Ei hakka inimese nime nimetama, tegemist oli ühe ajakirjanikuga. Kes jõi iga päev. Eriti meeldis talle tühjaks juua teiste klaaside pärasid, kui mõnel üritusel või esitlusel käisime.
Minule käis tema joomine muidugi närvidele. Tänitasin ta kallal, peitsin pudeleid ära. Ükskord viskasin isegi ta lapiku aknast alla ja see tabas akna all seisnud auto kapotti. Selle peale ma muidugi ei tulnud, et alkohoolikul on alati teine pudel varuks ja üsna pea kraamiti see ka välja. Lisaks ohjeldamatule joomisele oli alkohoolik ka hirmus armukade - näiteks ühe aastavahetuse paiku hakkas ta mu kallal võtma seepärast, et mul oli telefon laua peal. „Kelle kõnet sa ootad?” küsis ta sadu kordi, enne kui, konjakipudel kaisus, unne sumbus.
Lõpetasin selle suhte ära, aga alkohoolik ei suutnud sellega leppida. Hakkas mul öösel ukse taga käima. Elasin siis Tallinnas Kotzebue tänaval ja töötasin Tallinna prokuratuuris. Alkohoolik tuli tavaliselt kella kahe-kolme ajal öösel ja hakkas ukse taga kolkima. Ükskord lasin ta ka sisse, et mitte naabreid pahandada, aga kuna tema käitumine muutus järjest vastikumaks, siis pärast seda ma teda enam sisse ei lasknud. Tema käis aga ikka edasi ja suutis - uskumatu! - mitu tundi järjest jalaga vastu ust taguda. Tegin südame kõvaks ja ei lasknud alkohoolikut sisse. Mõtlesin, et kui naabrid kutsuvad politsei, siis kutsuvad. Hommikul ust avades pidin üle tema astuma, sest ta magas mu ukseesise mati peal :).
Üsna varsti pärast seda kolisin sellest elukohast ära ja ma ei teagi, kauaks ta sinna veel käima jäi. Alkohoolik helistas, aga ma ei võtnud vastu.
Ka sellele alkohoolikule oli paigaldatud ampull ja tehtud ma-ei-tea-mis-kõike-trikke veel, aga mitte miski ei aidanud. Minu teada joob ta ka praegu rõõmsalt edasi. Inimest ei ole võimalik „parandada”, kui inimene seda ise ei taha. Kui sulle selline suhe ei sobi, siis tuleb ise lahkuda.
2 kommentaari:
Marko Mägi?
Ma ei tea, millest sa räägid :)
Postita kommentaar