Ometigi pean möönma, et Keskerakonnaga seotud MTÜ poolt läbi viidud outdoor-kampaania oli oma tööd teinud küllaltki edukalt. Hüüdlaused nagu „Nad võivad su hääle kustutada!“, „Nad teavad kelle poolt sa hääletasid!!“ ning „Nad võivad su häält muuta!!!“ kõlavad ju väljakutsuvalt. Piisavalt väljakutsuvalt, et ühiskonnas laiemat debatti tõstatada, ning raudsed asitõendid kindlalt maksma panna. Vastselt moodustatud elektroonilise hääletamise komisjonil oleks olnud võimalus oma olemasolu teravalt teadvustada ja seeläbi ka õigustada. Paraku käis ainsa ametliku reaktsioonina meediast läbi teadaanne, et MTÜ Ausad Valimised suhtes on menetlust alustanud Tarbijakaitseamet. Hyvää Huomenta!! Kas kõrgema võimu kõige tähtsamat funktsiooni kandvaid valimisi menetletakse ühes järjekorras kalibreerimata kaalude ja kiuslike klienditeenidajatega? Sellest reaktsioonist jäi mulle mulje, et igasugusest võimalusest debatiks lihtsalt loobuti.

Miks Paavo Pihelgast ei premeeritud?
Paraku tundus sarnane suhtumine Vabariigi Valimiskomisjoni e-valimisi puudutavas töös juba läbikäidud praktikana. Eelmiste Riigikogu valimiste üheks minu jaoks kõige eredamalt meelde jäänud üllatuseks oli Paavo Pihelgase juhtum. 21-aastane arvutispetsialist suutis oma koduarvutis simuleerida e-valimiste võltsimist ja esitas peale e-valimiste projektijuhi Tarvi Martensiga suhtlemist ametliku kaebuse elektroonilise hääletuse tulemuste tühistamiseks. Kaebus tuli tal peale Vabariigi Valimiskomisjoni vastuväiteid esitada ka teist korda, enne kui Riigikohus selle lõplikult tagasi lükkas.
Ma pole ainus, kelles Tarvi Martensi reaktsioon vastandlikke tundeid tekitas. Ühest küljest ta tunnistas süsteemi nõrkuste olemasolu, teisalt väitis et suudab kõiki ründeid jälitada, ning viimaks taandas kõik kaardile, et absoluutset turvalisust ei olegi olemas. Ühesõnaga, tema selgitused ei mõjunud veenvalt. Kõige tipuks andis ta vihjamisi mõista, et Pihelgas on oma protesti esitades käitunud ebapatriootlikult. Jatkuu!! Pihelgase tegu on minu meelest suurepärane näide, milleks tänapäeva noored võimelised on, kui nad oma oskusi Isamaa arenguks kasutavad.  
Samadel valimistel esitas taotluse oma ringkonna e-valimiste kehtetustamiseks ka Henn Põlluaas. Teda häiris, et kodus valimisrakendust avanes ilmnes, et teda justkui polegi kandidaatide nimekirja kantud. Valimiskomisjon nentis et operatsioonisüsteem Windows 7 tarbeks kohandatud valimisprogrammil tekkis tõrge fontide ja resolutsioonidega, kuid Tarvi Martens suhtus taas probleemi ilmse üleolekuga ning süüdistas selle esilekerkimises „lolli“ Windows 7-t.  
Kui Pihelgase ja Põlluaasa proteste ei rahuldatud, tundub mulle siiski, et just nende poolt tekitanud avalikkuse tähelepanu on otseseks põhjuseks, miks elektroonilise hääletamise komisjon luua otsustati. Samuti olen ma küllaltki veendunud, et käesoleval aastal KOV-valimistel demonstreeritav Androidi-põhine rakendus, mis oma hääle kohale jõudmist kontrollida võimaldab, on loodud adresseerima just Pihelgase poolt välja toodud turvaauku.
Kui säärane arendus ette võeti, miks siis üldse oli vaja algselt Pihelgase väiteid taunida ning nõrgestada? Kas poleks olnud kohasem noort ajaloolast hoopis eeskujuks tuua, ning teda mõne riikliku teenetemärgiga autasustada? President oleks ta võinud vähemalt Vabariigi aastapäeva vastuvõtule kutsuda...

Kuidas endaga mõttes kihla vedada?
Nõnda võttiski mu peas kuju esialgu mõtteline eksperiment, millele ma üha täpsemat vormi hakkasin andma. Mis oleks, kui antud arvuti siit laua pealt kaduma läheks? Kas algatatakse juurdlus, kuulatakse üle viktoriinil osalenud inimesed, kellest mitmed mind nägupidi ära näisid tundvat ning vaadatakse üle Riigikogu Teabekeskuse maja ümbritsevad ohtrad turvakaamerad? Või vaikitakse juhtunu Vabariigi Valimiskomisjoni ja politsei koostöös lihtsalt maha?
Viimane variant tundus mulle kahjuks eelneva taustal tõsikindlam. Ja paralleelid mis ma sellest tõmbasin, olid jahmatavad. Ma mängisin oma peas läbi stsenaariumi, kus mõnda aega enne valimisi, olgu selleks 10, 100 või 1000 päeva, leiab aset andmeleke, mille käigus tekib kolmandal poolel ligipääs valmiva valimisrakenduse kavanditele ja lähtekoodile. Oletame, et selle potentsiaalse ohu kohta on teada vaid näiteks seda, et ta kasutas mõnd interneti jalajälje varjamise võrgutarkvara. Kas sellisel juhul vajutaks elektroonilise hääletamise komisjon pidurit, või kaaluks identifitseerimatu suurusega oht üles Eesti e-valimiste maine. Ma ei kujutanud ette, kuidas Tarvi Martensi juhendatav, Eesti riigiasutuste, Sertifitseerimiskeskuse ja Cybernetica spetsialistidest koosnev komisjon e-valimiste mainet ohtu seaks. Ja see perspektiiv tegi mind väga murelikuks.
Lõplik otsus ei sündinud muidugi nii kergelt. Panused olid ju küllaltki suured. Ühelt poolt tähendaks arvuti tagastamine politsei kaudu minu maine kahjustamist, tooks kaasa probleeme Ameerikasse emigreerumisel ja mida iganes veel. Eriti kahetsusväärne, kui minu alusetud kahtlused oleksid jõudnud meediasse. Teisalt aga võimaldaks avalik kohtuistung, kui sellega kaasneks avalikkuse tähelepanu, omavahel vastandada erinevaid arusaamu e-valimiste küpsusastmest ja arenguvõimalustest. Nagu ka ohtudest ja võimalustest neid vähendada. Vajadusel kaaluda ka süsteemi arhitektuuri olulist ümberkavandamist.
Vahest oleks selline näidisistung võimaluseks, kuidas saavutada seda, et elektroonilise hääletamise komisjoni liikmeks määrataks lisaks riigiasutuste lepingupartneritele ka mõne kasumit mitte-taotleva organisatsiooni esindaja. Kohe kerkisid pähe ka esimesed nimed: Paavo Pihelgas, Helger Lipmaa, Tanel Tammet.
Mis edasi sai on teile ilmselt juba teada. Kui ei ole, siis olgu see paberile pandud: ma lahkusin Toompealt Vabariigi Valimiskomisjoni arvutiga. Mugavuse huvides tuli ta veel eelnevalt poolenisti projektori kandmiseks mõeldud kotti suruda. Lahkumisel viipasin sõbralikult ka otse nurgapealsesse turvakaamerasse.

Miks politsei mind varem üles ei otsinud?
Kolm nädalat valitses vaikus. Õigupoolest olin ma isegi pisut pettunud, kui Delfi ajakirjanik Vahur Koorits uurida lubas, kas antud juhtumit opportuniteedi teel lõpetada annaks. „Tsirkus“ läks lahti sama päeva õhtul kella 23 paiku, kui neli töötõenditega varustatud politseiniku ajasid jalule minu kunagise üürikorteri, kus ma vaid põgusalt elanud olin, ning nõudsid telefoninumbreid, aadresse ja nimesid. Järgmisel päeval teostati sanktsioneerimata läbiotsimine minu kodus, konfiskeeriti ja murti lahti minu elukaaslase telefon, ning tagatipuks improviseeriti kahetunnine pimevaritsus, enne kui mu elukaaslasele külla saabunud juristist sõbranna ääriveeri uuris, kas nende tegevusel ka mingi legaalne alus on.
Viimastel päevadel on ohtralt pealt kuulatud minu lähedaste inimeste telefonikõnesid, ning loetud läbi meie vahetatud isiklikke sms’e. Neljaliikmelised rühmad on „külastanud“ minu sõpru ja sugulasi nii kodus kui tööpostil. Kellelgi on järsku hakanud väga kiire.  

Miks Delfi ajakirjanik Vahur Koorits desinformeeris allikat?
Ma tunnistan, et olen ka mõneti ise süüdi, kuna ei saanud Delfi ajakirjanikku kohe oma juhtumi tagamaasse pühendada. Aga ometi valitses meie vahel selge kokkulepe, mille kõigele lisaks pakkus välja Koortis ise, et ta anonüümib mind kogu suhtluse vältel Vabariigi Valimiskomisjoni ja politseiga. Õigupoolest saingi ma teada, et miskit on valesti, kui minu elukaaslase õde talle hommikul helistas, ja öösel sõprade pool toimunud läbiotsimisest rääkis.
Koorits oli mulle veel eelmisel õhtul kinnitanud, et kõik laabub ja ta loodab minuga lähiajal uuesti edasise tegevuskava osas ühendust võtta. Allikakaitse seadus võeti vastu suurte vaidluste tulemusena. Miks teda nüüd siis ei rakendata?
Ma ei taha endast ohvrit maalida. Kuid kui reglmenteerimata jälitustegevusele allutatakse juba ilma kaotsiläinud häälteta arvuti toimetusse tooja, siis mida peaks sellisest pretsedendist arvama isik, kelle „käes“ on kaotsiläinud hääled?

Miks „brändidakse“ meedias inimesi headeks ja halbadeks?
Möödunud reedel kuulutati mind politsei poolt tagaotsitavaks, ning viimaks pääsesid valla ka kohaliku kollase meedia lopsakad huuled. „Võta varas kinni!“ oli Elu24 portaali poolt antud selge soovitus oma lugejaile. Anu Saagim, varas on su sees ja ümber. Mul ei ole midagi selle vastu, et sel teemal ka pisut pikemalt aru pidada. Kuid kas ei või selline avaliku suhtumise näitamine ja kujundamine mõjutada ka neid meie seast, kelle tööülesandeks on tagada aus kohtupidamine. On ju kohtunikudki kõigest tegelased elu suurel maskiballil. Ja oleks väga kahju, kui glitši ja klätsi varjus jääksid kohale kutsumata tunnistajad, kes sellele loole oma õiglase hinnangu võiksid anda. 

Ma jään ootama ja lootma, et on inimesi, kes antud eksperimendis kaasa lüüa tahavad.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ahah

Anonüümne ütles ...

Ortega i Casset on öelnud süütud, kuid praegu sügavalt tõsised sõnad: üleüldine kirjaoskus on kuritegu inimkonna vastu.