Räägitakse küll, et vanasti oli naistel raske, aga tegelikult oli päris hea, sest kõik elasid koos: emad-isad, vanaemad-vanaisad ja lapsed, kõik ühe katuse all. Onud-tädid, vanaonud-vanatädid kah jalutuskäigu kaugusel. Kui vaja, sai kasvõi terve brigaadi omale appi kutsuda.
Aga tänapäeval, kui inimesed on linnadesse koondunud, kitsastesse linnakorteritesse, eemale oma kodukohast ja juurtest, nagu öeldakse, siis pole abilisi eriti enam võtta. Ei lähe ju niisama lihtsalt naabri juurde rääkima, et kuule, tule appi. Kui lähestikku elavad ainult noored, on neil kõigil korraga abi vaja ja seda kogu aeg. Sest, ja nüüd jõuame suure tõe juurde, ega noored ei saa ju hakkama, eriti kui neil on väiksed lapsed. See peegeldub väga hästi ühe blogija Malluka elus, kus polnud võimalik koera järgi valvata, sest selleks polnud enam aega. Kindlasti pole Mallukas ainus, sellised noori peresid on küll ja küll. Ja mis kõige hirmsam, kui vanemad käivad kaugel tööl ja teevad pikki päevi, siis on väiksed lapsed omapäi kodus. Paljudes riikides nagu USA-s on see lausa seadusega keelatud, Eestis küll mitte, aga kui õnnetus juhtub, siis on jama kui palju. Üksvahe muud ei kuulnud, kui et lapsed jäeti omapäi koju ja nad põletasid maja maha.
Ja siis veel see imetamise asi. Viimasel ajal on soovitus anda lastele ainult rinnapiima vähemalt 6 kuud, et hoida ära tulevikus vähki ja suhkruhaigusse haigestumist. Niimoodi arstid nüüd soovitavad. Aga kas keegi on mõelnud, kuidas see on võimalik. Et naine, kõigi muude ülesannete ja toimetuste kõrval saab lapsele rinnapiima anda. Ok, Eestis makstakse küll emale 1,5 aastat emapalka, aga kodused tööd tuleb ikka ära teha. Mingit koduabilist pole ju ette nähtud. Kuskil just kirjutati, et kõik need nn superemad, kes ajakirjades uhkustavad, et neil on kõik olemas, et neil on tegelikult abis terve teenijate armee: üks teeb süüa, teine tegeleb lastega, kolmas koristab, neljas jalutab koeraga, viies tissitab lapsi, kuue peseb pesu, seitsmes peseb nõusid, kaheksas kujundab kodu, üheksas valib kardinaid jne. Ning siis see naine saab seal kõige keskel särada. Aga artiklites neid teenijaid ei mainita, vaid kirjutatakse, et see naine saab üksi kõigega ise hakkama. Millest on omakorda tekkinud selline supernaise müüt, mida on takka õhutanud mitmed eneseabi raamatud, mille kohta on tulnud välja, et nende raamatute kokkupanijatel tegelikult endal lapsi polegi! Ja siis nad kirjutavad, kuidas naine peab kõigega hakkama saama.
Ausalt, mina mehena läheksin hulluks kõige selle kohustuste koorma all, mis on tänapäeva noortel naistel, või mida oodatakse ja eeldatakse noortelt naistelt. Et nad peavad lapsi imetama, siis süüa tegema, pesu ja nõusid pesema, tuba koristama, kodu kaunistama, autoga vanemaid lapsi ringidesse sõidutama, siis veel näputööd tegema, raamatuid lugema, sõbrannadega kohtuma, metsas seenel ja marjul käima ning tagatipuks veel tööd tegema, et mitte oma erialal maha jääda. See on ju võimatu. VÕIMATU! Ilma karja teenijateta kindlasti võimatu. Ja kõik naised, kes on seda supernaise müüti uskuma jäänud, on lihtsalt haledalt petta saanud. Ma võin meeste kaitseks öelda, et mehed end nii lihtsalt petta ei lase. Ja kui panete tähele, siis on meestele mõeldud ajakirjad kõik üksteise järel pankrotti läinud. Sest meestele ei saa udu ajada. Ses mõttes võiks naised küll meestest eeskuju võtta ja mitte lasta end lollitada, nagu on nende piitsavartega, keda naisteajakirjades presenteeritakse kui mingeid etalone. Tegelikult on need naised seal kõik haiged, nad põevad raskekujulist anoreksiat, vaimuhaigust, mis lõppeb paljudel juhtudel surma või enesetapuga. Aga sellest jälle ei räägita, kui palju modelle on võtnud üledoosi või hotelli rõdult end surnuks hüpanud. Aus vastus on: väga palju.
Kui nüüd taas imetava naise juurde tagasi tulla, siis tänapäeva ühiskonnas, mis tahab ka tegelikult naisest hoolida, ja olukorras, kus kogukonnad pole enam ammu koos, kus vanemad ja lapsed elavad suisa eri mandritel, elavad oma elusid, kus paljud vanavanemad EI SOOVIGI oma lapselapsi hooldada, tuleks imetavale naisele tagada abiline. Ma mõtlen tõsiselt. See võib olla oma mees, kellele makstakse koduse abistamise eest palka, või siis mõni tellitud abiline, umbes nagu lumehelbeke. Kes käiks, aitaks süüa teha, pesu ja nõusid pesta, koristada, vaipu kloppida, lapsi pissitada ja kakatada ja muud säärast. Ning kes ulataks imetavale emale söögikausi või joogitassi. Mina ausalt öeldes ei kujutaks asja muud moodi ettegi. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik lapse imetamise kõrvalt kõiki neid asju teha, sest väikse laps on ju linnu-unega, ta võib ärgata iga poole tunni tagant ja siis karjuma pista, nii et teda tuleb imetama hakata. Või ma ei kujuta ette, kuidas on seda asja mõeldud. Ja jällegi, palun mitte hakata tooma näiteid nendest nö superemadest, kel on seljataga teenijate armee. Selline asi pole tavalisel Eesti naisel lihtsalt võimalik.
Sedamoodi, imetav naine vajab abilist ja see on FAKT. Sest imetaval naisel on kogu aeg abilised olnud. Vanasti olid selleks kogukonna vanemad naised ja vanemad lapsed, aga tänapäeval, kus kogukonnad enam koos ei ela, on vaja kedagi teist. Minupärast võiks selleks luua kasvõi mõne pensionäride võrgustiku, kes vabatahtlikult või väikse tasu eest käiksid lapsi imetavaid naisi abistamas. Sest, ma kordan veelkord, imetamise kõrvalt midagi muud teha on võimatu. Ilma lapse elu ja tervist ohtu seadmata võimatu. VÕIMATU. Punkt.
8 kommentaari:
jah täiesti nõus, olles ise imetav ema on raske kodutöödel kätt peal hoida, aga ma ei usu et naised on nii udud peast et mõtlevad et see normaale on et kõige hakkama saada, see pigem tuleneb sellest et sult oodatakse hakkamasaamist saja asjaga ja tihti peale su oma partner ei pruugigi mõista kui raske emadus tegelikult on! õnneks ise ei ela eestis, sest kodumaal oleks lihtsalt nii palju keerulisem, standardid oleks nii palju kõrgemad ja elu nautimise asemel muutuks see tööks. mitte et praegu väga kerge oleks 3 kuuse beebiga aga ma arvan et eestis oleks see ikka palju keerulisem!
Kui viitsid, siis kirjuta, kus riigis elad ja kuidas seal emadusse suhtutakse - oleks huvitav teada :).
Tegemist jätkub imetaval emal muidugi on ja päev on hakitud (eriti noore beebiga, nii 3 esimest elukuud), aga midagi kontimurdvat nüüd ka ei ole.
Mina olen töölkäiva mehe kõrvalt (beebi ja beebi sündimisel 2,5a väikelaps)imetamisega hakkama saanud nii: mehe tööajal, kui olin üksi, ma ei teinud ühtegi üleliigset asja - tegin rangelt ainult elementaarseid asju: beebi imetamine ning kui beebi oli oma kõhu parasjagu täis tõmmanud - krooksud välja lastud jne. ja uinunud, siis kasutasin aega kohe selleks (teadsin, et kaua aega mulle ei anta - niikui beebi ärkab, pean olema valmis reageerima!), et teha lihtne söök, panna vanem laps lõunaunne vms. elementaarset. Näiteks üks imetamisvaheaeg kulus söögi ettevalmistamiseks, järgmisel imetamisvaheajal jõudsin ise ära süüa ja väikelapsele söögi ette anda - mida tal oli siis aega omas tempos süüa, taldrikult viimase suutäie kokkutõmbamise ja suhu pistmise, põlle eest võtmise ja suu kasimise saab teha juba kasvõi beebi süles.
Ei mingit koristamist (ammugi maja läikima löömist), ei mingit vanema lapse mänguasjade kokkukorjamist, ei mingit pesupesemist. Kui beebi võimaldas mustad nõud ära pesta - hea, kuid kui need kogunesid, polnud ka hullu. Õhtul, kui mees koju laekus - siis oli kodus juba 2 täiskasvanut ja sai juba teha mida iganes. Õhtuti käisime ka jalutamas. Nädalavhetusel oli jalutuskäik tavaliselt keset päeva. Nii möödusid siis beebi 3 esimest elukuud.
Kui beebi sai 3 kuud vanaks, siis hakkas olema võimalik panna teda (kui kõht oli täis söödetud ja tuju hea, muidugi) rippuvate mänguasjade alla iseseisvalt mängima. Niisiis - mängumatt mängukaartega sinna ruumi, kus mul oli parajasti vaja olla - ja ise sain lisaaega, et teha mida iganes. No ja siis läks muudkui lihtsamaks, kuna beebi mängis iseseisvalt aina kauem. Oli juba aega arvutis istumisekski jne.
Kui on koer - saab ju läbi mõelda ja organiseerida.
elan Inglismaal ja mulle meeldib siin sellepärast et ühiskond ei pane sulle peale mingeid eesmärke et näiteks selleks hetkeks peab olema laps mähkmevaba või mitte enam rinda võtma. Muidugi emad peavad siin päris vara tööle tagasi minema, saad ainult aasta vabaks millest siis ainult 9 kuud on tasustatud, muidugi kui firma kus töötad ei paku paremat tingimust, aga see on siis juba nende oma asi. nii et puhkusele jäädakse siin umbes paar nädalat enne kuupäevad kui laps peaks sündima. Aga elu siin on rohkem stressi vaba ja inimesed tegelevad omade asjadega. Nt mäletan eestis elades et kui tahtsid oma saiakest kiirelt tänaval süüa või õun näksida siis inimesed passisid suu sisse, siin sellist asja ei ole. Muidugi on elu siin kallim aga toetuseid on ka rohkem- hambaravi rasedatele ja kuni aastaste lastega emadele on tasuta. Muidu on hinnad hambaravis ainult veidi kallimad kui eestis. Mina igaljuhul naudin siin oma elu palju rohkem ja tunnen et olen stressist palju vabam kui olin eestis, tagasi ei plaani küll tulla.
Minul näiteks nii lihtne küll ei ole kuigi on ainult 1 kolmekuune.. 4toalist maja pean korras hoidma, õhtusöögi valmistama ja pesu pesema ning ka last imetama. Kuna mees käib tööl ja teeb prisma pikki päevi kuuest viieni siis tuleb ta koju ja tahab puhata ja aega koos minuga veeta et me ei peaks kodukoristusele mõtlema.ma vahel tunnen küll et kõik kasvab ülepea kaela sest imetamise ma ei tea kui kauaks poiss nüüd mängima ja magama jääb ja tahaks nagu ise ka olla korraks iseendale ja kasvab tassi teed juua.. võibolla mina lihtsalt ei ole piisavalt organiseeritud.
Elan linnakorteris. Töötav mees (tavaliselt jõuab argipäeval koju 19 paiku), õnneks mees tegeleb lastega, aitab majapidamisöödes jne. Ei ole diivanil vedelev õllepurgiga jopski :D Koduabilist muidugi pole, pole ka nõudepesumasinat veel. Lähisugulased ka eemal ja pole nende abi palunud, nt lapsed 99% meiega.
Nii.
Esimene laps sai rinda 1,1 aastat, teine 1,7a (lõpetasin septembris).
Ei saa aga aru, mis raskusest te kirjutasite :) Mul küll polnud raske imetada enda elu kõrvalt. Luti lapsed mul ka polnud, aga ju siis olid nö kerged lapsed, et olin ise puhanud (lapsed magasid kaisus beebidena ikka). Kodus viimset puhtust taga ei aja, aga korras siiski. Pesu peseb pesumasin, triigime riideid ka. Sööme ka väljas ja ostame vahel valmistoitu, aga enamuses siiski ise valmistatud toit, mitte midagi keerulist muidugi ega aeganõudvat.
Elu nagu lill ju :)
Ahjaa, laste vahe 6 aastat, seega ei pidanud kahe väikelapsega majandama. Kui lapsed sünnivad üksteise järel - siis teine lugu muidugi. Aga ju ma nii mugav inimene, et seda hullust ei teinud :D
Ann - see on hea mõte kõrva taha panna - mitte koristamisega üle pingutada. Mina olen nimelt koristamishull, juba üksainus tolmurull ajab mind närvi :).
13:23-le: samad asjad ajavad ka mind Eesti puhul närvi :).
15: 04: sa ei ole halvasti organiseeritud, vaid VÄGA TUBLI! Isegi liiga tubli, ma ütleks. Ann andis head nõu - me peaksime vähem koristama, naised!
Triin - ma arvan, et see on suur asi, kui vanem laps saab sulle midagi kätte anda või muudmoodi aidata. Kui Juulike oleks tavaline laps, siis temast oleks mulle suur abi.
HEAD VANA AASTA LÕPPU TEILE KÕIGILE! :)
Postita kommentaar