teisipäev, 13. detsember 2016

... ja unistused saavad teoks

Väljavõte Daily Maili veebist.

Võibolla olete märganud, et unistused saavad teoks. See tundub kummaline ja uskumatu, aga nii see tegelikult on. Briti väljaanne Daily Mail on võtnud ette terve rea naisi, kes lugesid kümme aastat tagasi ilmunud Rhonda Byrne'i unistuste-teemalist eneseabiõpikut ja kinnitavad nüüd, et nende unistused on teoks saanud. Olgu see siis lapse saamine, kaunis kodu, karjäär, reisimine või raamatu avaldamine.

Ma ise olen ka paljudest asjadest unistanud ja nii uskumatu kui see ka pole, on need kõik täitunud. Lapsepõlves unistasin, et Eesti saaks iseseisvaks - seda pidasid kõik täiesti võimatuks ja lolliks mõtteks, sellest rääkisid avalikult ainult mõned üksikud nagu Tiit Madisson ja Lagle Parek, keda peeti hulludeks. Aga ei läinud palju aega mööda ja Eesti saigi iseseisvaks.

Siis unistasin, et mul oleks palju raha. Ja seda mul lapsena oligi - palju raha, aga siis tehti selgeks, et lapsel ei või raha olla ja hiljem ei ole julgenud ma enam rahast unistada - pigem olen unistanud, et teda poleks, sest seoses rahaga olen sattunud igasugu jamadesse. Ja arvestades sellega, kuidas Eestis ja mujal endises NLiidus praegu rahamehi rapitakse, siis olen õnnelik, et mul teda pole. Samas, mis seal salata, on raha mind armastanud ja kui kitsas käes, on alati leidunud mõni lahendus või väljapääs. Ses mõttes on  puudus hea, et see paneb pea tööle - muidu ei viitsiks end üldse liigutada.

Siis unistasin meremeheks saamisest. No selle unistuse puhul tehti mulle selgeks, et suure lühinägevusega (mul oli enne lasik-operatsiooni -6) pole mul merekooli asja. Aga tegelikult merendus mind huvitab ja võibolla kunagi saab ka see unistus teoks, mine sa tea. Ma olen juba korra laevajuhi kursustel käinud.

Siis unistasin ülikoolis õppimisest. Ma pean tunnistama, et mul oli Tartu Ülikoolist selline idealiseeritud ettekujutus, vanade baltisaksa mälestuste põhjal, kus igal õpilasel oli oma mentor, kellega Toomemäel jalutati ja asju arutati. Ülikool ise valmistas seetõttu pettumuse, see oli samasugune õppekonveier nagu keskkool, kust lihtsalt massiliselt inimesi läbi veetakse. Aga ma lõpetasin selle ülikooli ikka ära.

Siis unistasin välismaal õppimisest. Ja ka see unistus täitus. Välismaal õppides tehti mulle selgeks, et suurt teadust ei saa teha abielus olles ja laste kõrvalt. Seetõttu loobusin teadlase karjäärist, sest mulle on ikka tähtsad abielu ja lapsed. Ma ei kujuta ette, et elan üksikuna.

Siis unistasin loomulikult abiellumisest ja laste saamisest. Ka see unistus täitus ja lausa mitmekordselt.

Siis unistasin oma veebiportaali loomisest. Selle unistusega oli raske, sest minu eelmine abikaasa seda unistust ei jaganud, ma ei saanudki aru, miks. Lihtsalt ei jaganud ja kõik. Minu teine abikaasa on ses mõttes sobivam, et toetab ja jagab minu unistusi. Ma arvan, et see ongi paarisuhtes kõige tähtsam - teineteise unistusi toetada ja jagada. Taustaks: minu eks unistas seltskonna-ajakirja juhtimisest ja mina võin käsi südamele pannes öelda, et mina toetasin ja jagasin seda unistust 100%!

Siis Ameerikas õppides tekkis mul soov ja unistus, et võiks sõita autoga läbi Ameerika, ühest otsast teise, coast-to-coast trip. Ka seda unistust minu eks ei jaganud. Ta oli üldse reisimise suhtes tõrges, sest ei osanud võõrkeeli ja ei tahtnudki osata. Oli selline pujään. Minu teisel abikaasal on aga hea soon keelte peale ja temaga pole reisimisega probleemi, ta väga tahab reisida.

Siis loomulikult salamisi unistasin, et mul võiks olla tütar. No nüüd on mul lausa kaks toredat tütart, kellele tahan parimat tulevikku. Seepärast olengi vaadanud Soome poole, sest seal on erivajadustega lastele loodud maailma parimad tingimused ja ka haridus on maailma parim. Minu unistus on pakkuda lastele parimat ja ma olen valmis tooma selle ohvri, et Soome elama minna. Praegu Euroopa Liidus on see võimalik, niikaua kuni seda liitu veel on.

Ja no eks mul on veel mõned unistused, aga neist kirjutan kunagi hiljem. :)

3 kommentaari:

ann ütles ...

Noh, enamus minu unistusi, mis on täitunud, on suht tavalised, et neid hakata üles lugeda. No Eesti NLiidust välja astumise unistus oli ka - kui kuskil oli "Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik", siis vedasin neile kahele üleliigsele sõnale (nõukogude ja sotsialistlik) jutid peale, kuna minu meelest EV oli palju ilusam riiginimi.

Lapsena mulle meeldisid Tallinna puumajade linnaosad (Kalamaja, Kitseküla, Veerenni jne.) ja hoovid, muidugi. Aga häiris jällegi,et maju üldse ei remonditud, et nendes majades olid viletsad korterid ja lisaks veel jutud, et küll varsti need kõik kaovad ja paneelikad tulevad asemele. Ma ei osanud sellel vastu vaielda (ega ma ei vaielnudki), aga mõtlesin, et selline asi mulle küll üldse ei meeldiks. Siis ma hakkasin unistama, kuidas kõik vanad puumajad remonditakse hoopis ära, üks ilusam kui teine, aga korterites on vannitoad, majade ümber on ilusad terved plangud ning mitte keegi ei lõhu neid (lõhkumine käis mulle õudselt närvidele - ma kohe ei saanud aru, miks midagi nagu ei tohi terve olla, miks on vaja lõhkuda-lõhkuda-lõhkuda?!? Klopsisime kättesaavast puitmaterjalist sõbranna maja hoovile aeda kokku (mina selles majas ei elanud, aga mind lihtsalt häiris), see oli nagu tuuleveskitega võitlemine, aga imekombel jäi see aed isegi lõhkujatest lõhkumata ja mõni lumememm, tegelikult need polnud lihtsalt lumemememmed, vaid igasugu erilisemad asjad, jäi ka tänu sellele terveks). Ja kui kuhugi "auku" ehitakse uus maja, siis see pole suvapaneelikas, vaid väike ja niimoodi kujundatud, et see on teiste majadega sobiv.

Ok, nõuka aeg lõppes. Esialgu tundus, et kõik läheb ikkagi nagu läheb - tulid ahned kinnisvaraarendajad (igale-krundile-maksimaalselt-kortereid), kes püstitasid vanade majade selga liiga suuri ja naabrusega üldse sobimatuid odav-koledaid asju. Ka polnud mingit vilumust puumaju renoveerida - nendel esimestel, mida prooviti uute materjalidega nö uueks teha, oli tulemus nagu sea seljas sadul.

Siis aga järsku - mõni hakkas juba rääkima inimmõõtmelisest linnast ja et sirelitega hoovid on mõnusad. Mingil ajal kehtestati miljööväärtuslikud rajoonid, hakati tootma originaalidega sarnaseid puitlaudiseid, hakati oskama ilusti renoveerida. Lõpuks avastasid need linnaosad enda jaoks veel hipsterid. Ja need uued majad, mis vanade vahele ehitakse, hakkasid olema väiksemat sorti, sobivad ja kifti arhitektuuriga.

Siis tahtisin minna veel maale elama (osalt võibolla seetõttu, et linnas lõhuti kõike - maal üksksikmajapidamises keegi midagi ei lõhkunud, õue sai igasugu asju ehitada, ilma et vene poisid selle puruks peksid, õue jäetud mänguasju keegi ära ei varastanud jne.). Hiljem oli mingi selline mõte, et kui mul on mees, siis pigem on see mees maalt kui linnast. Vahepeal mõtlesin, et ehk jään suvitus-maakaks - et realistlikum nagu. Aga kukkus välja nii, et nüüd elangi ikkagi maal!

Inno ütles ...

Ann, mulle meeldivad ka vanad ajalooga majad.

mkiis ütles ...

Minu unistused on mitmed täitunud aga ühte unistust jäängi unistama: tunnet et olen edukas ja ka teised seda arvavad. Typish on see, et kui mul midagi õnnestub, siis on kas kõle vaikus või keegi kukub seda maha tegema. Kuigi aastaid hiljem vaatan, et täiesti OK-lt tehtud. Aga õigel ajal ei kiida keegi.