pühapäev, 29. jaanuar 2017

Trumpi oleks Kagu-Eestisse vaja


USA värske presidendi Donald Trumpi esimene aruanne rahvale.

Eestis on kombeks USA presidendi Donald Trumpi üle irvitada, aga tegelikkuses pole erilist põhjust. Kui panete tähele, siis võitleb Trump oma töötajate eest. Et USAsse jääksid töökohad alles. See võib tunduda naljakas, aga tegelikkuses on asi naljast kaugel.

Trump ajab õiget asja. Tegelt oleks eesti rahva püsimajäämiseks vaja oma Trumpi igasse maakonda, igasse valda. Tallinnast vaadates paistavad asja ilusad, kuna Tallinn teenindab aastas ligi 3 miljonit põhiliselt Soome turisti, kes tallinlasi kenasti katavad ja toidavad. Tallinna on juba nagu Euroopa, nagu Soome. Aga ülejäänud Eesti? Ülejäänud Eesti elab sisuliselt edasi NSV Liidus. Palgad on nagu Venemaal või Ukrainas või isegi alla selle, kui mustalt tööl käia. Sest alla miinimumi, 470 euro kellelegi maksta ei tohi. Aga Kagu-Eesti ettevõtjad ei jaksa niipalju maksta, sest tulusid pole. Tulusid pole, sest rikkad soomlased Kagu-Eestisse ei jõua. Nii lihtne see ongi!

Aga Kagu-Eestisse oleks hädasti oma Trumpi vaja. Kes hoolitseks selle eest, et kohalikud ettevõtted kasutaks kohalikke inimesi ja et asutused telliks kaupa kohalike ettevõtjate käest. Kokkuvõttes tähendab see, et töökohad jäävad alles, majandus õitseb ja kinnisvara hind kerkib. Praegu on näiteks nii, et Võru linnas ligi 1000 ajateenijat teenindav Kuperjanovi pataljon tellib toidu Tallinna hulgilaost, kuna sealt on saadud hankel paari sendi võrra soodsam pakkumine. Mis tähendab, et noored ajateenijad tarvitavad toiduks kusagilt Poolast pärit toitu. Ühed ütlevad, et nii peabki. Aga tegelikkuses tähendab see, et kohalik ettevõtlus sureb välja, kui niiviisi pikalt jätkata. JA NII ON ABSOLUUTSELT IGA ASJAGA.

Kas nii peabki olema? Tallinnast vaadates ilmselt jah, pole muud Eestit vajagi, aga kohapealt vaadates on see katastroof. Elu hävineb inimeste silme all.

Ja siis küsitakse, miks Eestis maapiirkonnad välja surevad. Aga sellepärast surevadki, et keegi nende maapiirkondade eest ei seisa. Et seal pole oma Trumpi. Või Trumpe.

13 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Hulgilaod saavad endale lubada hästi madalat hinda, mis kohalikud kasvatajad kohe kõrvale tõrjub hankest. Aga kui ilma hanketa midagi ostad, siis nimetatakse seda korruptsiooniks. Mina ei saa ka sellest aru. Inimkahjulikud ja kasutud seadused.

Anonüümne ütles ...

Tump ajab õiget asja.
Olen sellest ammu aru saanud. Vaatamata peavoolu tendentslikele uudistele nagu kohustuslikele Mehhiko presidendi kõnedele.

Anonüümne ütles ...

Eesti maapiirkondades pole ju enam teab mis kvalifitseeritud tööjõudu, need on ammu läinud. Pole tööjõuressurssi, pole ka tööandjaid. Loogiline.
Aga kui mõni maamees üritab tänapäeval nt. hektarilise kurgipeenraga rikkaks saada, siis noh... sellist absurdi ei ole võimalik viisakalt kommenteerida.

Anonüümne ütles ...

MIS sel hektarilisel kurgipeenral siis häda on? Rikkaks ei saa, aga hektar kurki ja teine sibulat või maaasikat või mida iganes ja aitab hinge sees hoida. Kust pagana kohast on võetud see, et hektarist ei ela ära?

Mul on Tartumaal tuttav talunik, kasvatab hektar maasikaid ja kaks hektarit hernest ja sellest nad elavad. Kusjuures hernest oli mõni aasta tagasi müüüa ok, aga täna on vilets, sest Poolast tuleb odavam sisse. Poola oma on odavam, sest Poola euroteotused on suuremad kui Eestil. Nii lihtne see ongi.

Kes krt need eesti maaelu suretajad on, kes Brüsselis suud lahti teha ei osanud/ei oska? Ja see jutt et hektar ei toida, on täpselt nonde suu-vett-täis ametnike laul. Poolas üllatus-üllatus on väiketalud ja Poola elab.

Meil siin on omad teinud omadele kahju, ikka juudaseeklite eest. Ja siis imestame, et Maxima müüb Poola kurki ja Poola õunu ja Poola kartulit. Muidugi müüb, sest Eesti oma on kallis, inimene ja ilmselt ka sõjavägi ei suuda Eesti oma osta. Kui hinnad oleks ligilähedased, küll siis ostaks. Aga ei ole ju. Ja siis on parem süüa Poola kraami kui nälga surrra.

Inno ütles ...

Natuke nässusti on tõesti läinud, et Eesti megaefektiivsed suurtalud ei suuda enam võistelda muu Euroopa väiketaludega, mis ainult toetustest elatuvadki. Kunagi kui Eesti ELiga liitus, siis lubati toetuste ühtlustamist või suisa kaotamist, aga seda ei ole juhtunud. Pigem vastupidi, üldisi toetusi küll vähendati, aga osariigid maksavad oma talunikele nüüd rohkem ise juurde. Ja jällegi, kes juba rikkad, need suudavad rohkem maksta. Ja kes vaesed, need vajuvad üha suuremasse vaesusse. Võib ju öelda, et selle taga on Prantsuse miljonid põllumehed, kes korraldavad revolutsiooni, kui toetusrahast ilma jäävad, aga see ei muuda asja - see on tänane reaalsus, millega peab arvestama.

Anonüümne ütles ...

Minge küsige Alar Streimannilt, miks sinna liitumislepingusse viisteist aastat tagasi said põllumeeste jaoks nii halvad tingimused, kõige viletsamad 2004. aasta liitujate seas. Kas keegi sai selle eest rulli või oldi lihtsalt lollid.
Täna sellest disproportsioonist ei saa lahti muidu kui EUst lahkudes, aga siis on vaja põllumeestele kohe uut turgu. Vaat see on nüüd see koht kus tuleb öelda lihtsalt Khm :D

Inno ütles ...

Millist uut turgu? Müük toimub nagunii maailmaturu hinnaga, vili läheb Araabiasse ja loomaliha Türki. Piima pressitakse läbi lukuaugu Venemaale. Kartul, peet ja porgand süüakse kohapeal ära. On seal veel midagi?

margus kiis ütles ...

Kuidas siis "Trump" peaks siis ettevõtjaid sundima kohalikku kaupa kasutama? Kas nagu Jõri Mõis aastal 2000 linnavolinikke, et võttis mafiosnik Meelis Lao kaasa ja läks voliniku poole külla ja töötles nii kaua, kui see Mõisaga nõus oli?

Anonüümne ütles ...

Vabandust, ma tahaks teada kuidas saab põllumajanduses ära elada ainult toetustega? Toetuste taotlustes on sees ju ka müügitulu suurused jne. Paari hektariga saab pere ära elatada küll. Aga toetusi sellest eriti ei saa.
Ja kas kõik peabki olema toetuste peal? Kas midagi ei võiks teha niisama endale ja pere elatuseks?
Vilja ei pea müüma Araabiasse, saab ka siin müüa. Ole mees ja uuri turgu ja võistle teistega. Turumajandus nagu ikka.

Inno ütles ...

Väga vahva, et inimesed arutlevad. Kuidas saab põllumajanduses ära elada ainult toetustega? Väga hea küsimus - esitage see küsimus Euroopa Komisjonile. Euroopa Liit on maailmas suurim põllumajanduse toetaja. Uurige, miks nad seda teevad.

Taustaks: Eesti põllumehed olid kõik Euroopa Liidu poolt kuni aru said, et neid marjamaale kunagi ei lasta. See on nagu püramiidskeem, kus põhilise tulu võtavad need, kes olid esimesed olijad. Viimased tulijad ei saa midagi. Ja see pole nii ainult põllumajanduses, vaid paljudes muudes valdkondades. Jutt võistlemisest sellises olukorras näitab asjatundmatust - sa ei saa võistelda nendega, kelle toetused on 3-4, kohati lausa 10 korda kõrgemad. See on peaga vastu seina jooksmine. Seetõttu on paljud talupidajad loobunud Eestis põllumajandusest ja tegelevad turismi või muu säärasega, püstitavad külakiikesid.

Mis aga 1-2 hektarisse puutub, siis sellega saab tõesti oma tarbeks kasvatada, aga see pole põllumajandus, vaid naturaalmajandus, nö potipõllundus. Põllumajandusega pole sel mingit pistmist. Aga sedagi tingimusel, et see 1-2 hektarit on hea maa. Isegi kartul ei taha igal pool kasvada, näiteks seal, kus niiskus suur või muld lahja. Maasika muu säärase kasvatamiseks piisab 1-2 hektarist, aga see peab olema valitud maa.

Oma tarbeks kasvatamise puhul on selge, et ainult kapsa ja kaaliga tänapäeval ära ei ela. Vanasti elas, nüüd enam mitte. Vaja on erinevaid seadmeid, mida saab ainult raha eest. Maal elamiseks on vaja autot, seda ise ei ehita ja ei lubatagi ehitada. Auto vajab kütust ja seda saab ainult raha eest. Lapsed vajavad koolis uusi riideid jms, selle peale kulub raha. Natuke taskuraha on vaja ka ekskursioonide jaoks. Maal elamine on järjest kallim ja 1-2 hektariga seda elu üleval ei hoia. Selleks on vaja kümneid hektareid, parem kui juba mitusada. See maa ei pea endal olema, seda võib rentida. Aga valdav osa maast on juba suurtel tegijatel rendilepingutega ära võetud.

margus kiis ütles ...

Nõuka ajal üritati Eestis puhtalt oma põllumajandusega hakkama saada. 1945 -- 65 umbes. No ei tulnud välja. Maapiirkonnad olid väga vaesed, elati sisuliselt näljas mitmel pool. Katsetati nii ja teisiti aga N:Liit pidi ikka vilja sisse ostma. Eesti põllumajandus sai jalad alla, kui Brezhnevi ajal hakati soodsaid laene andma ja kokkuostuhindu tõsteti kordades. Siis läks põllumajandusralli lahti. Mäletan isegi, kuidas veel 1989 maal rabati. Kogu suvi põllud mürisesid pea nonstop. Töötati nagu segased. Iga põllulapp oli arvel. Praegu kasvab seal peal mets. aga ikkagi oli paljudest asjadest puudus. Poed olid suhteliselt tühjad, muidugi mitte nii tühjad kui 80ndate lõpupoole. Ja paljud majandid olid vaesed, kohalik infrastruktuur vilets.

Anonüümne ütles ...

Ju ma siis elan võlgu, ainult et ma ei tea kellele ja kuhu ma võlgu olen. Maasikaid on 1ha. Maal elanud 12a. Toetused sellele on täiesti olematud ju. 79,64€/ha on pindalatoetus. Alustav ettevõte ma ei ole ja noortalunikuks ka ei sobi. Keskkonna toetusi ka ei saa.
Aga majandame ära. Põllutehnika on enamasti omal olemas, osa tuleb laenata (neid mida iga aasta ei vaja). Lapsed käivad kaugemal koolis ja selleks veame neid alla aasta vana autoga. Riided kõigil puhtad ja korralikud seljas. Ringides osalevad lapsed ja tasudega pole probleeme.
Ma nagu ei näe probleeme, et peaks virisema. Jah teraviljakasvatuse hinnad on hetkel all, aga siis peabki rohkem mõtlema kuidas ja mida. Paljud memmed/taadid ei taha oma maid suurtele ettevõtetele rentida. Otsivadki just väiksemaid. Väiksematega on parem ja kiirem suhtlus ning ei rikuta maad ära ja veel palju muud.

ann ütles ...

Kes siis siin meil ümbruses on põllumajandustootjad?

Mu mehe sugulane on taimekasvataja (kasvatab suvinisu, talinisu, hernest, põlduba -võibolla veel midagi, kultuurid vahelduvad põldudel vastvalt külvikorrale), alustas oma pisitalu maadega, nüüd on mitusada ha (kui mitte 1000 juba pole) - on aastakümnete jooksul sa maid on kohalikelt inimestelet, kes müüsid, aastakõmnete jooksul ära ostnud, osa rendib. Peale tema kasutab siinseid maid veel paar suurtalunikku, 2 osaühingut - põllumassiivid on nö. mosaiikselt, vastavalt sellele, millise kes ostnud/rentinud on. 1 osaühingul on peale viljakasvatuse ka lüpsilehmade laut (ainus valla piires). On suurem peretalu, kes kasvatab lihaveiseid.

Nüüd siis väiksemtel pindadel tegutsejad, kes sellest elatuvadki (muud tegevusala pole): on kaks kartulikasvatajat - talud on neil otse väikelinna külje all ja müüvad kohalikele (kuulutus on kogu aeg lehes "talu müüb kartulit ja juurvilja". Kuna väikelinnas-külades kõigil traktorit pole ja käsitsi ka kõik kasvatada ei taha, siis ostavad neilt. Õuna ja mustsõstra kasvataja pere, õuna müüb linnadesse - näit. Tallinna Rimis olen näinud, mustsõstra müüb ilmselt välismaale, kuhu kasulikm parajasti. Teine õunakasvataja (suurem ettevõte), kes ka Tallinna poodides müüb. On mitmeid puukoole ehk istikute (iluaianduseks ja puuviljanduseks) kasvatajaid - puukoolid on meie kandi iseärasus, võiks öelda. Ökotalunik (porgandid ja mis tal seal on), müüb Tallinna.

Mõningad turismitalud-majutajad. Üks hobitalunik (viinamarjad ja mis tal on), kes aga on põhikohaga Tartus.

Aga kõik see põlllumajandus vajab tänapäevel tööjõudu väga vähe. Must sõstar koristatkse kombainiga. Viljakasvatajatel on mingi 1 traktorist peale enda tööl - no osaühingutel on ehk veidi rohkem. Puukoolide pidajad teevad põhiliselt oma perega.