neljapäev, 8. detsember 2016

Minu vanaema



Täna saanuks minu armas vanaema Selma 96-aastaseks. Ta suri, kui ma olin Roosiga viimaseid kuid rase, 2014. aastal.

Avastasin oma asjade seast kaustiku, kuhu ma olin kunagi ammu kirja pannud, mida vanaema oma elust rääkis. Panen selle siia kirja, äkki on teistelegi huvitav lugeda. Vanaema sündis 1920. aastal Ingerimaal.

Sündisin Muratta külas, Lempaala järve ääres, kus sai ka ujumas käia. Meil oli kaks hobust - Riitta ja Jukka, ning viis lehma. Elasime minu vanaema Katri ja vanaisa Tahvana juures, kel oli kaks tuba ja köök. Minu ema Ida ja isa Antti elasid sinna juurde ehitatud väikeses majas. 

Antti oli tööl raudteel, Leningradi Soome vaksalis. Antti vanemad olid samuti Muratast pärit ja tal oli Leningradis korter. Ida meelitas ta maale elama. Antti oli Idast 13 aastat vanem. Kui Ida oli 25-aastane, sündis tal esimene tütar - mina. Kokku oli meid neli last: peale minu vend Ernest ja õed Lilja ning Sylvi. 

Minu ema käis kolhoosis tööl, oli karjalaudas talitaja. Isa vedas piima. Mind kasvatas vanaema Katri, kes oli väga hea inimene. 

Kuuteistaastaselt käisin kolhoosis peenraid kitkumas.

Kui olin kuusteist-seitseteist, 1936. aastal, viidi meid Venemaale ära. Terve küla viidi ära. Õnneks oli lehm kaasas, saime piima. Vend Ernest oli terve päeva leivasabas, aga tihti ei saanud ta sealt midagi, mõnikord sai. Ema Ida ja isa Antti olid kolhoosis tööl.

Siis lubati meil asuda elama Ligovale. Saime endale passid ja mu vend võeti sõjaväkke. Ostsime seal maja, kus oli kolm tuba ja köök. Elu oli hea. 

Elasime seal neli aastat, aga siis tuli jälle sõda. Elasime keldris, elu muutus võimatuks. Läksime ühe sugulase juurde sõjapakku. Siis ütles sakslane: „Kõik soomlased Soome!”  Kõik, kes tahtsid, said minna. Läksime kõigepealt laevaga Paldiskisse, seejärel Hanko'sse ja sealt edasi Salosse. Töötasime taluteenijatena. Tegime välitöid ja saime selle eest raha. Hea elu oli. Talu peremehe nimi oli Erkki Vilhonen. 

1943. aasta jõulude aegu läksime vabatahtlikult Venemaale, kuna kartsime, et venelane viib muidu vägisi. Arvasime ka, et sõjaväkke võetud vend ei leia meid üles, kui me Venemaale ei lähe. Vend jäi aga sõjas teadmata kadunuks. 

Elasime Kalinini oblastis, Tšuikovo külas. Tegime metsatööd. Teel Venemaale sain rongis tuttavaks Väinöga. Abiellusime Kalinini oblastis ja seal sündis meil 1947. aasta 26. jaanuaril tütar - Toini Ester. 1947. aasta märtsis otsustasime minna elama Eestisse. Kõigepealt tuli minu noorem õde Lilja, kes sõitis rongiga Rakveresse. Üksinda tuli - ta oli selline julge. Siis otsis mu isa Antti elu- ja töökoha Rakvere lähedale Karitsale. Elasime seal abimajandis, koos ühe teise perega samas majas. Meil oli kaks tuba ja veranda. 

Olin 26-aastane, kui Karitsale jõudsin. ENSV võttis meid vastu, kuna mu vend hukkus sõjas. 1949. aastal sündis mul teine laps - poeg - ja pärast seda veel kolmas laps - samuti poeg. 

Nõndaks siis, selline meenutus :). Mulle oli vanaema jutte huvitav kuulata ja ma panin nad kõik kirja. Seepärast ma teangi nii üksikasjalikult tema vanaisast, rikkast ingeri taluperemehest Tahvana Jauhopääst, kel oli kaheksa tütart, aga mitte ühtegi poega; sellest, kuidas tema isa Antti vaksalis Leninit vastu võttis, ja paljudest muudest põnevatest seikadest. Nagu ma vanaemast aru sain, siis kõige ilusam oli ta elu Ingerimaal ja Soomes. Kui venelane ei oleks Soomega sõtta läinud ja Soome ingerlasi välja andnud, siis oleks mu vanaema ja tema pere Soome, Salosse elama jäänud.

Oma elu lõpul jõudiski vanaema tagasi Soome ja sai isegi kokku tolle talu perenaisega, kus ta sõjaajal põllutööliseks oli. Too mäletas teda ja see oli väga südamlik kohtumine. Seejärel kolis mu vanema paluumuuttaja'na Soome (Soome kutsus kõik ingerlased ja nende järeltulijad Soome tagasi ja vabandas nende ees sõjaajal tehtud ülekohtu pärast) ja elas seal kuni oma surmani.

Minul on kõige suurem heameel sellest, et mind lapsena hoidnud vanaema nägi ära ka Juulikese sünni ja sai kaasa elada sellele, kuidas ma Roosit ootasin. Olid ja oled mulle väga kallis, armas vanaema!



Piltidel:
Minu vanaema noorena (paremal) oma sõbrannaga
Minu vanaema (vasakul), mina ja ema.

*Lempaala ja Muratta olid külad Põhja-Ingerimaal. Ingerlased aeti sealt Stalini „piiriäärse puhastustöö ” käigus aastatel 1935-1936 minema.

Kommentaare ei ole: