Jõule võib ka üksinda veeta

Jõuluehtes El Corte Ingles (tõlkes: Inglise kvartal) kaubamaja Lissabonis.

Jõule veedetakse enamasti kellegagi koos, kas siis koos pere või oma armsamaga. Aga kui ei ole seda ega teist, kui oled üksi. Kas see on maailma lõpp?!

Ma tunnustan, et olen elus ühed jõulud veetnud täiesti üksi. Olin siis just pärast sõjaväest tulekut ülikooli astunud ja elasin Tartus ühikas. Pepleri, endisel Pälsoni tänaval. Tuba nr 204 minu mäletamist mööda. Toakaaslased Argo ja Andres olid läinud jõule veetma koju, üks Haapsallu, teine Tallinna. Mina oleksin võinud minna ka Tallinna, aga ma ei viitsinud. Mõtlesin, et maru vahva oleks lihtsalt omaette olla.

Ja polnud üldse hull tegelikult. Käisin poes, ostsin omale kapsast, keetsin kartulit, tegin pannkooke. Ühikas oli suht tühi, nii et kedagi polnud seltsi ka kutsuda. Olin peaaegu üksi suures majas. Jõin mõned õlled, käisin all keldris duši all ja tegin omale olemise mõnusaks. Kuulasin muusikat ja vaatasin aknast välja. Käisin linna peal jalutamas. Mulle meeldib jõuluõhtul väljas jalutamas käia, ja hiljem selgus, et Irjale ka. Mulle ei meeldigi suur seltskond, juba kooliajal laulsin mitte suures segakooris, vaid kammerkooris. Ma täpselt ei mäleta, kuidas see jõuluõhtu lõppes, aga midagi hullu küll ei olnud. Nii on võimalik end maailmast välja lülitada, oma mõtteid mõelda. Hiljem, oma esimeses suhtes, kui juhe kokku jooksis, siis igatsesin vahel üksi olla ja tegin sageli nii, et läksin kodust ära päevaks-paariks ja lihtsalt olin omaette üksinda. Maru hästi puhkab ja rahustab närve. Üksi olemine pole üldse mingi katastroof.

Ja ma saingi seal ühikas üksi olla ainult ühe päeva. Sest juba järgmine päev tuli Argo suure toidulaadungiga Haapsalust ning siis õhtul oli platsis Andres ja me asusime kohe neid Argo varusid hävitama. Sellest jätkus mitmeks heaks päevaks. Argole oli pandud küll toidumoona kaasa mitmeks nädalaks, aga noh, meile jätkus 3-4 päevaks, vana-aasta õhtuni välja. Ega Argo ei pahandanud ka.

Lugesin Helsingin Sanomatest, et jõulude ajal üksi olemist ei tasu peljata. Võib veeta õhtu iseendaga, või siis leida mõni teine üksik inimene, või siis minna sinna, kus palju üksikuid koos. Ning sellest võib lõpuks välja kujuneda midagi hoopis uut!