Politseijuht Elmar Vaher, kui jäi vahele kallite kõrvaklappide ostmisega, tegi näo nagu moosivargil käinud poisike ja ütles, et neid oli vaja, et lennukis riigikontrolli aruannet lugeda.
See on küll väga ilus vabandus vanaemale, nii-ütelda hädavale, aga lapski saab aru, et lennukis aruande lugemiseks pole vaja mingeid klappe. Liiati politseijuhil, kes armastab käia silmad-kõrvad lahti, ning nagu ta ise on öelnud, ei mängi reiside ajal telefonis mänge, vaid jälgib teisi inimesi. Miks ta pidi järsku hakkama nii magusas jälgimise olukorras, lennukisõidu ajal, ja veel perega koolivaheajal puhkusele minnes hakkama mingit igavat aruannet lugema?!
Miks siis oli neid klappe vaja? Sony kodulehel on nende klappide kohta öeldud, et need on muusikute poolt loodud. Ehk siis viimase peal musa-klapid. Selle tõttu ka väga kallid. Iga poisikese või tüdruku unistus. Ja siit jõuamegi tõenäolise põhjuseni- need polnud mitte talle endale mõeldud, vaid lapse jaoks. Isa soovis koolivaheajal lapsele heameelt teha, kuna juhtiva töö tõttu on ta enamuse ajast kodust ära ja nagu tänapäeval sellisel puhul tavaks, ostetakse armastust läbi asjade. Naisele mõni uus ehe, lapsele kallis tehnikavidin.
Aga miks ta pidi need klapid ostma oma politseiniku krediitkaardiga? Mine võta kinni. Ta võis näiteks arvata, et omaenda krediitkaarti võib vaja minna puhkusel olles ning hiljem suudab klappide ostu kolleegidele ära põhjendada. Ülemuste värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar