Eveliis kirjutas huvitava postituse sellest, kuidas tema nelja-aastane tütar on okupeerinud tema koha tema ja ta mehe Mareki ühises abieluvoodis, magades seal koos oma isaga, mistõttu Eveliis ise on olnud sunnitud kolima lapse tuppa. Eveliis on hädas, sest ka tema mees pooldab sellist korraldust ja neil ei ole enam võimalust naise ja mehe elu elada.
Eveliisi kirjeldus tõi mulle meelde minu lapsepõlve. Ka mina olin oma isaga väga lähedane ja magasin tema toas. Tõsi, mitte isaga ühes voodis, aga ma vedasin oma väikese kušeti tema tuppa ja paigutasin selle tema voodi kõrvale. Ja magasin seal. Kus magas ema? Ema magas oma toas. Mu isal ja emal oli kummalgi oma tuba - mingil hetkel pärast minu sündi, ma ei teagi, millal täpselt, oli nende suhe muutunud sõprussuhteks, mehe ja naise füüsilist lähedust seal enam ei olnud.
Seega tundus mulle ülimalt loomulik, et ema magab oma toas. Mina klappisin rohkem isaga, kuna isa oli soe inimene. Tal oli alati minu jaoks aega ja kuna ta oli lugenud palju huvitavaid raamatuid ja teadis maailma asjade kohta kohutavalt palju, siis oli temaga ka metsikult huvitav. Sageli arutasime hiliste õhtutundideni, kui ema oli juba ammu magama läinud, erinevaid asju. Tema oma voodis ja mina sealsamas, tema kõrval, oma voodis. Või vaatasime koos telekat. Kuna isale meeldisid kriminaalseriaalid ja Alfred Hitchcock, siis vaatasin ka mina kriminaalseriaale või Alfred Hitchcocki. Ema armastas seebikaid nagu „Ka rikkad nutavad” ja „Lihtsalt Maria”, aga kuna mina seebikate vastu huvi ei tundnud, siis temaga ma telekat ei vaadanud. Veel armastas ema käsitööd teha ja aias toimetada (kui isa teadis kõike Dickensist ja Balzacist, siis ema teadis kõike roosiistikutest), aga jällegi, kuna minul nende tegevuste vastu huvi polnud, siis ei saanud me ka neid asju koos teha. Okei, oleksime võinud koos suppi keeta, kuna ema armastas erinevaid suppe keeta (erinevalt isast, kes armastas kokata rasvaseid praade), aga kuna ema ei lasknud mind süüa tehes köökigi, kartes, et põletan seal näpud või lõikan endale nogaga sisse, siis jäi see ühistegevus ära. Ja nii oligi, et tegin kõiki asju koos isaga. Kuna tema tundus mulle huvitavam ega ajanud mind ühegi tegevuse juurest ära. Isegi kui garaažis autot remontis või nuge teritas.
Eks oma põhjus oli ka selles, et isa oli loomult aval ja suhtlemisaldis, ema aga kinnine ja eemalehoidev, kõigesse ja kõikidesse umbusuga suhtuv. Isa oli pluss, ema miinus. Laps tajub sellise asja ära ja hoiab selle poole, kellega tal on lihtsam suhelda. Kelle moodi ta ise rohkem on. Kuna mina ise olen samuti aval ja suhtlemisaldis, siis hoidsin isa poole. Küllap on see nii ka teistes ema-laps-isa suhtekolmnurkades. See ei tähenda seda, et teist vanemat kuidagi vähem oluliseks peetaks. Lihtsalt lapsel on selle teise vanemaga keerulisem suhelda, ta ei saa temaga nii lihtsalt kontakti.
Nüüd meie perest. Meie Innoga oleme küllaltki samasugused (kui see erinev kuuma ja külma taluvus välja arvata) ja seda peegeldab ka Roosi, kes jookseb kord ühe, kord teise juurde. Okei, praegu vast rohkem minu juurde, kuna ta on veel rinnalaps ja rinnalapsele on alati ema tähtsam. Aga ei ole ühtegi märki, et ta üht teisele eelistaks, end ühe juures ebamugavamalt tunneks kui teise juures. Kui tal tuleb tuju tantsida, siis peame mõlemad temaga mööda põrandat keerutama. Sama lugu joonistamise ja klotside ehitamisega. „Koo, koo, koo!” käsutab Roosi meid mõlemat. „Istu ka!” , „Söö ka!” jne jne. Vahel üritab ta oma tegevustesse kaasata ka Juulikest, kes siis üritab oma armsal kohmakal moel väikese õega sammu pidada. Kui Roosi saab aru, et Juuli päris kõigega hakkama ei saa, siis tuleb ta talle appi. Annab näiteks ülemistelt riiulitelt asju kätte, otsib tema joogipudeli üles, pistab talle toidupalukesi suhu ja nii edasi :).
Magamine on meie peres korraldatud sedasi, et igaüks magab oma voodis ehk siis meie Innoga magame oma voodis ja kumbki laps oma voodis. Seda juba sündimisest saadik. Kui keegi tahab öösel rinda, siis võetakse ta selleks ajaks meie voodisse, aga pärast kõhu täis söömist tõstetakse oma voodisse tagasi. Mulle tundub selline korraldus loomulik ja ka Roosi ei ole selle vastu protesti väljendanud. Tema voodi on talle tähtis koht, kus on tema karud ja muud kaisuloomad ning kuhu ta vahepeal veab oma raamatuid. Emme ja issi suur ja lai voodi on talle sootuks muuks otstarbeks kui magamiseks. See on selleks, et selle pealt päeval padjad ja tekid maha pilduda ning seal nõrkemiseni hüpata :).
Pildil meie voodi Lissabonis. Meie lapsed kasutavad emme ja issi voodit päevaseks mängimiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar