laupäev, 10. detsember 2016

Veel üks põhjus Eestis mitte lapsi saada - lähenev sõda

Keegi kirjutas kommentaari, et sõjaohu tõttu on lapsi saada praegu ebainimlik. See pani mõtlema.

Eestis räägitakse viimasel ajal üha rohkem sõjast. See pole ime, sest sõjaoht on suur - sellele viitab üha suurem kulutuste tegemine ja tähelepanu pööramine riigikaitsele. Keegi niisama ju selliseid asju ja kulutusi ei teeks. Piltlikult öeldes kulutab Eesti riik praegu iga vaba sendi kaitsevõime tugevdamisele, see on siis põhiliselt relvastuse ostmisele. Näiteks praegu kuluvad sajad miljonid sellele, et muretseda soomustehnikat ja rajada Tapale linnak ligi tuhandele liitlassõdurile, kes tulevad Eestit kaitsma. See on täiesti arusaadav - riiki on vaja kaitsta. On öeldud, et Eesti on valmis oma riiki kaitsma viimase veretilgani kasvõi põlvepikkuste poisikeste hinnaga ja selle kõrval pole ükski ohver liiga suur. Sest kui juba sõda tuleb, võib juhtuda, et eestlastest ei jää midagi alles.

Praegu hinnad ja maksud kerkivad, rahvas vaesub. Uusi eluhooneid kerkib vähe. See on arusaadav - keerulises olukorras tulebki püksirihma pingutada. Nagu on öeldud, väike riik pole odav lõbu ja väikse riigi kaitsmine on seda veel vähem. Seetõttu peab leppima sellega, et teenused muutuvad vähem kättesaadavaks ja arstiabi ei pruugi iga inimeseni jõuda. Pole midagi teha, on sõjaks valmistumise aeg. Sest nagu öeldakse, kõige lihtsam viis sõda ära hoida on selleks valmistumine. Venemaa on suur ja lai ning sõjaliselt tugev, kuni sõjaoht püsib ja see võib kesta veel aastakümneid, peab Eesti püsima tasemel. Niipea, kui järgi anda, on vaenlane platsis - ta ainult nõrkuse hetke ootabki. Näiteks väike Kuuba pidas vastu ligi 50 aastat ja pole tänaseni alla andnud oma suure ja võimsa naabri USA kõrval. Rahvas on küll puruvaene, üks vaesemaid maailmas, aga naudib iseseisvust ja on uhke. Eesti eelis võrreldes Kuubaga on Euroopa Liit, mis pakub raskel ajal lohutust ja toetust. Näiteks on Eestil võimalik olla ELi eesistujamaa ning mõne aja pärast saab rongiga Tallinnast otse Varssavisse sõita - see on raskel ajal suur asi.

Aga tuleme tagasi laste juurde. Euroopa Liit lapsetoetusi ei jaga ja see on arusaadav - lapsi on niigi palju. Maailm on ülerahvastatud. Näiteks Lähis-Ida pingekolletest tuleb praegu Euroopa Liitu sadu tuhandeid lapsi, kes on pidanud põgenema elu eest. On loomulik, et Euroopa Liidus toetatakse neid, mitte eesti lapsi, kes võibolla on küll natuke näljas ja ei saa käia soovitud ringides, aga vähemalt ei plahvata kodu lähedal pommid. Suviti, kui koolitoitu ei jagata, saavad lapsed Eestis süüa vajadusel puulehti. See võimaldab elus püsida. Elus püsimine on tänases maailmas suur asi. Tuleb mõelda, et peale teist ilmasõda oli veel raskem. Euroopast antaksegi mõista, piltlikult öeldes, et selle asemel, et ise sigida, peaks eestlased praegu pigem võtma enda juurde mõne orvuks jäänud lapse Lähis-Idast, kellesuguseid on põgenikelaagrites ootamas tuhandeid. See on umbes sama dilemma, kas võtta koer varjupaigast, mis on loomi pilgeni täis, või maksta kõrget hinda mõnele tõuloomafarmile ja hankida sealt omale järjekordne kutsikas, kellega tuttavate ees uhkustada. Otsustamise muudab ehk lihtsamaks asjaolu, et ega sõjaohuga silmitsi seisvas Eestis lastele mingit elu nagunii ei ole - iga õige lapsevanem, olgu ta president või lihtne poemüüja soovitab oma oma võsule Eestist jalga lasta. Lastele tahavad kõik vanemad parimat ja piirid on õnneks valla.

Ehk siis - riik küll utsitab praegu vanemaid lapsi saama, meelitades mõnesaja euroga, aga sellest ei tohiks lasta end häirida. Riik on praegu nagu uppuja, kes räägib mida iganes ja haarab kõigest ettejuhtuvast. Nii nagu uppujale kätt andes pead olema ise veendunud, et sa pinnal püsid, nii tuleb ka riigi laste-teemalistesse appikarjetesse suhtuda teatud reservatsiooniga. Kui lapsi ei sünni, pole midagi parata - see on asi, mida Eestis nagunii lahendada ei saa. Nagu öeldakse, iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Eesti on praegu peaaegu otsapidi sõjas, see sõjaolukord püsib veel aastakümneid ning lapsed selle sõjaolukorra juurde hästi ei sobi. Lapsi tehku ja sigigu need muidusööja-rahvad, kes naudivad õnne ja rahu, Eestile jäägu asisemad ja vajalikumad teemad nagu relvad ja riigikaitse. Kui vaja, võib võtta Eestisse lapsi juurde pingekolletest, sest need lapsed on elus karastunud, sõjaga harjunud, oskavad vajadusel ise relva käes hoida või granaati visata. Pealegi on põgenikelaagrites ellu jäänud valdavalt terved ja tugevad lapsed, kes on võimelised vajadusel kohe mõnes vabrikus tööle hakkama ja riigikassat täitma. Nemad juba hätta ei jää. Nemad pole selline kulu ja mõttetus nagu vaimse puudega lapsed, keda võrreldakse parasiitide, rottidega - tahavad ainult saada ja pole suutelised midagi vastu andma. Õige ka - puudega lastega ju Eestit üles ei ehita ja ei kaitse.

17 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sõjaoht on järjekordne eliidi müüt toiduahelate säilitamiseks. Vaadake valitsust ja Riigikogu. Sealt õhkuvast " kaitsetahtest" räägib kõnekalt see, et poliitbroilerid pole ajateenistuses käinud. Ja Eesti inimene valib neid nüri järjekindlusega ning erakonnad leiavad, et nii peabki olema.

Anonüümne ütles ...

See jutt on selline, et tekib vägisi küsimus, kas tänane öö jäi ka korralikult välja magamata? Juulikesele Unital enam ei mõju?

Inno ütles ...

Juulike käis teraapias ja sai sealt omale tõesti mingi kurja viiruse külge, nii et ööd on magamata ja Unital ka ei mõju, aga see ei muuda asja. Tegelikult ka, sõjaolukorras on laste juurde tegemine kuritegu.

Anonüümne ütles ...

Alles oli ju loosung igasse perre viis last.

Inno ütles ...

Olen loomult idealist ja loosung on õige, aga sellele peaks lisama: ..., aga mitte Eestis.

Ma ei teadnud ka, mis suunas Eesti areneb ja et lastesse Eestis nii vaenulikult suhtutakse ja et tuleb sõda. Kui lapsi vihatakse ja tuleb sõda, siis pole mõtet isegi ühest lapsest peres enam rääkida.

Anonüümne ütles ...

Ausalt, mine perse oma sõja ja vihkamisega, rott!

Triin ütles ...

Uusi maju ei ehitata? Mu meelest Tartus ja Tallinnas muud ei näe, kui uusi hooneid kerkimas :)

Anonüümne ütles ...

Ehk peaks Inno ise Unitali võtma ja ennast välja magama?

LPR ütles ...

See toukutsika võrdlus oli hea. Jätan meelde edasiseks kasutuseks.

Anonüümne ütles ...

Ausalt, täiesti jabur postitus praegu. Õndsal nõuka ajal oli sõja oht kordades suurem, pmst Tartu oli koguaeg mingi pommi sihtmärgiks ja samamoodi sihiti sealt kirja välismaad ja ometi oli siis sündivus suurim.

Inno ütles ...

Sündivus oli suurim 1980ndate lõpus kuiva seaduse ajal. Aga riik ei pidanud vastu.

Anonüümne ütles ...

Sündivus 80ndate lõpus ei tulenenud ju kuivast seadusest, vaid omariikluse perspektiivist. Ärgem nüüd võrrelgem m.... näpuga.

Inno ütles ...

Aga Venemaal hüppas sündivus kuiva seaduse ajal samuti lakke. Omariiklusest venelased ei unistanud, mis perspektiiv seal oli? Ja kui omariiklus oli põhjus, miks Eestis omariikluse tulekuga sündivus kolinal kukkus?

Anonüümne ütles ...

Sündivuse kasv 80ndate lõpus tuli tegelikult sellest, et rasestusvastaseid vahendeid, isegi kondoome, ei olnud saada. Puudus oli kõigest.

Inno ütles ...

Teadmiseks, NLiidus oli levinuim rasedusvastane vahend mitte kondoom, vaid abort. Üle 50% rasedustest aborteeriti ära, ka Eestis.

Anonüümne ütles ...

80ndate lõpuks oli Eesti ühiskond ka eetiliselt juba rohkem arenenud, nii et üha enam naisi ei nõustunud tegema aborti.

Anonüümne ütles ...

Nõuka aja levinumad rasedusvastased vahendid olid ohtlike päevade lugemine ja coitus interruptus. Kuna kumbki vahend eriti ei toiminud, siis järgnes abort. Olid ka mingid spiraalilaadsed asjad, aga neid sünnitamata naistele ei paigaldatud.