pühapäev, 14. mai 2017

Eestis on käimas mitu sotsiaalset eksperimenti, kus katsejänesteks naised ja lapsed

Nõukogude Liit oli üks suur sotsiaalne eksperiment, kui palju annab inimest painutada, et ta veel elus püsiks. Selgus, et päris palju. :)

Kurta ei olnud nõukogude ajal ilus, kõik tuli välja kannatada. Küüditamine, kolhooside loomine, vara äravõtmine, muud repressioonid - inimesed pidasid vastu, hambad ristis. Keegi ei kurtnud, keegi ei hädaldanud. See polnud ilus, sest kurtmine oli nõrkuse, allaandmise märk. Alla ei tohtinud anda. Viidi ära ema, isa, vanaema, vanaisa, õed ja vennad, ikka tuli pea püsti edasi rühkida. Kui kurtsid, riskisid sellega, et sind viidi minema või löödi maha.

Nõnda kasvas üles põlvkond, kes muudkui rühkis edasi, isegi teadvustamata, kuhu või milleks, aga rühkis, nagu vangid rühivad tapis edasi, sest mahajääjad tallatakse jalge alla.

Eesti taasiseseisvumise puhul on lõõbitud, et eestlane oli valmis sööma kartulikoori. Just! Oma riik pakkus võimaluse veelgi rohkem end proovile panna. Kas on võimalik täitsa ilma raha ja toiduta, ilma hambaravita, isegi ilma kindla peavarjuta hakkama saada?! Loomulikult! Eestis käivad lausa võistlused, kes kui odavalt hakkama saab. Kas ja kui kaua on võimalik ainult makarone süües ära elada? Eestlane teab! Kas lapsed saavad hakkama puulehti süües?! Tehtud! Kas naised ja emad saavad hakkama kodus ilma rahata?! Küsite veel! Ja proovigu keegi tulla ütlema, et ei saa!

Kõik muudkui rühivad edasi, täpselt ei tea, kuhu, sest .... ok, nõukogude liit, see inimsusevastane režiim on küll ammu kadunud, aga kannatada, end proovile panna on ikka ilus, sest tont teab, võibolla jääd muidu millestki maha ja sind tallatakse ära. Igaks juhuks kõik rühivad ja keegi ei kurda, sest mine sa tea, milleks see kõik hea on.

Eksperiment, või lausa mitu eksperimenti, vanurite, naiste ja emade ning lastega, samuti erivajadustega inimestega, keda siiani invaliidideks kutsutakse, kestavad edasi. Mis on see summa, millega invaliid veel elus püsib? Sellele küsimusele peaks peagi vastus selguma, kui tööhõivereform läbi saab. Kui palju jääb maale elanikke ilma poodide, postkontorite, haiglate, koolide ja lasteaedadata? See selgub pärast käimasolevat haridus-, kooli-, haldus- ja tervishoiureformi? Kui palju lapsi sünnib naeruväärsete lastetoetustega ja kui pikalt eesti rahvas nõnda välja veab? Seegi küsimus saab lähimatel aastakümnetel vastuse.

Ei, kurta ei ole ilus. Olgem uhked selle üle, et saame rühkida edasi maal, kus saab osaleda nii paljudes põnevates eksperimentides! Ja seda täiesti tasuta!

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See oli sul küll väga tabavalt kirjutatud. Ning kõige selle rühkimise ja eksperimentide ajal käib medalite rinda soputamine ning eliidi valimine nagu kohoosides - parim naistraktorist, parim lüpsja, parimatest veelgi parim.

Anonüümne ütles ...

Makaronisöömise rekord on ilmselt oma paarkümmend aastat minu käes. Nimelt olid kunagi üheksakümnendatel mõned sellised nädalad, kus päeva kohta oli umbes sada grammi odavaid makarone ja suurepärane valik seisnes otsuses, kas süüa neid hommikul või õhtul.
Pärast seda kujunes minust lausa vapustav egoist.